Mõttesalmid. Ado Grenzstein

      Ei sind hellitada taha waenlane,

      Ei sind hellitada tohi sõbrake:

      Tülis ja tules sa kaswatad jõudu.

      Saad oma siibadel suuremat sõudu.

      Ei sõbralt silma nõua ma.

      Kui südame mul annab ta.

      Silm sihib wahest eksiteel,

      Kus süda, seal on teod, meel.

      Ei talu mõisast mõnu saa,

      Mõis mõtleb talust mõisana.

      Ei tea, mis tulewik toob,

      Kas paremaid päiwi ta loob?

      Kui ise sa paremaks saad,

      Ka tulewad paremad aad;

      Kui aga sa endiseks jäed,

      Siis endisi päiwi sa näed.

      Ei totta kieltää saa –

      Ei tõtt saa keelata?

      Tõtt wõib just neelata!

      Ei tunne ühtgi rahwast ma,

      Kes elas ilma tormita.

      Kes neist ei ole tormi näind,

      Weel pole rahwa teedel käind.

      Ei wõsast muidu metsa saa.

      Kui lase kaua kaswada.

      Eks inime seepärast ju

      Ei ole suur ja määratu,

      Et taewas, maa ja põrgu ka

      On teda hakand püüdema.

      Eks sa näe latre meest –

      Kasi ära päikse eest!

      Elada ja edeneda,

      Sõber, küll sa soowid seda;

      Kuid see nõuab sinult higi,

      Muidu sinu soow ei sigi.

      Elust hoopis eemal jääda,

      Sõber, see on wõimata:

      Sammud wõta siia sääda,

      Kui sa saad ka sõimata.

      Elu woolab wastu lainet –

      Tahab elu sünnita’;

      Surm meil näitab surma ainet –

      Ujub ühes lainega.

      Emajõgi, mine lahti,

      Neela jandajate jahti.

      Wii nad ära tühja randa,

      Kus neid wõidaks mulda panda

      Lase lained laksuda,

      Peasta, peasta isamaa!

      Enne ainult ülewelt

      Kirikute tornidelt

      Helistati rahu, rahu!

      Nüüd ju iga mätta alt

      Hüütaks rahu! magusalt,

      Igal weskel rahu-jahu.

      Miks küll rahu! hüütakse?

      Warjusurma püütakse.

      Ennemuistene Byzanz,

      Täna käib weel sinu tants:

      Ülespoole lakutakse,

      Küüras sabarakutakse,

      Alla poole, seal on jalg,

      Iga inimese salg.

      Et elu wõiks meil kosuda,

      Seks uuekssündmist ootan ma.

      Kes on, kes wana hauda wiiks,

      Et elurammu saaks meil priiks?

      Et Juudas wõtku wõitlemist

      Ja sõbruskonna sõitlemist –

      Müü sugujagu ära:

      Nad teewad kohe kära!

      Et mõnda haigust paranda,

      Sa pead haiget haawama.

      Et sind rahwas kätel kannaks,

      Sulle au ja kiitust annaks,

      See ei sünni mehele.

      Mehel tuleb rahwast kanda,

      Rahwal’ elurammu anda –

      Ainult see on mehine.

      Et sinu oma ojake

      On pisut segasogane,

      Sest ära mõtle, kallis Jaan,

      Et segane on okean.

      Et süda peast üle käib,

      See otse wõimata mul näib.

      Kust wõtab süda tarkuse,

      Kui pea ei aita järele?

      Europa armas haridus

      On käimas rasket jalga:

      Tal rasked tunnid tulemas –

      Ei tohtrid seda salga –

      Käib wahest üle ema jõu

      Ja üle tohtri kunsti nõu

      Mis raske tund saab tooma?

      Saab kõik ta uueks looma?

      Göthe õigest’ õpetab,

      Otsimise lõpetab:

      „Sõber, ära raiska higi,

      Waata, hea on ikka ligi.“

      Selle „tõttu“ leidsid sa

      Õpemeistri – murina,

      Kes sind kannab „ainetel“

      Targutuste lainetel.

      Kui sa nüüd ei targaks saa,

      Ole rumal auuga.

      Haugub koer mul aia taga,

      Rahulist’ wõin olla waga.

      Tuleb aga ta ja pureb,

      Olgu rahul, kui ta sureb.

      Hiiglapuu, su eluase,

      Sinu ümbrus, muld ja maa,

      Kui need sind ei kaswa lase:

      Kängu jääd sa armuta.

      „Hiilgust, hiilgust!“ hüütakse,

      Kuulsust kätte püütakse.

      Kui see hiilgaw omakasu

      Ükskord halba neil ei tasu!

      Hoitke kõrges kõrge aate lippu,

      Et ei madalus te peale kippu!

      Kõrges aates

Скачать книгу