sellega alati teiste jõmpsikate ees, kiskusin nendega isa habeme pärast karvugi ja nutsin, kui keegi mu isa naeris või temast paha rääkis. Muidugi soovisin ikka, et minagi säärase habeme saaksin ja isa nägu meheks kasvaksin. Ka armastasin hobuseid väga ja tahtsin kõigest väest samuti kutsariks saada. Aga, nagu ütlesin, parun paraku soovis mind toapoisiks, isa käskis minna ja nuttes pidin sõna kuulama.»
«Kui palju võib sest aega olla?» küsis endalt jutustaja. «Praegu olen kolmkümmend viis – siis olin vaevalt leeritatud, – jah, nii: käisin umbes kaheksateistkümnendat aastat … Ega mul toapoisipõlves suurt viga olnud: alati peenesti riides – kõik paruni ülikonnad, vaevalt pool aastat kantud, said minule; pühapäeviti, ja kui võõraid oli, tõmbasin selga koguni kuldnööpidega pruuni või musta mundri, mida hüüti livreeks. Ja iga päev lumivalged maniskid, kraed ja lipsud ning kindad. Ja söök oli tore, seda peab ütlema, – sõin ju sakstega ühte rooga. Ka palka sai omajagu – mis poisil viga!
Proual oli toatüdruk, kelle nimi oli Mai; saksad panid aga veel ühe pookstavi taha ja ütlesid Maia … Ärge pange pahaks, härra, kas ehk juhtub olema paberossi – suu läheb mul vesiseks sellest Maiast rääkides.»
Ta naeratas iseäralikult ja vaatas otsekui häbelikult paludes viiliti minu poole. Ma andsin talle hea lõhnaga sigari, teise panin endale põlema. Hindrek popsis mitu korda tugevasti, suits keerles tal kõrvade ümber; vähese mõtisklemise järel kõneles ta ärapööratud näol edasi: «Maia ei olnud mitte just noor enam- nii kolmekümne lähedal –; aga ilus oli ta, minu meelest koguni väga ilus. Ma mõtlesin ikka, et kui ta paneks proua riided selga, võiks igaüks teda saksaks pidada; proua aga oleks taluriides olnud päris karjatüdruk, jumala eest – karjatüdruk. Maia nägu oli nii, et tuli himu sisse hammustada. Ta palged olid nii valged, ja nii roosad, ja nii õrnad – ma ei ole enne ega pärast sihukesi näinud. Piim ja veri. Nigu need kallid saksamaa õunad, mis parun vahel jõuluks Peterburist tõi. Ja silmad, need naersid Maial alati. Süda tõusis täis palavat rõõmu, kui tema lähedale sattusid. Kuum hoog leili käis mul iga kord läbi keha, kui ta mu otsa vaatas. Ma mõtlesin alati: küll võib tal hea ja helde süda olla! Ja nii õiglased silmad olid teisel. Kui seisime teineteise ligidal, oli mul ikka nii soe, nagu oleks paistnud palav päike mu peale. Ma vahtisin siis salaja ta valget kaela, ja prisket lõuga, ja punast ning niisket suud; tema pehme ihu ja suurte rindade eest oli mul aga hirm: ma otse värisesin ja külm higi tõusis otsaette …»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
