Laps. Anton Hansen Tammsaare

      Jaan Konarik oli lõplikult veendunud, et elu on õnnemäng, kus valitsevad mingisugused kosmilised seadused, mida inimene oma aruga ei taipa. Ole arst, advokaat, insener, arhitekt, ärimees, kujur või kirjanik, ikka kordub sama: teatud ajavahemikul õnnestub sul kõik, teostuvad isegi su kõige võimatumad ja uskumatumad üritused, nii et sa ise ja kõik teisedki peavad sind kas imeliseks õnnelapseks või haruldaselt taibukaks ja anderikkaks.

      Nõnda kestab see tunde, päevi, kuid, aastaid või aastakümneidki. Õnn on sinuga magama heites ja magamast tõustes ning saadab sind kõigil su elusammudel. Aga siis tekib sündmuste keerus mingisugune murre või vaevalttajutav nõksak, mida taipad kohe või alles hiljem, ja sellest silmapilgust kaob kõrgem tasapind su jalge alt ning sa langed harilikkude surelikkude hulka. Nüüd tabab sind üks ebaõnnestumine teise järele. Oled sa advokaat, siis ei aita mingisugused paragrahvid ja kogemused, sa kaotad ühe protsessi teise järele, nii et oled jahmatanud ise nagu teisedki. Arhitektina või insenerina langevad sul ehitatavad majad või sillad sisse või sind tabavad muud asjaolud, mis muudavad su lootused pettumuseks. Kirjanikuna leiad, et su kirjastaja on kelm, pankrotis või et sa oled äkki kaotanud hingelise sideme oma lugejaskonnaga. Eile veel tundsid, et see on olemas, aga täna seda tundmust enam ei ole ja see paneb kammitsasse su mõtted ja hingelise taibu ning teeb su sõnult ja stiililt kidakeelseks. Ärimehena tabab sinu operatsioone kas mõni rahvusvaheline katastroof, ministrite vahetus või mõni uus seadus, mis muudab üleöö konjunktuuri ja viskab sinu põhjendatud arvestused uperkuuti. Nõnda saad sa kasu asemel löök löögi peale kahju.

      Selles seisukorras oli praegu Konarik. Kümmekond aastat oli ta olnud saatuse lemmikuks. Peaaegu ei millestki oli ta tõusnud jõukate sekka, keda tunti, imeteldi ja kadestati. Ta abiellus noore, ilusa ja rikka naisega ja tal oli poeg, keda armastas ja hellitas tema ise ja kogu ta tutvuskond. Tal oli jäänud veel ainsaks sooviks: saada pojale seltsiks väike tütrekene. Aga enne kui see jõudis teostuda, läksid tal naisega asjad sassi. Miks see nõnda sündis, seda Konarik ei osanud seletada, aga see sündis. Ja see oligi nagu selleks murdeks, mis võttis tema elult õnne. Äriasjad hakkasid veerema allamäge. Poiss, kelle kohus mõistis temale, hakkas põdema, kuni suri, ilma et oleks aidanud arstid, rohud või haigla. Varandus kahanes päev-päevalt, ja mida ta suutis päästa operatsioonidest, selle võtsid sõbrad žiirodega. Tundus, nagu oleks tuttavad, sugulased ja omaksed heitnud kokku tema vastu. Täna kirjutati tema korteris viimane kui asjake üles. Tal ei olnud enam midagi peale selle, mis tal oli seljas. Tundide kaupa oli ta ümber hulkunud ja oma pead murdnud kõige üle, mis olnud ja mis tulema pidi, ning ta tundis, et ta enam oma koju minna ei taha, ei või. Tal oli ainsaks veendeks ja tundmuseks: kõigele peab lõpu tegema, küsimuseks oli vaid kuidas? Jah, see oli veel ainsaks eluküsimuseks ja seda ta katsuski lahendada, kolades mõttetult mööda linnatänavaid ümber. Et tema ümberkolamine tõesti mõttetu pidi olema, tõendas seegi, kuidas ta vastutulijatega kokku põrkas ja möödaminejaile teel risuks sattus. Aga ta märkas seda nagu poolunes, nagu läbi udu. Lõpuks kuulis ta nagu rääkiva lapse häält. Ilma silmi pööramata nägi ta väikest tütarlast ja mõtles, et palutakse armu. Ükskõikselt sammus ta edasi. Aga natukese aja pärast kuulis ta endist lapsehäält ning tundis, et keegi sikutab tema mantlihõlma.