ja ohkas.
Tantsule läks ema wahel ka Jensi teades. Siis ostis ta Jensi nõusolemise hiilgawate lubamistega ära ja jättis pisikese öölambi laua peale põlema.
Ema kaasaliseks heitis sagedaste Ellen Knudsen, keegi wanadlane wabrikutüdruk, kes oma elatanud lese emaga maja kõige kõrgemal korral elas. Enne minekut oli mõlematel suur ehtimine peegli ees. Ellen käis ennast nimelt all Nielsenite juures riidesse panemas. Nad aitasiwad üksteisel juukseid krussitada, haakisid ja nööpisid kinni panna ning kleitisid kohendada. Wäikene Jens waatas pealt, kudas nad oma kehad korsetiga peenemaks pitsitasiwad, põue rätikuid toppisiwad ja ristluude peale wäikesed padjakesed sidusiwad. Lõpuks waapasiwad nad weel puuwillatopiga walget ja punast põskede peale, misläbi nad palju ilusamaks saiwad. Jensi ema sai nii ilusaks, et Jens teda nagu wõerast inimest waatas – kahewahel, kas teda puutuda tohib. Sellewastu ei wõinud Ellen Knudsen nii ilusaks saada, sest tal oli wäga inetu suu. Seda suud oli wäikene Jens esiotsa peaaegu kartnud, pärast harjus ta temaga. Kui Ellen sõnakese rääkis wõi natuke naeratas, tuliwad ta liig lühikese pealmise huule alt hambad nähtawale, mäherdusi Jens ühegi muu inimese suus polnud näinud. Hambad seisiwad üksteisest kaugel lahus, peaaegu walgete igemete külles, ja mitte ridamisi, waid üks ülemal, teine alamal. Juurest oliwad nad kaunis jämedad, otsast aga imeterawad, mõni kahe ja kolme niisuguse terawa otsaga. Et Elleni suu lai oli, siis paistis pikk räga neid imelikka hambaid wälja, mis Jensile mõne Peterseni ema suure kala lõugu meelde tuletasiwad. Ellen ise – ta oli lõbus tüdruk – nimetas ennast oma hammaste pärast krokodilliks.
Krokodil käis emaga wahel ka muudel õhtutel kaasas. Ühel ööl tuliwad nad priske meesterahwaga koju. Ellen Knudsen ei läinud üles oma korterisse, waid kõik kolm istusiwad juttu ajades ettekambrisse nagisewa sohwa peale. Jens wõis neid pimedast toast lahtise ukse kaudu näha. Meesterahwas, kes ema ja Elleni wahel istus, krääpas ja mudis neid mõlemaid, aga üksnes ema naeris talle wastu. Ellen Kundsen oli näost walgeks läinud ja wärises. Ta silmad oliwad suured ja kiirgasiwad metsikult. Suu hoidis ta kõwaste kinni, nagu ei tahaks ta oma hambaid näidata. Seal tõusis ema üles ja tuli tagatoast midagi otsima. Meesterahwas pigistas Ellen Knudseni põlwe. Ellen lõdises, ta hambad plagisesiwad, kõik ta keha näis hüppawat. Korraga kargas ta mehe ümbert kinni ja lõi oma krokodillihambad talle kaela sisse.
„Minu mees,” ümises ta teda närides, „minu mees!”
Sel ööl magas külaline esiti emaga ja siis Ellen Knudseniga ema woodis. Jens kuulis Elleni lõdisewat nagu kange külma käes. Kui wõeras paari tunni pärast ära läks, andis Ellen muist raha, mis ta tema käest oli saanud, emale.
Kolmas peatükk.
Wäikene Jens Nielsen protesteerib
Jens ei olnud weel wiieaastane, kui ta peake Jensine Nielseni pihta esimese terawa noole laskis. See sündis ühel pühapäewahommikul pärast jälki ööd. Üks joobnud öökülaline oli ema sängi ja kogu tagumise toakese ära rüwetanud. Ema istus, kui tuba kasitud ja Jens riidesse pandud, kolletanud näol ja weripunaste silmaäärtega eeskambris sohwa peal ning suges aigutades oma ilusaid wanunenud juukseid. Õhus winetas kibehapu lõhn, määrdunud seinad tukkusiwad murehallil tumedusel, wäljas pragises kewadene wihm ajuti wastu tusaseid aknaid. Wäike Jens, pooluneta ööst roidunud, kobistas esmalt wagusalt nagu hiireke tagakambri nurkades, sai siis tükiks ajaks hoopis kuulmatuks ning astus wiimaks aeglasel sammul üle läwe ema juurde. Ta jäi tema põlwede ette seisma ja tõstis oma sinihallid silmad, mis läiklewa niiskuse sees ujusiwad, karmi tõsidusega Jensine Nielseni peale.
„Miks sa sihukesi sigu siia tood?” küsis ta wanainimese kindla tooniga.
Emal jäi pragisew kamm juukste sisse kinni.
„Missuguseid sigu?”
„Neid wõeraid mehi! Mis nad siin käiwad?”
Jensine Nielseni käsi lahkus kammi küllest ja wajus põlwe peale. Ta wahtis tummalt, poollahtise suuga põnnikese otsa. Siis lõi ta silmad maha. Ta pilk otsis põrandalt nagu millegi üle seletust ja liikuw suu pidas aru, kas naerma hatata. Aga ta ei hakanud naerma.
„Kust sa niisuguseid rumalaid sõnu oled õppinud?” hüüdis ta wiimaks surutud healega.
„Kas „siga” wõi?” küsis Jens. „Sinu käest.”
Nüüd hakkas Jensine Nielsen naerma. Kõhinal naerdes sirutas ta käe poisikese järele wälja, kuid see, sammu poolteist temast eemal seistes, ei lähenenud temale. Jens seisis kindlalt ja laiajalgselt paigal, nägu tõsine, silm tungiw terane.
„Noh, miks sa ei ütle?”
Tema tõrkuw eemalseismine kustutas iga naerumuige ema huultelt. Jensine kollakas-kahmetu näonahk hakkas mitmest kohast tuksatlema, nagu oleks teda torgatud. Kord lendas kurjustamise wari ta otsaesisest ja kokkutõmmatud kulmudewahest üle, ta suu näis tõrelewaid sõnu walmis seadlewat. Siis aga häigas nägemata käsi näo jälle puhtaks ja sinna tekkis pikkamisi, pikkamisi midagi peale, mis Jensikese paigast nihutas. Kuna ta ema põlwede wastu asus ja lahtise suuga nagu warblasepojuke ülespoole wahtis, ütles Jensine Nielsen tasa:
„Aga sa tahad ju süüa saada, Jens. Nad annawad mulle raha.”
Jens mõtles ja wastas:
„Kas meil omal nii palju ei ole?”
„Ei, Jens, meil ei ole nii palju. Sul ei ole ju isa.”
Ja nüüd kukkus Jensi käekese peale nii suur ja palaw piisk, et poisike üsna ära ehmatas. Ta jättis iga edasipärimise, ta terwe olek muutus jälle lapseliseks, rumal-lapseliseks. Räpakalt ronis ta ema sülle, asus ema kaela ümbert kinni, ja oma terawat ninakest Jensine huulte sisse puurides hüüdis ta luksatawa healega:
„Jens on jälle pai! Kas sa Jensile täna rhabarberi-körti keedad?” —
See oli Jensi esimene protest, teine järgnes ligi aasta hiljem.
Ühel õhtul, töölt tulles, leidis Jensine Nielsen pojakese äranutetud näoga kojaukse läwel istuwat. Ta küsis, mis tal wiga olewat, ei saanud aga esiotsa mingit wastust. Jens näis kurb ja ühtlasi wihane olewat. Suu oli ta kõwaste prunti tõmmanud, kulmudewahe oli warjutatud, ja kui ema ta käe kõrwal tuppa wiis, tõusiwad tal mõned mõrudad nuuksatused rinnast. Enne weel, kui Jensine oma pärimist kordama sai hakata, küsis lapsuke järsku:
„Ema, mis on „lits”?”
Ema waatas silmi suurendades tema peale maha.
„Kes ütles nõnda?”
„Mis on lits? Miks nad sind litsiks hüüawad?” kordas Jens, ilma ema küsimist tähele panemata, iseäralise walida wisadusega, kuna ta pilk räpaste laugude alt iseäralise kiirgega ema suu poole üles wahtis.
Jensine palg oli tõmmuks läinud.
„Kes hüüab mind nõnda, kes?”
„Meister Andersen, ja meister Olsen, ja – Knud, ja – ja Alf ja Hedda, ja – ja – ” Jensi rinda wapustas jälle üks neist wägise wäljatikkuwatest nuuksatustest.
„Millal nad mind nõnda hüüdsiwad?” Jensine Nielsen istus tooli peale; ta nägu walgus ruttu hallakaks, ja Jens nägi ta näppusid tasakeste wärisewat.
Jens jutustas. Ta olewat Andersenide wäikesele Olafile täna kogemata häda teinud, ja see jooksnud nuttes papale kaebama, kes meister Olseniga sepapaja ukse ees juttu ajanud. „Küll ma sulle näitan,
