kokkutulemise päewast saadik sõbruse püüdmisega wasta tulnud, teine teisele oma mõtted ja soowimised lapsekaswatamise üle suure usaldusega awaldanud, endid sääl juures kui ühemeelelised ära tunnud ja teine teisele oma tulewiku tööle toeks ja rõõmuks kät annud – pidasiwad ka truusega, nii kaua kui nad kous oliwad, teine teise käest kinni. Oh et kõik lastekaswatajad, wanemad ja koolitajad seda teha katsuksiwad! Kui palju kergem, rõõmsam ja täelikum saaks töö olema, mis kallal nüüd nii palju ägatud ja ohatud, nii palju ennast ja lapsi ilma asjata – mitu korda ka igaweseks õnnetuseks – waewatud saab.
Teiseks oliwad nad sügawaste isieneste rinda waadates oma elu-tee pääl küll ära mõistnud: et rõõm ja priius need kõige tugewamad inglid oliwad olnud, kes kõike tööd ja toimetust kõige paremine kergitawad, kes mõtete tiiwadele kõige osawamaks kaswatajaks tuule-õhuks on, selle pärast ei pannud nad siis ka lapsi ialgi kange hirmu ja käsu alla wangi, waid katsusiwad aga kõigest jõuust kõike kurja ja paha nendest eemal hoida ja nende silmi ja mõtteid inimeste hää-tegude ja kõige Jumala loomuse ilu pääle juhtida, muidu aga lapsi oma wanaduse mõistuse ja soowimiste piirides eksitamata jätta. Weel oliwad nad tohtrite käest kuulnud, et naer – mitte kõtistamise läbi, mis suretada wõib, wõi liig-naer – ja kilkamine laste kopsudele terwiseks on; ei pahandanud siis ka ialgi selle üle, mis lastele hääks tuli.
Kõik neid mõtteid on mul aga armas kooli-preili pärast, kui ma juba täis inimene olin, awaldanud; siis kui ma nende paiste ja kaitsmise all õitsesin, ei teadnud ma muud kui: et ma enesel ütlemata hää tundsin olewat.
Mikspärast pidi aga see paradisi aeg nii ruttu mööda minema? Mikspärast ei tohtinud ma mitte Auroraga ühes surra? et mul kõik wahe-seinad, mis inimeste südamid üksteisest wõiwad lahutada, oleks tundmata wõin’d jääda!
II
Kuda käis aga minu Jansu käsi?
Paar nädalit selle pääle, kui ta mulle oma pahandust oli näidanud, tuli ta jälle ühel pühapäewal kiirel sammul, läikiwal silmanäul minu juurde, hakas mu ümbert kinni, andis mulle suud ja ütles: „Liina, mina käin ka koolis! Ma ei wõinud seda kannatada, et sina, kes minust nii palju noorem ja pisem oled, minust targemaks pead saama, ja palusin nii kaua isa, kui ta mind köstri juurde kooli wiis. Minewast esmapäewast saadik olen ma juba sääl ja õppin Maa keele kõrwas ka Saksa keelt, sellepärast, et sina ka Saksa keelt õpid.” Nüüd hakasin mina tema kaela ümber ja hüüdsin rõõmuga: Oh mis hää, mis hää! Sa õpid ka Saksa keelt ja ei pea Saksu nüüd wistist’ mitte enam uhkeks. Sääl juures waadasin ma terawaste tema otsa ja – mu süda läks araks: Miks kadus läikiw rõõm ühe korraga Jansu silmist? miks läks ta nõnda walgeks ja waadas jälle nii pool wihase, pool kurwa silmaga minu otsa? – Natukese aja pärast ütles ta: „Liina, sinu wanemad on hää koha pääl, ja meie praegused Saksad on hääd inimesed, sest tuleb see, et sina mitte sõnakest weel Saksa inimeste ja talupoegade olemisest teine teise wasta pole kuulnud; mina isi ei ole sulle ka ilmasgi midagi wõinud rääkida, et ma sind kurwastada ei ole wõinud. Nüüd lähed sa aga juba wanemaks, wõid ka juba paremine kõigest aru saada, selle pärast palu mammad, et ta sind ühel laupäewa õhtul meile lubab, siis palume minu isa, et ta jälle ükskord mõne tüki oma ja oma wanemate elust jutustab. Küll sa siis ka aru hakkad saama, miks ma Saksu ei wõi armastada.”
Enamiste iga laupäew, kui ta koolist koju tuli, tuli ta nüüd meilt läbi ja küsis: „No Liina, kas sa täna tuled?” „Ei, täna olen ma jälle nii hilja mäelt tulnud, et ma enam ei jõua”, wastasin ma talle iga kord. Aga tõsine asi oli, et mu wäike süda tema isa juttusid kartma oli hakanud, enne kui ta neid weel oli kuulnudgi. Jansu märkis seda ja jättis mind wiimaks kutsumata.
Jõul tuli kätte, meie kool sai kinni pandud, ja mina olin nüüd jälle kodus oma õdede seas, kes ennast selle üle wäga rõõmustasiwad. Jansu tuli ka tihedamine meile, ja meie lasksime jõe pääl liugu, tegime lume-ballisid ja ta widas mind kelguga ja tegi mulle, mis ta ial rõõmu mulle nägi saatwat.
Jõulu-puuks olin ma mäel; Aurora ei wõinud üsna ilma minuta ometigi rõõmus olla. Sääl tellis ta mind ka pühadeks enesega jälle mängima tulla: „Mul tulewad küll wõerad ja Otto – minu wanem wend, kes linnas koolis käis – on kodus, ütles ta, „aga sinu järele on mul siisgi igawus.” – Wiimsel pühapäewal läksin ma siis ka sinna ja sain Aurorast suure rõõmuga teretatud. Ta wõerad oliwad paar tundi enne minu tulemist ära sõitnud, ja ta mängis oma wennaga gummiballi, mis mina ka kohe ligi hakasin mängima. Saime seda natukene aega mänginud, tõi Otto oma tehtud puutömpide kasti wälja ja kutsus meid talle ühte õige uhket maja aitama ehitada. Meie kükitasime kõik kolm põrandale ja ehitasime nobedaste. Sääl tuleb ühe korraga toa-Leena tuppa ja ütleb: „Tule, Liina, ometigi ka oma peigmeest teretama, ta seisab siin ees-toas üsna kurwa näuga, et sa teda weel pole näinud.” Seda kuuldes kargab Otto häkiste ülesse, hakkab minu käest kinni ja küsib: „Kes sääl on? Liina ei tohi meie juurest ära minna!” „Noh, noh, noor herra”, wastab Leena, „ega Teie siis seda talu-tüdrukut hakka kinni hoidma, Teie suur Saks; laske ta minna omasugust teretama”. Ja seda ütleb ta niisuguse hääle ja näuga, et mulle kartus pääle tuli. Sel silmapilgul astub Jansu ukse läwe pääle ja hüüab: „Liina, tule ära!” – „Jah, Leenal on õigus, mine, wana talu-tüdruk!” ütleb nüüd Otto, ja lükkab mind enesest eemale. Aga Aurora, kes seni imeks pannes kõik päält oli kuulanud, wiskab ennast nüüd suure häälega nuttes minu wasta rinda ja hakkab minu ümbert kinni. Mina hakkan ka nutma, ja meie nutu pääle tuleb proua, kes teises kambris sel silmapilgul juhtus käima, meie juurde ja – küsib haleda häälega: „Mis nüüd, lapsed? mis teid on kurwastanud? – „Oh”, kaebab Aurora kohe, Leena ja Otto käsewad Liinad selle poisiga, kes sääl seisab, ära minna, selle pärast et ta üks talu-tüdruk peab olema.” Leena oli juba wälja läinud, ja Jansu üksi seisab weel ukse pääl. Jansu, üks 13-aastane priske poiss, puhtas riides, ja kuda ta oma lõkendawa palge- ja põlewate silmadega sirgelt sääl ukse pääl seisab, oli minu arust nagu mõni wägew mees, keda peab kuulma. Proua waatab ta otsa, wõtab ta teretamise lahke näuga wasta ja kuulab nüüd ta seletamist. „Auulik proua”, hakkab ta rääkima, „ärge pange pahaks, et ma nii julge olen ja Teiega rääkima hakkan, aga et ma tean, et Teie wäga hää olete ja seda ilmasgi ei salli, et Liinad kurwastatud saab, ja mina ka Liinad wäga armastan, selle pärast tahan ma Teile kõik selgeste ära rääkida, mis siin praegu sündinud on.” Ja ta räägib, kuda ta ema teda peremamsli juurde saatnud, oma haigele lehmale rohtu paluma, kuda Leena teda ette tuppa mamsli järele, kes praegu mitte toas ei olla, ootama pannud; kuda ta teda Liinaga nokkima hakanud ja wiimati siia tuppa tulnud j. n. e., kuda kõik oli olnud, kuni proua sinna juurde tulnud. – Kui proua kõik kuulnud saab, wõtab ta meid Auroraga oma hõlma, annab meile suud ja ütleb: „Teie, mu armsad lapsed, olete ühesugused nii kaua, kui teie ühesugused jumalakartlikud, sõnakuuljad, lahked, iga pidi hääd lapsed olete, aga kohe on teine teisest madalam, kui ta teisest sandem on: selle pärast unustage Leena rumalad sõnad ära ja olge jälle teine teisega rõõmsad. Sina, armas Otto, oled järele mõtlemata, oma silmapilguse, Leenast juhitud äkise meele järele Liina wasta sant olnud, aga saan ma sinuga oma kambris kõik ilusti läbi rääkinud, siis saad sa teda wistist armastama. Sina aga, armas poiss, kes sa mulle oma õiglase meele pärast, mis kõigest sinu kõnest läbi paistis, armsaks oled läinud, sina jää, ma palun sind, minu lastega mõneks tunniks mängima.” – „Tänan wäga, auulik proua”, kostab Jansu, tuleb ta ligidale, wõtab ta käe, mis proua talle juba wasta sirutab, annab sellele suud; „minu ema ootab mind; Jumalaga!” pöörab ümber ja ruttab toast wälja.
Meie rõõm ei tahtnud täna mitte enam wana järje pääle saada, et küll Otto mõne aja pärast oma mamma kambrist tulles minu käte ja suu pääle musu andis, meid pildi-raamatute ja kõigesuguste ilusate asjade läbi, mis tal oliwad, lahutada katsus. Ja ilmasgi enne seda polnud ma weel mäelt tulles nii suurt armastust oma wanemate ja õdede wasta südames tunnud, kui see kord – aga ma ei rääkinud nendele ühtigi sellest, mis mind oli kurwastanud:
