/p>
Meeri paotas magamistoa ust ja sisenes. „Sa polegi veel magama läinud?” imestas ta.
„Ootasin sind. Tahtsin sulle vaeva eest aitäh öelda!” Mees tõusis toolilt ja suudles naist põsele. Hommikukuub oli tal juba seljas. „Järgmist juubelit enam ei tule,” ütles ta väsinult. „Seitsmekümneni ma vastu ei pea.”
„Küll sa juba pead!” oli Meeri veendunud. Ehkki teadis, et lood mehe tervisega pole kaugeltki hiilgavad, kinnitas ta ometi: „Oled terve kui purikas.”
„Nagu jääpurikas,” parandas Georg.3 „Sa vaata, kui kõhnaks ma olen jäänud, sulan kokku!”
„Pole sul häda midagi. Pealegi on su minia arst, näed ju küll, kuidas ta sinu eest hoolitseb … Ega sul ometi halb ei ole?”
„Ei. Mind ainult ärritas pisut, et Alla oma Eugeniga kohale ilmus. Kas sa kutsusid neid?”
„Miks sa nii arvad? Eelmisel aastal, oma pärisjuubelil olid sa ju haige, siis meil külalisi polnud. Kõik teadsid, et tänane sünnipäev on juubelipeo asemel.”
„Seda ma mõtlesingi. Kes siis juubelile kutsumata tuleb!” Mehe hääles kajas pahameel.
„Ära nüüd, Georg! Olekski imelik, kui Greta pere on kohal ja Allat pole! Pealegi on ta minu õde, palju meil siis neid sugulasi enam siia jäänud on!” püüdis Meeri asja siluda. „Nad tõid veel pealegi kalli kingituse.”
„Jah. Kristallist tuhatoosi, kuigi teavad, et meie majas ei suitsetata! Lisaks on tal halb mälu, see on sama tuhatoos, mille me Eugenile kord enne sõda kinkisime! Ja üldse – tulla koos Eugeniga! Ise nad ju koos ei ela, aga külla tulevad nagu tõeline abielupaar, justnagu mina seda ei teaks! Tüüpiline Alla!”
Meeri ei vastanud. Ta vahetas vaikides kleidi hommikumantli vastu ja istus tualettpeegli ette. „Ära väsitas,” ohkas ta. „Kui hea, et mul ikka Helve olemas on. Aitas lauda koristada ja nõusid pesta.” Tema hääles oli soojust ning Georgi süda oli rahul, et müürid, mis aastaid ema ja tütart olid eraldanud, on lõpuks kokku varisenud. „Kas siis Ulvi ei aidanudki?”
„Tal oli tegemist. Poiss virises juba ammu. Ma siis ütlesin, et pole vaja, Hillar on tema eest.”
Georg sirutas toolil istudes jalad ettepoole. „Kas lähme magama? Terve lauasistumise aeg ootasin ma ainult, et saaks lõpuks oma tuppa!”
„Ma arvasin, et sulle meeldib seltskond,” imestas Meeri. „Oli ju küll tore õhtu!”
„Oli küll,” nõustus Georg. „Aga ikkagi…” ta viivitas pisut ja kinnitas: „… aga sinuga koos siin, selles toas, on mul rahulikum.”
Eks muidugi, mõtles Meeri. Minuga on sul loomulikult rahulikum. Mina püüan sind mitte väsitada, nagu Ulvi oma liigse tähelepanuga seda teeb. Mina püüan sind mitte muretsema panna, nagu sa Helve elule kaasa elades päevast päeva teed, ja mina püüan mitte tähele panna su väikesi veidrusi, mis teinekord otse jahmatama panevad. See oli Georgi äärmuseni ulatuv kokkuhoiumeel, et mitte öelda koonerdamine. Poeski käies kaalus ta enne mitu korda, kas mitte kusagilt sama kaupa odavamalt ei saa, kuigi oli teada, et riiklikud hinnad nii toidu- kui ka tööstuskaupadele olid kõigis kauplustes ühesugused. Isegi trammipileti eest kolme kopikat välja anda pidas ta paljuks ning käis meelsamini jala. Jah, Georg oli tõepoolest üleliia kokkuhoidlik. Nähtavasti jäi see komme talle külge Siberi-päevadest, mil igat leivaraasu tuli arvestada, või mille muuga seda seletada. Ainult teatripiletite ning raamatute ostmiseks polnud tal kahju raha välja anda. Siiski käisid nad teatris harva, heal juhul ehk kord kuus või veelgi harvem, rohkem käidi kinos. Georg oli talle ükskord rääkinud, et lapsena oli ta endale tõotanud külastada täiskasvanuks saades kõiki teatrietendusi, vaadata ära kõik kinofilmid ning lugeda läbi kõik ilmunud raamatud. Nüüd luges Georg küll palju, ka Hillaril oli mahukas isiklik raamatukogu, mida ta sai kasutada, ning vähemalt selles osas Georgil suurt elule võlgu jäämist polnud karta. Samuti muretses ta saksakeelset tehnilist kirjandust, tema kui endise sapööri huvi uuenduste vastu tehnikavaldkonnas püsis.
Jah, illusioonid ja plaanid – kellel meist neid pole olnud, ohkas Meeri sisemiselt. Ning jälle pidi ta mõtlema, et tänu taevale oli Georg elule kahel korral tagasi antud. Kõigepealt Siberist ja hiljem operatsioonile järgnenud lootusetust seisundist. Ja kuigi haigus ei lubanud Georgil teinekord jalutamagi minna, püüdis Meeri talle sisendada optimismi, kannatades vaikides ära kõik mehe haigusega kaasnevad kapriisid. Eks ole ju see meeletu kokkuhoiutuhingi omamoodi haigus, arvas Meeri siis ja võpatas. Sest Georg, nagu aimates naise mõtete kulgu, küsis korraga:
„Ega sa ometi seda tühja konjakipudelit ära ei visanud? Ei? No Jumal tänatud – ikkagi ligi paarkümmend kopikat!” Ta tõusis ja küsis nüüd juba teist korda: „Kas lähme magama? Ma käin vannitoas ära, tee sa, ole hea, seniks voodi üles.”
Georg peatus vannitoa ukse ees, mõtles aga samas ümber ja astus köögi suunas. Seal võttis ta sahvrist süldikausi ja tõstis lauale. Ta tahtis just sööma hakata, niisama otse kausist, kui kuulis tasast sahinat.
Georg pööras ruttu pea ja nägi, kuidas Ulvi hommikumantli hõlmu koomale tõmmates nagu kass end uksevahelt sisse libistas.
„Ma arvasin kohe, et sa siin oled,” sosistas ta. „Oota, ma annan sulle taldriku! Tahad ehk tükikese seapraadi? Ma võin sulle kartuleid ja kapsaid ka soojendada. Tahad?” Ning Ulvi asetas taldriku Georgi ette lauale.
„Aitäh, pole vaja,” oli Georg hoolitsusest meelitatud. „Ma võtan niisama, mõne suutäie.”
„Hea küll. Ongi parem, ega õhtune söömine kasuks ei tule. Ma vaatan sulle siis muud.”
Ulvi saledad sõrmed asetasid osavalt ja ruttu Georgi ette lauale singi- ja lõhelõiked. „Kohe ma toon sulle tüki silmu ka, ma tean, see maitseb sulle!” Ja enne kui Georg sai midagi vastata, oli söögilaud hõrgutisi täis. „Palun! Nüüd ma tegin küll oma sõnadele vastupidiselt, aga täna oled sa sünnipäevalaps ja hiline söömine olgu sulle andestatud.” Ulvi suu tõmbus madonnalikule naeratusele.
Korraga tundis Georg naisekäe puudutust oma õlal. „Taevakene, Georg, kas sa ka tead, et su pealagi hakkab hõredaks minema?” sosistas Ulvi jahmunult.
Minia tähelepanek ei meeldinud Georgile.
„Eks ole ka juba aeg, mul ju aastaid parasjagu turjal.”
„On küll,” nõustus Ulvi, ja istunud mehe kõrvale, jätkas: „Mäletad, Georg, kui ma Jemeljanovskis sinu juurde tulin ja sa mulle öömaja otsisid? Mäletad? Ma ei oleks siis osanud aimatagi, et me kord Eestis ühe katuse all elama hakkame, et minust sinu poja naine saab.”
Georg noogutas. „Hillaril vedas.” Talle meenus kohe haletsusväärne aukuvajunud silmadega tütarlaps, kes kaugele Põhja-Venemaale arreteeritud Eesti ohvitseride juurde oma isast teateid saama oli tulnud. Kui palju erines tänane Ulvi tookordsest, mõtles Georg. Praegune Ulvi on noor daam, tema tuhmunud silmad on omandanud uue läike, peahoiak energiline, olek optimistlik. Ja mis peaasi – tal on arstidiplom taskus; kõigi kiuste suutis ta kodumaale naastes oma unistused täita. Tubli naine.
„Kuidas sa oma kingitustega ka rahule jäid?” küsis Ulvi nüüd ja silus Georgi hommikukuue varrukat. „Saime selle otse baasist.”
Georg ei hakanud oma imestust avaldama, ta teadis niigi, et Ulvi arvukate patsientide hulgas leidus nii mõnigi, kellel oli ligipääs defitsiitsetele kaupadele.
„Meeldib?” kordas Ulvi küsimust.
„Jaa, muidugi! Te poleks tohtinud nii palju kulutada!”
„Ära räägi nii! See on tühiasi võrreldes sellega, mida sa mu isa mälestuseks tegid,” muutus Ulvi tõsiseks, oma kätt endiselt Georgi hommikukuue varrukal hoides.
Korraga
