oli tal muutunud üheksainsaks ematundeks. Õhinaga, kirega, pisaratega tiirles ta nagu stepikajakas oma poegade kohal. Tema pojad, tema kallid pojad võetakse temalt; võetakse selleks, et ta neid iialgi enam ei näeks. Kes teab, võib-olla juba esimeses lahingus raiub tatarlane neil pea otsast ja ta ei saa teada, kus lamavad nende mahajäetud kehad, mida nokib kiskja teeäärne lind; iga nende veretilga eest aga annaks ta enda tervikuna. Härdasti nuttes vaatas ta neile silmi, kui kõikvõimas uni hakkas neid juba sulgema, ja mõtles: „Vahest ehk lükkab Bulba ärgates ärasõidu paariks päevakski edasi; võib-olla kavatses ta sellepärast nii ruttu ära sõita, et ta oli palju joonud.”
Kuu taeva kõrgusest valgustas juba ammugi kogu õue, mis oli täis magajaid, tihedat punapajude tukka ja kõrget stepirohtu, millesse uppus õue piirav püstaed. Ema istus ikka veel oma kallite poegade peatsis, ei pööranud hetkekski neilt pilku ega mõelnudki unele. Juba hobused, aimates koitu, heitsid kõik rohule pikali ja lakkasid söömast; punapajude ülemised lehed hakkasid värisema, ja vähehaaval laskus värisev juga neid mööda alla välja. Ta istus valgeni, ei olnud sugugi väsinud ja soovis südames, et öö kestaks võimalikult kaua. Stepist kostis varsa heledat hirnumist; punased viirud sätendasid selgesti taevas. Bulba ärkas äkki üles ja kargas püsti. Ta mäletas väga hästi kõike, mis ta eile oli käskinud.
„Noh, poisid, aitab magamisest! Aeg on käes! Hobuseid jootma! Aga kus eit on? (nõnda nimetas ta harilikult oma naist). Kähku, eit, tee meile süüa: pikk tee on ees!”
Vaene eideke, kellelt oli võetud viimane lootus, lonkis nukralt tarre. Sel ajal kui ta, pisarad silmis, valmistas kõike, mis oli hommikusöögiks vaja, jagas Bulba oma käske; ta askeldas tallis ja valis ise oma lastele välja kõige paremad riided. Bursakud muutusid äkki ümber: endiste määrdunud saabaste asemele tekkisid neile jalga punasest seemisnahast hõbedaste kontsaraudadega saapad; tuhande kurru ja voltidega šarovaarid, mis olid laiad kui Must meri, tõmmati kokku kuldse püksirihmaga; rihma külge olid kinnitatud pikad nahkribad tuttide ja muude ripatsitega piibu jaoks. Helepunane, tulieredast kalevist kasakakuub vöötati kirjatud vööga, käsitsi väljatöötatud türgi püstolid pisteti vöö vahele, saabel kõlksus vastu jalgu. Nende veel vähe päevitanud näod näisid olevat muutunud ilusamaks ja valgemaks; noored mustad vurrud rõhutasid nüüd kuidagi rohkem nende näo valgust ja tervet, võimsat nooruse värvi; nad olid ilusad oma mustades kullatud põhjaga lambanahksetes mütsides. Vaene ema, kui ta neid nägi, ei saanud sõnagi suust, ja pisarad kuivasid ta silmis.
„Noh, pojad, kõik on valmis! Pole enam põhjust viivitada!” lausus viimaks Bulba.
„Nüüd tuleb kõigil ristirahva kombe järgi korraks veel istuda.”
Kõik istusid maha, kaasa arvatud ka sulased, kes olid aupaklikult seisnud uste juures.
„Nüüd, ema, anna õnnistust oma lastele!” ütles Bulba. „Palu jumalat, et nad vaprasti sõdiksid, alati kaitseksid rüütliau, et nad ikka seisaksid Kristuse usu eest, aga kui mitte, siis parem kärvaku nad, et neist haisugi maailma järele ei jääks. Astuge, lapsed, ema juurde: ema palve päästab nii vee kui maa peal.” Ema, nõrk nagu ema kunagi, kaelustas neid, võttis kaks väikest pühakuju ja riputas need neile nuttes kaela. „Kaitsku teid… jumala ema… ärge unustage, pojukesed, oma ema… saatke enestest vähemalt sõnagi…” Edasi ei suutnud ta kõnelda.
„Noh, lähme, lapsed!” ütles Bulba. Trepi ees seisid saduldatud hobused. Bulba hüppas oma Kuradi selga, kes raevunult tagasi tõmbus, tundes oma turjal kahekümnepuudalist koormat, sest Taras oli erakordselt raske ja paks. Kui ema nägi, et ka tema pojad olid juba istunud hobuste selga, sööstis ta noorema juurde, kelle näojooned väljendasid rohkem mingit õrnust; ta haaras kinni tema jalusest, ta liibus tema sadula külge, ja meeleheide silmis, ei lasknud teda oma kätest lahti. Kaks tüsedat kasakat võtsid ta õrnalt ja viisid tarre. Aga kui nad olid väravast välja jõudnud, jooksis ta kogu metskitse kergusega, mis ei sobinud ühte tema aastatega, värava taha, peatas arusaamatu jõuga hobuse ja embas ühte neist mingis hullunud, meeletus õhinas; ta viidi jällegi ära. Noored kasakad ratsutasid nukralt ja hoidsid tagasi pisaraid, kartes isa, kes ka omalt poolt oli pisut kohmetuses, ehkki ta püüdis seda varjata. Päev oli hall; rohi haljendas eredasti; linnud sädistasid kuidagi ebakõlaliselt. Tüki maad sõitnud, vaatasid nad tagasi: nende talu oli nagu maasse vajunud, pealpool maad paistsid ainult nende tagasihoidliku majakese kaks korstnat ja puude ladvad, millede oksi mööda nad olid roninud kui oravad; veel laotus nende ees see niit, mille järgi nad võisid meelde tuletada kogu oma eluloo, neist aastatest alates, kui nad olid lamanud selle kasteses heinas, kuni nende aastateni, kui nad olid oodanud seal mustakulmulist kasakatari, kes oma noorte nobedate jalgade abil lippas kartlikult üle niidu. Nüüd ulatub üksikuna taeva poole veel ainult kaevukook selle otsa seotud vankrirattaga; juba tasandik, millest nad läbi sõitsid, näib eemalt mäena ja on endaga kõik kinni katnud. – Jumalaga lapsepõli, ja mängud, ja kõik ja kõik!
II
Kõik kolm ratsanikku sõitsid vaikides. Vana Taras mõtles ammustest aegadest: tema silmade eest möödus tema noorus, tema aastad, tema kadunud aastad, mida alati taga kurdab kasakas, kes sooviks, et kogu tema elu oleks noorus. Ta mõtles sellest, keda oma endistest kaaslastest ta kohtab Setšis. Ta arvutas, kes on juba surnud, kes veel elavad. Pisar ümardus hilju tema silmateral ja ta halliksläinud pea vajus nukralt norgu.
Tema pojad olid tegevuses teistsuguste mõtetega. Ent on tarvis ta poegade kohta rohkem öelda. Kaheteistkümne-aastaselt pandi nad Kiievi akadeemiasse, sest kõik tolle aja auväärsed ülikad pidasid vajalikuks anda oma lastele kasvatust, ehkki seda tehti selleks, et hiljem see täielikult unustada. Nagu kõik, kes astusid bursasse, olid nad siis metsikud, vabaduses üles kasvanud, ja alles seal lihviti neid pisut, nagu harilikult, ja said midagi ühist, mis tegi nad üksteisega sarnaseks. Vanem, Ostap, alustas sellega oma kooliteed, et ta juba esimesel aastal jooksis ära. Ta toodi tagasi, peksti hirmsasti läbi ja pandi raamatu taha istuma. Neli korda mattis ta oma aabitsa maasse ja neli korda osteti talle pärast ebainimlikku keretäit uus. Kuid kahtlemata oleks ta teinud seda viiendatki korda, kui isa ei oleks andnud talle pühalikku tõotust, et ta paneb ta tervelt kahekümneks aastaks kloostrisse noviitsiks, ega oleks vandunud juba ette, et ta ei saa Zaporožjet eluilmaski näha, kui ta ei õpi akadeemias kõiki tarkusi selgeks. On huvitav, et seda ütles sama Taras Bulba, kes siunas kõike koolitarkust ja soovitas, nagu me juba nägime, lastel sellega üldse mitte tegelda. Sellest ajast alates hakkas Ostap haruldase püüdlikkusega istuma igava raamatu taga ja jõudis varsti parimate hulka. Tolleaegne õpetamise viis läks kohutavalt lahku tegelikust elust. Neil skolastilistel, grammatilistel, retoorilistel ja loogilistel peensustel ei olnud absoluutselt mingit kokkupuudet ajaga, neid ei tarvitatud kunagi ja nad ei kordunud kunagi elus. Millegi praktilisega ei saanud nad siduda oma teadmisi, kas või vähemgi skolastilisi. Tolleaegsed õpetatud mehed isegi olid harimatumad kui teised, sest nad olid tegelikust elust sootuks eemaldunud. Pealegi see bursa vabariiklik korraldus, see arutu hulk noori, tugevaid ja terveid inimesi, kõik see pidi sisendama neile tegevuse, mis oli täiesti väljaspool nende õppetööd. Puhu kehv toitmine, puhu sagedased karistamised näljaga, puhu paljud vajadused, mis tärkasid priskes terves ja tugevas noormehes, kõik see üheskoos tekitas neis ettevõtlikkuse, mis hiljem arenes välja Zaporožjes. Näljased bursakud loovisid mööda Kiievi tänavaid ja sundisid kõiki ettevaatusele. Turul istuvad kaubanaised katsid alati oma kätega pirukaid, bublikuid ja kõrvitsaseemneid nagu emakull oma poegi, niipea kui nad silmasid möödaminevat bursakut. Konsulil, kes oma kohustuse kohaselt pidi valvama talle alluvate kaaslaste järele, olid tema šarovaarides nii kohutavalt suured taskud, et ta võis mahutada sinna kogu turunaise poe, kelle silmad olid mujal. See bursa moodustas täiesti omaette maailma: kõrgemasse seltskonda, mis koosnes vene ja poola aadlikest, neid ei lastud. Vojevooda Adam Kissel isegi, sellest hoolimata, et ta protežeeris akadeemiat, ei viinud neid seltskonda ja käskis hoida neid hästi karmilt. Muide see näpunäide oli täiesti ülearune, sest rektor ja professorid-mungad ei säästnud vitsu ega nuute, ning sageli andsid liktorid nende käsul oma konsulitele nii halastamatu keretäie, et need mitu nädalat sügasid
