style="font-size:15px;"> Tõine pilt.
Sakslaste seietulemine
Perekamad naabrid püüdsiwad mitukord Eestlasi oma walitsuse alla saada, nii nimelt Rootslased, Wenelased ja iseäranis Daanlased. Aga nende walitsus kestis nii kaua, kui nad sõawäega seie maale jäiwad ja mõõga abiga maksusid kokku nõudsiwad. Oli sõawägi omale maale tagasi läinud, tegiwad Eestlased ennast jälle wabaks ja jätsiwad maksud maksmata.
Kindla eluaseme ja walitsuskonna leidsiwad wiimati Sakslased siin maal. Aastal 1159 ajas maru mere pääl mõned Breemeni linna kaubalaewad Wäina jõe suhu, kus nad maale tuliwad ja Liiwlastega kauba asju wahetasiwad. Sest ajast saadik oli Sakslastel tee Liiwlaste ehk Liiwimaale tuttaw ja nad purjetasiwad iga aasta tulusa kauplemise pärast Wäina jõkke.
Kaupmeestega ühes saatis Breemeni linna piiskop aastal 1186 ka ühe waga munga, Meinhard nimi, Liiwimaale, kes Liiwlastele ristiusku pidi wiima. Meinhard ostis Ükskülas Wäina jõe kaldal Liiwlaste käest tüki maad ja ehitas senna esimese kiriku ja hakkas Liiwlasi õpetama ja ristima. Paawst nimetas teda Liiwimaa piiskopiks. Aga missioni töö läks kehwaste korda, osast selleaegse wõõriti missioneerimise pärast, kellest alamal pitkemalt saame rääkima, osast sellepärast, et Liiwlased ristiusku heitmise ja Sakslaste asumise läbi seie maale oma wabadusele kahju kartsiwad. Kui Meinhard aastal 1196 suri, oli ta küll ju mitu Liiwlast ristinud, aga eikedagi weel ristiinimeseks teinud. Liiwlased, kes ristimist mõneks nõia tööks arwasiwad, uhtsiwad wee sakramendi Wäina jões maha ehk langesiwad muidu pagana usku tagasi.
Pärast Meinhardi saadeti tõine missionäär ja piiskop Liiwimaale, Berthold nimi. Berthold tuli niisamati kui Meinhardki sõawäeta, et rahus ja hääga ristimise tööd lootis tallitada. Ükskülas kogus ta Liiwlastest kõige ausamad enese juure kokku, walmistas neile suure sööma- ja jooma-aja ja meelitas neid päälegi weel kingitustega. Esiotsa oliwad Liiwlased sõbralikud, aga ju mõne päewa pärast, kui Berthold uut kiriku aida Puhuses, pidasiwad nemad nõuu, kas uut piiskoppi kirikus ära põletada wõi surnuks lüüa wõi Wäina jõkke ära uputada. Berthold märkas paganate salanõuu, purjetas salaja Saksamaale ja tuli siis sõameestega abiks jälle tagasi. Pea sündis werine tüli ja Berthold sai ühe Liiwlase käe läbi sõas surma aastal 1198, kui kaks aastat nime poolest Liiwimaa missionäär ja piiskop oli olnud.
Pärast teda waliti Albert von Buxhöwden, doomiherra2 Breemeni linnast, kolmandamaks Liiwimaa piiskopiks. See mees on meie maal Sakslaste walitsusele ja ristiusule, aga ka Eestlaste pitkalisele orjapõlwele põhja pannud. Albert uskus, et Läänemere kaldail ilma mõõga abita ristiusule ja Sakslaste walitsusele teed ajada wõimata asi oli, ja arwas, et ristiusk ilma Sakslaste ilmliku walitsuseta juurduma ei saa. Sellepärast wõttis ta kindla nõu, Läänemere paganate maad enese wõimuse' alla wõita, maksku wõit mis tahes. Ja Albertil oli kindel meel, tuline waim ja wäsimata käsi; mis ta ette wõttis, pidi ka idanema.
Ühtlasi istus sell ajal Rooma linnas paawsti tooli pääl Innotsentsius III, kõige wägewam neist, kes ialgi ennast Kristuse asemikuks maa pääl on nimetanud. Tema ainus ja määratu elu mõte oli, kõik mis maa pääl wõimuse ja walitsuse nime kandis, Rooma katoliku kirikule allaheitlikuks teha. Selle tõeks tegemiseks oli tema teraw waim alati liikumas, tema käsi wäsimata tallitamas, tema nõu lõppemata, tema meel murdmata. Ükski asi ei olnud nii pisukene ja tühi, et ta teda tähele panemata ja omale abiks tarwitamata oleks jätnud. Kõik olemised, ligi ja kaugel, wägewad ja wäetimad, nägusad ja näutumad, pidiwad tema juhatamise järele awitama, Kristuse riiki maa pääl kaswatada ja üle kõikide ülendada. Et Rooma kiriku auu ja hiilgust suurendada ja seeläbi selle aja usu järele Jumala auu maa pääl ka kõige tumedamale silmale paistwaks teha, seks oli tema auu ahnus täitmata. Kuningad lükkas ta trooni päält ja tõstis jälle tõised selle auu sisse, kui sest kirikule tulu tuli. Igal maal oli temal tegemist, siin uusi asutusi luua, sääl wanu maha kiskuda, pea noomida ja karistada, pea kiita ja taga kihutada, ühele käsku anda, tõist keelda, ikka sedamööda, kuda tema nimetatud suur elu mõte seda nõudis.
Niisugune paawst ei wõinud tuttawaks saanud Liiwimaad ja lõikust temas kiriku aitade täitmiseks silmast kautada. Liiwlased oliwad kerge Kristuse ikke ära põlanud ja maha heitnud ja ei annud rahu würstile rahus maad, nad pidiwad nüüd mõõga teraga kirikule allaheitlikuks tehtama. Nii arwas Innotsentsius III. Jala päält laskis tema Saksamaal kõigis paigus kuulutata, wõitlemine paganate wasta Liiwimaal olewat niisama hää kui ristisõidud Palestiina maale, Jumala auuks, kiriku kaswatamiseks ja wõitlejate pattude andeks andmiseks. Nüüd käänasiwad kõik, kell ristisõit hommiku maale pitkaline ja waewaline ehk raha puuduse ja ihu nõrkuse pärast wõimata näitas olewat, omad mõtted ja jalad Liiwimaa poole, kus Kristuse asemiku tunnistuse järele ka pattude koormat wõis maha weeretada.
Aastal 1199 kogus suur hulk ristisõitjaid põhjapoolsel Saksamaal kokku, kes walmid oliwad Liiwimaale purjetama. Albert, – ette juba Liiwimaa piiskopiks ära nimetatud, et ta küll Liiwimaad weel näinudki ei olnud, aga ses kindlas lootuses ja usus, et ta piiskopi tooli siin maal ka üles saab seadma ja tema päält walitsema, waimu poolest oma suure peremehe ja isanda Innotsentsiuse sarnane ja tema osaw ja ustaw sulane – , astus ristisõitjate päämeheks. Kewade 1200 mindi teele. Kahekümne kolme laewaga ja Püha Maarja lipu all purjetas Albert Wäina jõe suhu. Ühes käes Kristuse kuju tõises mõõk, alustas ta Liiwimaal oma tööd terawaste ja selgeste ära arwatud plaani järele. Uus maa, mis ära tuli wõita, pidi Püha Maarjale pühitsetud olema ja Maarjamaaks kutsutama. Nii kui Palestiina Jumala Poja maa oli, nii pidi Liiwimaa Jumala Ema maaks saama. Kõik õnne ja õnnistust, mis katoliku kirik püha haua rändajatele Poja maale tõutada wõis, lubati nüüd ka Ema maale risti tähe all tulijatele osake.
Alberti esimene hool oli, enesele ja oma abimeestele kindlat asupaika muretseda, kus ta kartuseta elada wõis ja kust Sakslaste walitsus ja ristiusk Liiwi, Eesti ja Kuura maale pidi wälja lagunema. Seks põhjandas ta Wäina jõe kaldal linna aastal 1201 ja nimetas teda Riia linnaks. Tõiseks tundis ta ära, et aastased ristisõitjad Saksamaalt mitte täielised ehitajad tema uue piiskopliku walitsuse koa kallal ei olnud; nad läksiwad aasta pärast, kui oma ristisõidu hinge õndsuseks oliwad lõpetanud, jälle Saksamaale tagasi. Temal pidi jäädaw sõawägi abiks ja toeks olema. Seks asutas ta aastal 1202 rüütliteseltsi, kes Maarjamaad ära pidiwad wõitma ja kaitsma ja piiskopi sõna kuulma. Neid rüütlid nimetas ta Kristuse sõateenistuse wendadeks. Niisugusid rüütlite seltsisid oli sell ajal ristiusu lautamiseks ja ristirahwa kaitsmiseks mitmel maal asutatud ja nimetati neid ka „rüütlite ordudeks”. „Ordo” on Ladinakeele sõna ja tähendab üht iseäralist „seltsi” ehk „seisust”. Alberti „Kristuse sõateenistuse wennad” kandsiwad seisuse ja seltsi täheks walgid mantlid, kelle pääle punane rist ja mõõk oliwad tikitud. Mõõga tähe pärast kutsuti neid ka Mõõga wennasteks ja nende seltsi Mõõga wennaste ordoks.
Iga mõõgawend pidi ordo liikmeks astudes wandega lubama, kolm tõutust rikkumata pidada, nimelt: karskeks ehk naeseta jääda, sõnakuullik olla ja paganate wasta wõidelda. Seltsi päämeest nimetati ordumeistriks ja esimene ordomeister meie maal oli Winno. Mõõga wennaste ordo liikmed oliwad kolmesugused, pärisrüütlid, kelle pääasi sõdimine oli, waimulikud wennad, kes kiriku tallitust toimetasiwad ja haigid rawitsesiwad, wiimseks teenijad wennad, kes maja tarwituste eest muretsesiwad ja ka käsitööd tegiwad, aga kõigist rüütlite õigustest osalised ei olnud. Ordo sisu ja üdi oliwad päris rüütlid, kes Püha Maarja lipu ja ordomeistri eestwõtmise all kõige raskemad ordo tööd, see on, kõik taplused toimetasiwad.
Paawst Innotsentsius kinnitas kõik Alberti asutused Liiwimaal, nõnda ka tema rüütlite ordo. Albert korjas oma ordo ristisõitjatest kokku. Et ristisõidu tuli ära ei kustuks, waid kui wõimalik kaswaks, purjetas hoolas piiskop ise iga sügise Saksamaale ja tuli kewade uue inimeste hulgaga tagasi, keda tema sõnakad jutlused risti tähte wõtma oliwad kihutanud. Nende seast täitis ta ka puudused, mis ordo rüütlite ridades lahingid paganate wasta sünnitasiwad. Osast üks iseäraline
Doomiks hüütakse suuri kirikuid ja doomiherradeks nimetati wanal ajal kõik preestrid, kes niisuguse doomi kiriku juures elasiwad ja sääl Jummala ja kiriku teenistust tallitasiwad. Doomiherrad oliwad piiskopi kõige ligimad nõuandjad ja abimehed.
