tungisid kohkunud eestlased naiste, laste ja loomadega lossi poole. Kisa ja kaebamine oli suur, meeleheide igal pool. Nuhtlus nende julguse eest ei võinud tulemata jääda, ta ratsutas juba raudriides, tugevate täkkude seljas põgenejate kannul.
Vastuhakkamine oleks asjatu olnud. Mis pidid põgenevad põllumehed sõjakunstis õppinud ja harjunud meeste vastu jaksama!
Lossi värava ees – missugune kirin ja kärin! Naiste nutt, laste karjumine, loomade ammumine ja hobuste hirnumine läbisegi. Loss ise – tükk lagunud müüri ja teine pihapuu aeda ning mullavalli, see ei suutnud sisse neelata nii palju, kui pealetungijaid värava taga sulus oli. Lossis jooksid südikamadki mehed peata ja nõuta läbisegi. Arukamad eestlased mõistsid isegi, et sellel puhul hoopis asjata oli, et rahvas rüütlite eest lossi põgenes. Vastu hakata polnud ometi võimalik, see oleks hullus olnud. Õigemini oleks rahvas oma hurtsikute juurde pidanud jääma, aga – kes suutis hirmunud ja nõuta inimesi tagasi tõrjuda. Pealegi oli see juba hilja.
Korraga südameid lõhestav sajahääleline valukisa lossi väraval: – raudmehed ajasid oma raskete hobustega rahva hulka! Hirmus segadus tõusis; mõõkadega mahalöödud ja hobuste jalgade alla tallatud inimesed vaakusid surma, kes võis, püüdis põgeneda. Juba olid rüütlid lossis, hirmsalt kostis nende võõrkeelne vandumine piiratud ruumis.
Seal – just rüütliparvest läbi kihutas keegi eesti mees sadulata väikese hobuse seljas kui välk üle lossi õue lahtise jalgvärava poole, mis äkilisele mäeküljele välja viis. Tema selja taga kaksiti, mehest kinni pidades, noor naine, kelle lahtine juus kui kullane linik tuule käes lendas ja lainetas. Juba olid põgenejad väraval, kui neile keegi rüütel tuhatnelja järele ajas. Jalgvärava taga, äkilisel, pea püsti allalangeval mäeserval põrkas isegi eestlase hobune hirmunult tagasi, kuna tagaajaja raske ruun enese norsates püsti ajas. Juba sirutas rüütel raudkindaga kaetud käe välja, sest nii põgeneja kui tagaajaja hobused seisid pea kõrvu, seal – «Hõpp, Pääsu, hõpp!» kisendas eesti mees oma hobust hüppamisele sundides. «Hoia kinni, Lehte, hoia kinni! Mitte elusalt!» – ja karates, kukkudes, veeredes kihutas ta mööda mäge alla. Kuid – nagu kulli küüntesse oli noor naine viimsel silmapilgul rüütli tugevate sõrmede vahele rippuma jäänud.
Irvitades vaatas rüütel hulljulget põgenemist. Tema arvates olid mees ja hobune kadunud. Aga imet, mäe all, pehmel rohusel heinamaal, seal lahkus ja hargus veerev kera: puristades tõusis loom maast ja liikmeid sirutades mees, rusikas kätega ülespoole ähvardades.
Selsamal silmapilgul vuhises ka juba rüütli raske, pikk oda mäelt alla. Kui välk kargas eesti mees kõrvale, isegi oma hobust eemale kiskudes. Sügavale tungis oda püsti maa sisse. Vihase naeruga murdis eesti mees oda pilbasteks, tüvetükki ümber pea keerutades, nagu tahaks ta seda sinna tagasi läkitada, kust see saadetud. Seal – kohkudes langes ta käsi maha. «Lehte, mu naine!» kisendas ta.
«Põgene, Venda, põgene!» kõlas mäelt naise ahastav hüüd. «Põgene, ära hooli minust!»
Vandudes laskis rüütel veel ikka tema käe otsas rippuva naise lahti ja hüppas hobuse seljast, et mäest alla ronida. Aga juba oli eesti mees oma hobuse seljas ja hüüdes: «Nägemiseni, Lehte, nägemiseni!» ajas ta tuhatnelja metsa poole. Ta oli pääsenud.
Karksi lossi uute peremeeste suurem mure oli nüüd kohta äravõitmata kindlaks kantsiks ümber ehitada. Kibedasti hakati selle vastu valmistama. Endised müürid lõhuti maani maha, uus kindlus pidi suur ja uhke saama. «Loss» tähendab «lukku», ja kindla lossiga mõtlesid rüütlid siit maad vaenlaste eest lukku panna.
Iga uus päev tõi asutusesse uusi raudmehi. Nendega ühes tulid preestrid ja mungad, ristiusust ärataganenud eestlasi uuesti ristima.
Sadade ja tuhandete kaupa sunniti rahvast uue ehituse juures orjama, telliskive tegema ja lupja põletama. Mitu versta uuest asutusest eemal, kus head savimaad leiti, ehitati telliskivilöövid, millest kohtadele praegugi allesolevad nimed on jäänud.
Rahvasuu teab ehitusest mõndagi kurba lugu jutustada. Morna Löövi talu lähedal seisis veel hiljuti suur kivi, mida «orjaistmeks» hüüti. Siin olnud lõpmata tige kubjas, kes rahvast telliskivide tegemise juures kibuvitsadega lasknud peksta. Pekstud inimesed olla siis külma kivi peal paistetanud ihu jahutamas käinud ja sellest jäänud kivile nimi. Karksi Turandi talu põllul seisis veel mõne aasta eest palju endiste telliskivi põletamise ahjude varemeid. Polli Puise talu ligidal on telliskivitegemise koha jätised leida. – Teatakse rääkida, et verstakauguste kivilöövide juurest hakates kõik, kes aga kätt ja jalga tõsta jõudnud, vanad hallpead ja imetajad naised, ritta seatud ehituskive ühe käest teise kätte edasi tõstma, kuni lossimäele, kus viimane rongist kivi kohe müüriks müürinud. Selle juures olla imetajatele naistele aega antud poeglapsi kaks ja tütarlapsi ainult üks kord päevas imetada.
Ühtlasi tegid aga papid rahva keskel oma tööd, «paganaid» jälle ristiusku vastu võtma äratades. Kes selle heaga vastu võtsid, neile tõotati edaspidi orjust kergitada1; kes kangekaelsed olid, neile ähvardati raskemat iket peale panna. Kiiresti valmistati üleüldise hulganaristimise vastu, aga õpetusest enne ega pärast ristimist ei olnud kõnetki. Preestrid hävitasid ainult eestlaste endiste jumalate hiied ja ohvriasemed ning ütlesid vanade jumalate teenistuse kuradiorjuse olevat. Välised kombed ja pruugid olid peaasjaks. Kes oli ristitud, see arvati ristiinimeseks.
Lossialune selge jõekene, mis suurest Karksi Siniallikast välja keeb ja mida kuni lossini sadanded allikad joodavad, see puhas ja rahvast juba enne pühaks peetud vesi nägi eestlaste ristimist. Hulgana oli rahvas ristimisele tulnud. Suure au ja iluga toimetati püha talitust, pikki palveid saatsid papid taeva poole.
Ristitute hulgas oli ka endise põgenema pääsenud rahvavanema Venda abikaasa Lehte. Teda oli kuni siiamaani vangis peetud ja tema hinge kallal olid preestrid kõige suurema hoolega töötanud. Lehte oligi meeleheitel kõige südamega uueusuliseks saanud. Koledad pildid igavesest hukatusest ja põrguvalust olid nõnda tema õrna hinge peale mõjunud, et ta igatsusega ristimise päeva ootas. Valju häälega kiitis ja tänas ta jumalat ning kutsus teisigi suguõdesid selle õnnistuse osaliseks saama, mis temale antud.
Lehtele anti ristimisel uus nimi – Katariina.
Katariina oligi siis esimene Karksis, kes tõesti ka kõige südamega ristiinimeseks sai. Rahvas laskis enese küll sunni teel ristida, aga kummardas kodus salamahti nii enne kui pärast ristimist oma endisi jumalaid. Mõni kummardas ehk ka mõlemaid, vanaaegne usk ei kadunud.
Ordu aga, Liivi ordu, sai päev-päevalt vägevamaks. Ostmise läbi selleaegse Taani kuninga Valdemari käest said ka Harju ja Viru maakonnad tema omaks. Nüüd ulatas ordu valitsus üle terve eestlaste maa. Temal oli siin oma tuba, oma luba.
KADRINA TULP
Juba esimese suve lõpul pärast sakslaste Karksi jõudmist oli lossi ehitus, mida tulisel rutul ja valjul töörahva tagasundimisel edendati, nii kaugele jõudnud, et alusmüürid pandud ja esimeste tornide jalad juba maapinnast üles kerkisid. Määratu palju lupja ja hulk muud materjali seisis ehitusplatsil valmis – kuid midagi puudus veel. Uute müüride kindluseks tarvitati ka elavat materjali. Seegi leiti.
Ühel septembrikuu ilusal pühapäeva hommikul täitis lugemata rahvahulk lossimäe õhtupoolset külge. Orjad oli teoorjuselt jumalaorjusele aetud. Ringi ümber rahvahulga seisid rüütlid hiilgavates raudriietes.
Täna esimest korda peale ristimist nähti ka Katariinat valgetes riietes vabalt teiste naiste ja tüdrukute killas.
Piduliku jumalateenistusega pidi uue lossi nurgakivi paigale pandama ja ehitus pühalikult õnnistatama.
Kesk
Täh. kergendada.
