Nende poeg. Eduard Vilde
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Nende poeg - Eduard Vilde страница 2
«No kas pole pöörane temp, kui sa kirikhärra tubadeski oma jälki sülitamist ei jätaks! Sülita aga seal jah puhtale põrandale või vastu seina! Ega sinusugusest paremat või loota! Mis sina koa tead saksa tubadest – ükskõik, kuhu lirtsu lased! Tõepoolest, hirm tuleb peale niukest vanameest sakste lähedale viia! Kas tead ka, et sakste juures on kõik nii puhas ja läigib, et su nägu sulle nagu peeglist vastu paistab? Mina tean seda olen ju terve aasta saksu teenind, enne kui sina mu külasse viisid. Aga sina – kust sina ka seda võid teada! Vanamees, ma annan sulle heaga nõu, unusta pooleks päevakski oma matsitembud, ää tee meie pojale ta proua ees häbi!»
Mihkel ei vasta küll midagi, aga salaja, üsna südame põhjas, teeb otsuseks teisepoole õpetusi karvapealt tähele panna ja oma kallile pojale mitte mingil viisil häbi teha. Ninagi tahab nuusata ikka ainult räti sisse, mille eit talle kodus taskusse pistis.
Nad vaikisid nüüd mõlemad ja jäid mõttesse. Ainult Mihkli ühetooniline, masinlik «nõõ», hobuse astumine ning puristamine ja vankrirataste plagin läbisid vaikust. Järjest lendas suuri poripritsmeid ratastelt ja mära tagumisilt jalult vankripõllele. Tee oli paiguti nii porine, et hobune nagu savikastis tantsis. Sõitjaile paiskus külma uduvihma näkku, vinge ning rõske sügisetuul nüsis nende nina ja kõrvade kallal. Metsasalgud ja põõsastikud tee kõrval, leherüüd täis hõõguvat punast ja kollast, seisid nukralt longus, ning kulurohuga kaetud aasadel hõljusid tuhkjad uduvõlvid otsekui kütisesuits.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.