on>I
„No keera end siis ka, poeg! Küll sa oled aga naljakas! Mis papikuued need teil seljas on? Ja nii käivad kõik akadeemias riides?” Selliste sõnadega võttis vana Bulba vastu oma kaks poega, kes olid õppinud Kiievi bursas ning olid saabunud koju isa juurde.
Tema pojad olid äsja hobuste seljast maha tulnud. Need olid kaks tugevat noormeest, kes vahtisid alles altkulmu nagu hiljuti lahtisaanud seminaristid. Nende jõulised, terved näod olid kaetud esimeste karvaudemetega, mida habemenuga veel polnud puudutanud. Nad olid väga kohmetanud isa säärasest vastuvõtust ja seisid liikumatult, silmad maas.
„Pidage, pidage! Las ma vaatlen teid hästi,” jätkas Bulba, pöörates neid ringi. „Küll on aga teil pikad kuued seljas! Küll on alles kuued! Sihukesi kuubi pole maailmas veel olnudki. Aga katsugu keegi teist joosta! Ma vaatan õige, kas ta mitte kuue hõlmadesse kinni takerdudes maha ei prantsata.”
„Ära naera, ära naera, isa,” lausus viimaks vanem neist.
„Vaata aga, kui uhke! Ja miks siis mitte naerda?”
„Niisama: sa oled küll mu isa, aga kui hakkad naerma, siis jumala eest kolgin läbi!”
„Ah niisugune poeg oled sa! Kuidas, oma isa?” ütles Taras Bulba, taandudes imestusega mõne sammu tagasi.
„Jah, kas või oma isa. Pilgata ei lase ma end kellelgi ega kunagi.”
„Kuidas sa minuga tahad siis võidelda? Kas rusikatega või?”
„Ükskõik kuidas.”
„Noh, eks hakkame siis rusikatega!” sõnas Taras Bulba, käärides käised üles. „Eks näe, mis mees sa rusika peale oled!”
Ning tervituse asemel pärast kauast lahusolekut hakkasid isa ja poeg teineteisele rusikahoope jagama küll ribide vahele, küll ristluudesse, küll rindu, kord taganedes ja ringi vaadates, kord uuesti peale tungides.
„Vaadake nüüd, head inimesed: vanamees on ogaraks läinud! Päris arust ära!” hüüdis nende kahvatu, kõhetu ja hea ema, kes seisis lävel ega olnud veel jõudnud sülelda oma armastatud lapsi. „Lapsed tulid koju, üle aasta pole neid näinud, tema aga mõtleb välja teab mis: rusikatega kaklema!”
„Aga vahvasti kakleb!” ütles Bulba peatudes. „Jumala eest hästi!” jätkas ta veidi toibudes. „Et ei maksa katsudagi. Tubli kasakas saab temast! Noh, tere, poju! Suudleme!” Ning isa pojaga hakkasid teineteist suudlema. „Tubli, poju! Nõnda kolgi igaüht, nagu sa mind tuuseldasid: ära kingi kellelegi! Aga sul on ikkagi naljakas ülikond seljas, mis nöör see siin tolkneb? Ja sina, mühakas, mis sa seisad, käed ripakil?” lausus ta, pöördudes noorema poole. „Miks sina’s, koerapoeg, mind ei kolgi?”
„Näe, mis veel välja mõtles!” ütles ema, kes sel ajal kaelustas nooremat poega. „Ja tuleb ka inimesel arusse, et lihane laps peksku oma isa. Nagu oleks selleks nüüd aegki: laps on noor, on palju maad ära sõitnud, väsinud… (see laps oli üle kahekümne aasta vana ja täpselt süld pikk) temal oleks praegu tarvis puhata ja midagi süüa, aga see seal sunnib teda kaklema!”
„Ehee, sa oled ju memmepoeg, nagu ma näen!” ütles Bulba. „Ära kuula, poju, ema: tema on naine. Tema ei tea midagi. Mis hellitust teil vaja on? Teie hellitajad olgu lage väli ja hea hobune; see on teie hellitus! Ja näete seda saablit – see on teie ema! See, millega teie päid täis tuubitakse, on kõik rämps, need akadeemiad ja kõik need raamatud, aabitsad ja filosoofia, kõik see jumal teab mis – ma sülitan kõigele sellele!” Siin soolas Bulba juurde niisuguse sõna, mida trükis ei tarvitatagi. „Aga parem saadan teid juba sel nädalal Zaporožjesse. Seal on teadus mis teadus! Seal on teie kool; alles seal saate aru pähe.”
„Ja kõigest ühe nädala saavadki nad kodus olla?” ütles kaeblikult, pisarad silmis, vana kõhetu ema. „Ei saa nad, vaesekesed, puhatagi, ei saa isakodus ümbergi vaadata, ei saa mina neid õieti silmitsedagi!”
„Aitab, aitab juba ulgumisest, vanamoor. Kasakas ei ole mitte selleks, et naistega jännata. Sina muidugi peidaksid nad mõlemad oma seeliku alla ja istuksid siis neil nagu kana munadel. Mine, mine, ja pane meile ruttu lauale kõik, mida on. Pole vaja saiakesi, mesikooke, moonipirukaid ega muid maiustusi; tiri meile ette terve oinas, anna kätte kits ja neljakümneaastast mõdu. Ning hästi palju põletatud viina, mitte viguriviina, mitte rosinate ja kõiksugu tembutustega, vaid puhast vahutavat viina, et ta kihiseks ja sisiseks kui hull.”
Bulba viis oma pojad kambrisse, kust jooksid nobedasti välja kaks kena näitsikut, teenijat, punased keed kaelas, kes olid tube koristanud. Nagu näha, olid nad hirmunud noorhärrade saabumisest, kes ei armastanud kellelegi armu heita, või aga tahtsid nad lihtsalt oma naiselikust kombest kinni pidada: meest nähes kiljatada ja tormata ülepeakaela minema ning hiljem kangest häbist kaua veel nägu varrukaga varjata. Kamber oli sisustatud tolle aja maitses, millisest ajast on säilinud elavaid jälgi ainult lauludes ja rahvalauludes, mida Ukrainas enam ei laula habemikud pimedad vanamehed banduuri tasase tilistamise saatel ümberringi kogunenud rahva ees, selle raske sõjaka aja maitses, kui Ukrainas algasid heitlused ja võitlused uniooni pärast. Kõik oli puhas, värvilise saviga üle võõbatud. Seintel saablid, nuudid, linnupüünised, võrgud ja püssid, osavasti väljatöötatud püssirohusarv, kuldpäitsed hobuse jaoks ja hõbenaastudega kammitsad. Kambri aknad olid väikesed, ümmarguste tuhmide klaasidega, milliseid nüüd võib leida ainult vanades kirikutes ja milledest muidu ei olnud võimalik läbi näha kui lükandklaasi veidi üles tõstes. Akende ja uste ümber olid punased piidad. Nurgariiulitel seisid rohelisest ja sinisest klaasist kruusid, pudelid ja plaskud, käsitsi väljatöötatud hõbepeekrid ja igasugust päritolu – veneetsia, türgi ja tšerkessi – kullatud karikad, mis olid Bulba kambrisse sattunud mitmesugusel teel kolmandate ja neljandate käte kaudu, mis oli noil uljatel aegadel õige tavaline. Tohukasest pingid ümber kogu toa; määratu suur laud pühakujude all eesnurgas; värviliste kirjute pottkividega kaetud lai ahi ahjutaguste ning sisse- ja väljapoole ulatuvate osadega. Kõik see oli väga tuttav meie kahele mehepojale, kes iga aasta koolivaheajaks olid jala koju tulnud, jala tulnud sellepärast, et neil ei olnud veel hobuseid, ja sellepärast, et ei olnud kombeks lubada koolipoistel ratsa sõita. Neil olid ainult pikad tutid, millest neid võis sakutada iga kasakas, kes kandis relva. Alles kooli lõpetamisel saatis Bulba neile oma hobusekarjast paari noori täkke.
Poegade kojusaabumise puhul käskis Bulba kokku kutsuda kõik sadakonnaülemad ja kogu polgu juhtkonna, kes aga olid kohal; ning kui tulid kaks neist ja jessaul Dmitro Tovkatš, tema vana sõber, esitas ta neile jalamaid oma poegi, öeldes: „Vaadake, missugused tublid poisid! Saadan nad varsti Setši.”
Külalised õnnitlesid nii Bulbat kui ka mõlemat noormeest ja ütlesid neile, et nad teevad õigesti ja et ei ole paremat õpetust noorele inimesele kui Zaporožje Setš.
„Noh, mehed-vennad, istuge igaüks siis lauda, kus kellelgi on parem. Noh, pojakesed! Kõige enne joome viina!” nõnda ütles Bulba. „Issand, õnnista! Terviseks, pojukesed: sina, Ostap, ja sina, Andri! Andku siis jumal, et teil sõjas oleks alati õnne! Et annaksite pihta bussurmaanidele ja annaksite pihta türklastele, ja annaksite pihta tatarlastele, ja kui ka ljahhid hakkavad midagi sepitsema meie usu vastu, et siis annaksite pihta ka ljahhidele. Noh, pane oma karikas alla; mis, on hea viin? Aga kuidas viin on ladina keeles? Seda ma arvasin, poju, ladinlased olid tobud: nad ei teadnudki, kas maailmas on olemaski viina. Näh nüüd, kuidas seda kutsuti, kes kirjutas ladinakeelseid värsse? Ma ei ole kirjatundmises tugev ja sellepärast ma ei teagi: Horaatsius või?”
„Näed sa, missugune isa on,” mõtles endamisi vanem poeg, Ostap. „Teab ta, va koer, kõik, aga veel teesklebki.”
„Ma arvan, et arhimandriit ei andnud teile viina nuusutadagi,” jätkas Taras. „Ja tunnistage üles, pojukesed, kas ka kõvasti tuuseldati teid kasevitste ja värskete kirsiokstega mööda selga ja kõige pihta, mis aga kasakal on olemas? Aga võib-olla, kuna olite saanud juba liiga targaks, siis võib-olla, et nüpeldati teid koguni kantsikutegagi?
