mokka mööda rääkida. Kirja-Tiits aitas kosida ja matta, pulmi ning jootusid teha, kirjutas kõik palvekirjad ning rendikontrahid, ja terves Männiku külas polnud ainust maja leida, kuhu Kirja-Tiitsu terav nina ja rõugenud nägu veel poleks tunginud. Ja teada muidugi, ikka hakkas sõrmede külge seda-teist, sest kui amet ka ei austa, siis ta ometi toidab, ja kõik, mis ei karjunud, sellel oli Kirja-Tiitsu taskus ruumi. „Natukene valetada, natukene varastada, see on niisama hea kui pool adramaad” – vaat’ see on sõna, mis justament Kirja-Tiitsu kohta sündis. Sest libesaba puhus mehel ja naisel kõrvad täis, ajas lapsed ja vanemad kokku, kui aga omakasu leidis. Kus puud raiutakse, seal laastud langevad. Juhtus küll mõnikord ka, et kui asi liiaks läks, mõni laast märgid kõrvapuhuja selja peale maalis; selle ta raputas maha nagu koer vee – mis temasugune häbist ehk aust teadis! – Ühe sõnaga: Kirja-Tiits oli päris Juudas (sest punane pea oli tal ka), keda igas asjas võis pruukida, kuid aga mitte hea peale!
Sutlepa Tõns kiriku taga oli Kirja-Tiitsu hea sõber ja vader. Teada muidugi, kuhu põrn maost ja roe rattast jääb! Ojamöldriga aga oli asi viltu läinud, sest see oli Kirja-Tiitsust kord hästi petta saanud, ja ses asjas oli Andresel imeväärt hea mälu: seda ta ei unustanud naljalt ära. Siiski oli Ojamölder viimasel ajal kelmi vastu jälle natuke lahkemaks läinud, ja Kirja-Tiits selle peale uhke. Ta ütles tihti Tõnsu vastu: „Pane tähele, vader, pane aga tähele, ta tuleb ometi tagasi, – kui ka üksipäini koolmeistri Anna pärast.” Ja siis irvitas võrukael, kui oleks tal Ojamölder juba kotis. Ja paraku, kelmil oli õigus!
Ühel laupäeval enne jõulu oli Ojamölder linna vilja müünud, ja et kaup tulus olnud, oli Andrese süda rõõmus ja nägu lahke. Kodu poole sõites oli ta juba tükk maad linnast kaugel, kui ta Kirja-Tiitsu kätte sai, kes linnas ka seda-teist oli talitamas käinud. Kui endine kirjutaja vana rikast Ojamöldrit ta kenade ruunadega nägi tulevat, jäi ta alandlikult tee äärde seisma, tõmbas mütsi peast ja kummardus maani, kui oleks Ojamölder mõni kohtusaks ehk mustakuue-mees olnud. Rasv petab hiire lõksu, ja kelm teadis, mis ta tegi.
Uhkele Ojamöldrile oli see väga meele järele. Äkisti pidas ta ruunad kinni ja hüüdis:
„Tiku peale, Kirja-Tiits, minu ruunad jooksevad rutemini kui sinu jalad. Ma mõtlen: on ikka parem alandlikult sõita kui kõrgilt jala joosta.”
Nagu välk oli Kirja-Tiits vankri peal ja nüüd vahutas suu tänust ja kiitusest; aga mehike jäi õige kohkuma, kui Andres armulikult ütles:
„Võid minu kõrvale õlgede peale istuda, – juttu ajades läheb tee lühemaks.”
„Ei nüüd vanamehe surm või enam kaugel olla,” mõtles Kirja-Tiits, võttis hoolega kuue hännad lahti ja istus Andrese kõrvale maha. Jutt ja kõne langes turuhinnast tänavuse ilma ja külvi peale, kuni viimaks Kirja-Tiits Ojamöldri ruunasid kiitma hakkas.
„See on tõsi,” hüüdis ta ja lõi nahkpükste peale, et aga laksus, „see on tõsi: uhkemaid loomi pole kellelgi krahvil ega vürstil!”
„Aga mis nad ka maksavad!” vastas Ojamölder, kellele kelmi kiitus nagu sula mesi mööda rindu maha läks. „Kaks kõrget nisukoormat on nende eest linna sõitnud! Siiski, mis sest viga? Meiesugusel on veel enam salves.”
„Muidugi,” vastas Kirja-Tiits ning meelitas ja lipitses magusasti edasi, kuni vanamees hea tuju sai. Siis küsis ta äkisti:
„Trimmu peremees, ärge pange pahaks, aga ma olen juba ammu imeks pannud, et te ikka veel ise laadale sõidate: teie rikkusega ja aastatega võiks see töö Jakobile jääda. Ta pole ju ka enam laps, ja kauplemise poolest võiksid juudid veel temast õppida.”
Ojamölder vaatas tüki aega maha, siis ütles ta mõttes: „Tõsi küll, küllap ta nõnda on, aga asi ei lähe ometi korda, mitte koguni! Usu mu sõna, Kirja-Tiits! Ma istuksin ka paremini sooja ahju taga, kui et siin vankri peal põrun, aga – igamehe king pigistab ta oma jalga! Niikaua kui ma ise veel vähe jalul olen, ei anna ma peremehe keppi käest. Meie päevil on noorrahval iseäralised mõtted ja liialt veel minu Jakobil!” Ja et vanamehel just kõnetuju oli, lisas ta juurde: „Saadaksin ma ta linna, siis läheks lugu veel hullemaks kui ta on, sest kergemalt ei võiks ta kuskil Annaga kokku saada, kes igal laupäeval Sutlepa Rõõda võinatukest ja mune linna viib. Kirivase päralt! Ma peaksin just laste ja vanade naeruks saama, kui ma ise köit hakkaksin lööma, millega mind puuakse!”
„Eks vaadake kord,” lükkas Kirja-Tiits vanameest puusa, „kui hunti hüüad, siis on ta põõsa taga.” Kümmekond sammu nende ees käis Anna, kes, tühi korv käe otsas, linnast kodu poole tõttas.
Ojamölder ei lausunud sõna, aga ta viskas pea kuklasse, vilistas kord, ja nagu välk lendasid hobused ja vanker vaesestlapsest mööda, kes kohkudes kõrvale astus.
„Oot’, oot’, vennike,” mõtles Kirja-Tiits, „sinule mehikesele panen ma kirbu kõrva, kellest sa niipea lahti ei saa.”
„Mis tõsi, on tõsi,” ütles ta rebaseviisi naeratades ja vaatas võõrsilmi vanamehe peale, „kena tütarlaps on koolmeistri Anna, ja Jakob toob teile ilusa minia majasse.”
„Mitte nii kaua kui minu silmad lahti on!” karjus Ojamölder, punane nagu keedetud vähk. „Küllap leiame hullule koerale veel raudahelad!”
„Sellele mitte,” irvitas Kirja-Tiits, „ja kui teie ta ka paelu panete, teie perenaine laseb ta ometi jälle lahti. „
„Minu perenaine?” küsis Ojamölder ja ajas silmad pärani. „Jampsid sa või oled sa purjus?”
„Ei koguni,” kostis kelm, „mul tulevad aga nii iseäralised mõtted.” Ta pööras pea Andrese kõrva nõjale ja sosistas: „Olete siis koguni ära unustanud, et Anna kadunud isa vanasti teie Liisat kosis? Kas ta oma endise peiukese tütrele paha hakkab soovima? – Seep see on: vana armastus ei kustu,” naeris kelm suure häälega. „Aga mis see mulle korda läheb!” lisas ta juurde ja tegi nii ilmsüüta näo nagu rebane, kui ta kanavargilt tuleb. „Jutust tuleb jutt, ja Trimmu peremees on tark küllalt ilma minu abita aru saama, kuidas lood seisavad.”
Iga õige isa ja naisemees oleks keelepeksja piitsavarrega vankri pealt maha ajanud ja talle seda-teist tee peale kaasa andnud, mis mesimagus ei ole, aga kus Ojamöldril seda meelde pidi tulema? Ta istus õlekoo peal nagu Loti naine, kes soolasambaks sai, ja ei lausunud musta ega valget. Kirja-Tiits oli kaval küll ise ka suud pidama: ta tahtis vanamehele aega anda kuuldud sõnumeid põhjani ära seedida. Vahetevahel kuulis kõrvapuhuja Andrest kord „oi, oi!” ütlevat, muidu aga jäid mõlemad vait, kuni Männiku küla kaugelt paistma hakkas. Siis ütles Ojamölder:
„Astu maha, Kirja-Tiits, ja mine siit otse Are Tooma kapsaaiast läbi: ma ei taha, et veskirahvas sind minu vankri peal näeb, ja mis me isekeskis rääkisime, see jäägu meie kahe vahele.”
„Muidugi, muidugi,” vastas Kirja-Tiits, kargas vankri pealt maha, tõmbas sügavasti mütsi ja sabasteles üle aia kodu poole, täis rõõmu, et asi korda läinud.
Ojamölder sõitis samm-sammult ja sügavas mõttes veski poole, kus talle Pits ja karja-Krants saba liputades vastu tulid.
II
Üks külaskäik.
Päev pärast seda oli pühapäev ja just teine Kristuse tulemise püha – aastal 1811. Pühapäeva rahu hingas Männiku küla üle, kus kirikukella helisemine pikalt ja täiesti Issanda päeva tulemist kuulutas.
Ojaveskil oli täna kõik vaikne ja pühapäevane. Laperdaja veskiratta oli sulane Hans juba eile õhtul seisma pannud, nagu see majas
