piddi leidma? Wimaks tulli mul äkkiste mele ning ma küssisin warsi meistri kääst: „Egga Piitsa Pert ommeti meie külla wanna Hannusse Pert ei olle? Siis ep olleks sedda mitte immeks panna, sest —
Just temma isse! – ütles meister; – agga ota, kül ma rägin. Siin meie küllas ellas sel aial üks kangro lesk, kedda keik külla kaniks hüdis, sest kelle liggi ta sai, selle werd temma immes. Se on: kes temma käest pandi wasto rahha laenas, se sai ikka 1 rubla, kui pant 2 rubla wäärt olli. Temma ei ostnud ial middagi, kui ta waeste käest mitte pool muido ei sanud, egga münud enne middagi, kui ta alwa kauba eest mitte kahhewörra hinda ei sanud. Keik temma kalud ja möödud ollid kahhesuggused. „Suremaga sisse ja wähhemaga wälja,” se olli temma maias kindel seädus. Kes temma kääst koort ostis, sai pool pima, kes pima ostis, sai pool wet, ja ühhe sannaga: ta kapis ja rapis, kust ial koppiko kätte sai. Ta olli kül wägga rikkas, agga ni kitse, et köhto ei raatsinud täis süa. Häbbist egga auust temma ei teädnud. Kui koer kondi mahhajättis, siis leidis temma weel middagi seält küljest. No kuida ta teud, nenda olli ka temma näggo. Silmad aukus, suur ninna püsti, lõug kikkis ja palled kortsus, nago kuinud pastlad; pealegi olli keik ta näggo ni röuetand, nago kegi olleks nores pölwes ernid seäl peäl rabbanud, ja igga röugemärk olli, nago weise jalla jälg, mudda täis. Wanna mütsi lörts peas, saddapaigane seliko tük selgas ja kue narro löakaelussega kinni, nönda käis ta töpäwal ja pühhapäwal. Omma meest, kedda öiglast innimest ööldi ollewad, olli ta jubba ammogi mulla alla wihhastanud. Selsammal wanna „kanil” ei olnud mitte ennam, kui üks ainus laps, ja segi tüttar; öige wiks tüdruk näo polest, agga teo polest mitte karwa parrem, kui wanna „kaan.” Siin küllas ei olleks ta ellades mehhele sanud, kui temma ka sadda kord weel rikkam olleks olnud; sest kes tahhab kanide sekka uiuma minna? Iggamees tundsid tedda ja teadsid, mis ta wäärt olli.
No seddasinnast tüdrukut püdis nüüd Piitsa Pert, Soppa küllast, omma abbikasaks sada, ning et pot pottiga kokkosünnib, siis sündis ka nende assi, kosjad woeti wasto. Piitsa Andres jaggas warra poegade wahhel ärra, pulmad sündsid peagi ning Pert olli ommal wisil römus; agga Abram ja Anna ollid ka röömsad, sest nemmad said temmast lahti. Pert olli neil tännini, nago luttikas sängi samba wahhel, mis rahho ei anna.
Olli ahne Pert – nenda üttelda – naesele sanud ja maiast wäljawidud, siis tulli ka Abramil kowwa naesewötmisse nou. No muidogi ei wötnud Abram teist, kui omma Annat, ja Jummala rahho tulli temmaga, kui keige üllem warra, maiasse. Poolteist aasta pärrast andis Jummal neile nore tütre, ühhe wägga priske lapsokesse; agga sest sadik jäi Anna pödduraks, kirratses weel aasta päwad ja läks mulda. Oh! se olli armsa Abramile wägga raske. Iggal innimessel olli waesest Abramist halle meel. Temma olli omma önsa Annaga jummalakartlikkus abbiellus ellanud, ollid teine teist armastanud ja auustanud ning waggusi head ja kurja kannatanud. Anna kaddus liaks rutto Abrami käest ja se haaw temma süddames ei tahtnud mitte ennam parraneda. Ta olleks parrem mulla al kui mulla peäl olnud, agga ta mötles omma lapsokesst peäle.
Pärrast Anna surma wöttis Abram ühhe wanna naesterahwa maiatallitajaks; agga keige Soppa küllale tullid pahhad päwad: wiljaikkaldus, lojuste surm ja muido önnetus önnetusse peäle ja isseärranis Piitsa Abram jäi üsna waeseks mehheks. Se röhhus ta süddant weel ennam. Kuida ööldud, kui tal mitte wanna issa egga sedda wäetimat lapsokest ep olleks olnud, ta olleks kümme kord parrem haudas hinganud omma Anna körwas.
Omma tütrekest kaswatas Abram holega ja Jummala kartusses. Lapsoke olli ka ni sannakulelik, terwe ja priske, nago önsa emma suust mahhakukkunud. Kes weikest Ewat näggi, se piddi tedda armastama, sest ta olli koggoni lahke ja tassane lapsoke.
Olli Ewa seitsme aastaseks sanud, piddi temma ka koli minnema. Agga se olli pahha luggu, et Soppa koli maia ülle jöe ja paar wersta küllast kaugel olli. Jöggi olli kül ennam oia kui jöggi, siiski süggisete ja kewwate olli pahha ülle sada. Ommeti ei woinud weike Ewa sellepärrast koio jäda.
Nattuke peäl pool Soppa külla, pea külla ja kolimaia wahhel, seisab Joa weski nimmetud weikesse jöe peal. – Jürri, sinna tead jo kül, kua ta seisab – ütles meister. Koli lapsed ja keik, kes jalla käisid, kui nad jalge ei tahtnud märjaks tehha, läksid pool wersta ümber, weski tammist ülle. Möldre rahwaga olli Abram wannaste jubba tuttaw ja söbber mollemilt poolt. No sedda pean ütlema, möldre rahwas ollid ka auwäärt innimissed, kes igga innimissega läbbi said. Et Joa weski mölder, Jakob Korn, jubba wannemattest sadik rikkas mees olli, sedda teädsid keik, agga Korn ei olnud uhke egga ahne, sedda teädsid ka keik.
Neil olli üks poeg, nimmega Peter, aasta wannem, kui Ewa. Kui Ewa issa monni kord Joale küllasse läks ja Ewat kasa wöttis, no sedda römo! Siis hüppas weike Ewa, nago lamba tal kiwwiwarreme otsas. Siis mäng’sid nemmad Peetriga ja Peter näitas keik ommad asjad, se on, ommad tuid, linnopessad, marjapu-pösad, kalla önged ja mis tal weel olli, Ewale. Agga ta ei löhkunud üht ainust linno-pessa ärra, sest et temma wannemad tedda jubba norelt ollid öppetanud, et ristiinnimisse laps ei puid egga lojuksid kurjast melest pea raiskama egga waewama, sedda arwatakse tapmisseks ning on Jummala melest hirmus.
Kui nüüd Ewa kolis hakkas käima, otas Peter igga hommiko senni kui Ewa tulli ja siis läksid seltsis. Olli talwe jeä weel peäl: noh siis lasksid ka nattukest liugu, nago laste wiis on, agga ei jänud sepärrast ka mitte hiljaks.
Nenda ollid Peter ja Ewa essimessed söbrad. Juhtus kord, et Ewa monnel päwal mitte koli ei tulnud, siis jooksis Peter öhto wist Piitsale watama, mis tal wigga olnud? Nenda jäi nende luggu senni kui kolis käisid, ja mollemad jubba luggeja arrolisseks said.
Agga nüüd tulli Piitsale torm tormi peale. Keige esmalt surri Ewa wannaissa Andres. Waewalt. olli ta kehha külmaks jänud, siis olli ka Pert jubba seal warra pärrimas. Abram olli muidogi kurw ja ei tahtnud, omma armsat issa mattes, ahne wennaga mitte tüllisse minna, sepärrast wöttis Pert ni paljo, kui isse arwas ja se olli ni paljo kui hunt lihha jaggas. Abram olli keigega rahhul, agga ta südda wallutas omma üllekohtuse wenna pärrast. No seäl ta olli, pärrast issa mattused jäi ka Abram isse haigeks ning pääw päwalt raskemaks. Kül head külla innimessed, isseärranis möldre rahwas, kandsid hoolt temma eest ja murretsisid rohto; agga – surma wasto ei awwita ükski rohhi. – Abram panni silmad kinni ja Ewa olli nüüd ilma issata ja emmata, täieste waenelaps!
Iggal heal innimissel olli temmast halle meel. – Et Abramilt warra järrele ei jänud, olli teädo parrast. Eest otsa wötsid Joa möldre rahwas weikse Ewa enneste jure ja püüdsid tedda trööstida; sest kohhus panni keik Abrami asjad kinni.
Oh! se on kül raske assi, ilma wanne-mitta ja werri waene olla!
Kohto polest sai Abrami wend, Pert, Ewa wöörmöndriks ja issa assemele, ja se olli ta ni paljo, kui hunt karjatseks. – Kui keik wöllad ollid kokko arwatud, siis leiti, et wiimne raud nael Abrami warrast piddi ärramüdud sama ja tütrele ei jänud muud middagi, kui se särgi hilp, mis ta selgas olli. „Oh, sa waene laps! Mis peab sinnust sama? Kes peab sinno eest murretsema?” Nenda öhkasid mitto sel aial, kes sedda asja ennam tundsid; agga mitto ütlesid jälle: „No halle luggu ta on kül, agga ommeti on waesel lapsel rikkas onno, kes tedda ennest jure wöttab ja temma eest murretseb. Mitmel polle middagi.”
Siin wahhel kopputas meister teist korda tuhka pibust ja ladis ueste täis, ning kui ta jälle tormas, küssisin minna: Kuulge, meister, Abramist ollete nüüd pitkemalt räkinud, kuida siis Perdi „kanide” luggu olli? mis temmast sai? kuida temma ellas?
Öige kül, armas Jürri – wastas meister, – agga nüüd olleksin ma temmast muidogi räkinud, sest ta on jo Ewa kassoissaks sanud, kes waest last ennest jure wöttis. Nüüd piddi Ewa Joa weskit ja keik, mis tal armas olli, mahhajätma, ja nende jure minnema, kedda ta ei tundnud egga armastanud. Kokko nemmad ennam ei sanud, sest Hannusse Perdi maia meie küllas, on, kuida iggamees teab, omma paar kümmend wersta Joa weskist kaugel. Peter ei näinud ennam Ewat, ning aegamöda kaddus ta temma melest ka ärra. Olli se nüüd öige woi köwwer, agga st olli nenda.
