Aga nüüd kõnele pikemalt, kuidas tontisid nägid.”
Miku keelepael hakkas jälle paremini liikuma. Mikk seletama: “Mis seal palju rääkida. Läksin laupäeva õhtut sisse helistama. Minekul tunnen: süda raske. Jalad ei taha ega taha üles kanda. Aga kuhu nad mehe käest pääsevad: peavad kandma. Trepil kuulen ometi koledat õhkamist. Mina mees tühja ei karda, lähen edasi!”
“Siis sa nägid tontisid?”
“Nägin. Hea küll, lase ma räägin edasi: Jõudsin kellaluugi juurde, avasin luugi, tahtsin kella helistama hakata. Sel silmapilgul kuulen kaht hirmust häält. Hääled lõikasivad mul lihast, luust läbi. Mina veel meelt ära ei heida, vaatan ümber. Oh sa püha taevas! Mis nüüd nägin, ei tahaks ma elus enam iialgi näha!”
“Mida sa siis nägid?”
“Elusa tondi. Seisis teine üsna kella juures!”
Kellamees pühkis uuesti nina verest puhtaks.
“Mis moodi ta oli?”
“Mis moodi? Päris vanasarvilise moodi. Sarved peas, saba taga, ise üleüldse karune. Põrnitses nagu pull mu peale. Minu meel, mõistus kadus. Sest silmapilgust peale ei mäleta ma enam midagi!”
“Aga kuidas sa veriseks said?”
“Vist küünistas mind kole tont!” arvas kellamees õhates.
Köstril käisivad uuesti hirmuvärinad üle keha. Kellamehe eest katsus ta neid ometi edasi varjata.
“Kui koledal loomal küüned, sarved ja saba taga olivad, siis oli see vist kurivaim!”
“Võib olla! Või ep mina oskan õiget vahet tondi ja kurja vaimu vahel teha. Seda peab köster paremini mõistma!”
Kuidas pidi vaene köstergi seda mõistma! Ei olnud elus veel kummagit näinud, ei tonti ega kurja vaimu. Ei ihaldanudki näha.
Köster pidi oma autoriteeti ometi alal hoidma, et temasugune mees asjatundja on. Hakkas edasi uurima.
“Missugused sarved olivad koledal elukal?”
“Sarved?”
“Sarved jah! Kas olivad sikusarved?”
“Ei ole veel ühelgi sikul nii suuri sarvi näinud. Minu härjalgi pole nii suuri sarvi kui sel koledal elukal!” arvas Mikk kõrvatagust sügades.
“Missugused jalad tal olivad?”
“Missugused jalad?” mõtles Mikk. “Ei ma saanud mahti ta jalgu vaadata. Ma arvan aga, et tal küüntega jalad olivad. On ta mind ju nii veriseks kiskunud!”
Köster jäi nagu vähe mõtlema. Küsis siis edasi:
“Ja käte otsas olivad tal ka koledad küüned?”
Mikk mõtles ja vastas: “Muidugi vist. Või ep mul aega oli ta käsi vaadata. Oleks minust kinni sasinud ega enam elusalt lahti lasknud!”
“Saba oli taga?”
“Tõesti! Saba nägin selgesti. Ja hääl tuli nagu tõrre põhjast!”
Köster jäi mõtlema. Tarvis oli otsust anda, kas kole elukas kurivaim või tont olnud. Käis mõne korra mööda tuba edasi-tagasi. Jäi siis Miku ette seisma ja ütles: “Kuri koll on siis ometi tont olnud!”
Mikk vaatas küsivalt köstri otsa. “Miks siis mitte vanapoiss ise?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
