väriseski ta käsi, värises kohvitass vastu alustassi, mis tundus vanglaahelate kõlinana. Kas tõesti kahtlustatakse teda siin, omade juures. Ei, see on võimatu! Bernhard ei suutnud midagi öelda. Ta vaikis ja püüdis teise käega värisevat tassi ohjeldada. Kuid olukorra päästis tema naine Olli, kes võttis tal julgustavalt käe alt kinni ja teatas kõlavalt: „Kui keegi teist julgeb minu meest nii inetult kahtlustada, siis lahkume me otsekohe!” Samas piirasid neid sõbralikud inimesed, rahustasid Bernhardit ja kinnitasid, et mitte keegi ei mõtle temast nii inetult. Endine ärisõber aga lahkus märkamatult.
Ent okas jäi Bernhardi hinge. Olli oli nii taktitundeline, et ei võtnud ise seda teemat enam üles. Ja ka Bernhard ei tahtnud sellest rääkida ega seda meenutada. Aga meelde tuli see tal kahjuks tihti. Ja ta juurdles, kas too endine ärisõber peab ehk tänaseni teda reeturiks. Ehk arvab seda mõni teinegi veel?
Tütar Dorrit oli oma isa tagasituleku üle üliõnnelik. Ta käis teda iga päev vaatamas, küll üksi, küll mehe Jackiga. Dorrit oli ju ikka oma isa tütar olnud. Nüüd aga, mil isal juba oma kauplus avatud, lippas ta vähemalt kord päevas isa juurde. Ja kui Bernhard nägi uksel oma tütart, tundus talle iga kord, et tütar tõi endaga kaasa killukese päikest.
Brunot kohtas Bernhard alles kuu aega pärast oma saabumist. Bernhard isegi imestas endamisi, et nii tähelepanelik Olli ei olnud poega koju kutsunud oma kadunud isa tervitama. Kuid Bernhard oli juba sellestki aru saanud, et Olli lausa jumaldas poissi ja lubas talle eranditult kõike, mida noormees aga soovis. Hellitab üle ja teeb poisile karuteene, mõtles Bernhard, kuid pidas siiski ebasobivaks naisele märkusi teha.
Lõpuks Bruno ikkagi saabus. Tuli koos oma alalise seltsilise ja sõbra Sveniga. Bruno tervitas Bernhardit – keda ta ju oma tõeliseks isaks pidas – veidi teatraalse südamlikkusega. Kuid Bernhardile tundus, et samal ajal häbeneb ta sõbra ees oma isa.
See alaline seltsiline ja sõber ei meeldinud Bernhardile. Ta julges seda ka oma abikaasale öelda. Kuid Olli astus kohe poja sõbra kaitseks välja, ütles, et too noormees on äärmiselt viisakas, abivalmis ja üldse väga hea kasvatuse saanud. Need voorused olid Svenil tõepoolest kõik olemas. Kuid peale nende vooruste paistis silma veel üks omadus – naiselikkus. See viimane häiriski tema isa. Ent Olli pareeris sellegi väite osavalt. Ja ta rääkis nii enesestmõistetavalt, et niisugune on tänapäeva noorte elulaad ja noori tuleb lihtsalt mõista. Olli lisas veel muigamisi: „Mida sa ise kõik oma nooruses ei teinud! Tuleta meelde, Berni!” Bernhardile aga polnud vaja midagi meelde tuletada, tal oli oma noorus päris eredalt meeles, kõik oleks nagu eilne päev olnud. Aga see oli hoopis midagi muud. Ja ta teeks just täpselt samuti, kui saaks uuesti noor olla. Ehk veidi rohkemgi.
Ega neil Brunoga erilist kontakti tekkinudki. Võib-olla tajus Bruno sedagi, et isa ei suhtu hästi tema lahutamatusse sõbrasse.
„Bruno peaks edasi õppima! Miks ta pole siiani veel kolledžisse astunud?” uuris Bernhard naiselt.
„Tal pole praegu veel kutsumust. Ja aega on. Las tunneb veidi ka elust mõnu! Rahapuudust meil õnneks pole!” tähendas Olli.
Ollil oli nüüd kahtlematult Baumvaldi varanduse peale suurem sõnaõigus. Oli ta ju osanud arukalt ja õigel ajal nende raha investeerida.
„Las poiss reisib veidi, seni kui noorust on!” õigustas Olli. „Minagi teeksin mõne reisu veel! Mis sa sellest arvad, sõidame kuskile!”
„Esialgu ma küll ei tahaks. See viimane reis tundus nii pikk, et igatsen ainult paigal püsida.”
„Nojah, eks sa ise tea,” ütles Olli ja kahetses omas mõttes, et enam pole võimalust pastor Daumiga reisima minna. Pastor oli nimelt hiljuti uuesti abiellunud. See tundus Ollile reetmisena. Talle ei meenunud praegu, et oli mitu korda pastorile ära öelnud. Olli vaatas nüüd oma meest ja võrdles teda Daumiga. See pani teda ohkama, sest Berni oli Daumi kõrval ikkagi juba eakas mees.
Bernhard oleks kui oma naise mõtteid lugenud, ta ütles: „Küllap ma olen juba reisikaaslaseks liiga vana!”
Mispeale Olli ehmus ja ebadaamilikult pahvatas: „Ainult kurat on põrgus vana!”
„Mis sul viga naerda, sina pole ju vanemaks läinud. Õitsed ikka nagu omal ajal Pärnus!” tegi Bernhard harjunud viisil komplimendi ja vaatas abikaasa nooruslikku näkku. Ja alles nüüd nägi ta midagi, mis talle siiani märkamatuks oli jäänud – või polnud ta oma naist nii teraselt vaadanudki. Naise juustepiiril paistsid niitpeened armijäljed. Tähendab, Olli oli lasknud näole operatsiooni teha, et vananemist takistada. Milleks seda küll mutil vaja oli? mõtles Bernhard mitte just liiga taktitundeliselt. Ei tea, kas kavatses uuesti mehele minna? Aga hea ta nägi välja küll, pole midagi öelda. Kindlasti nooruslikum kui temast viis aastat noorem õde Greta, keda ta oli Eestist lahkudes põgusalt näinud. Kuid sellegipoolest on Greta Ollist kenam, mõtles Bernhard. Greta oli talle alati meeldinud, kui mitte ehk enamgi.
Nüüd oleks nagu Olli mehe mõtteid taibanud ja kohendas kähku juukselokke meelekohtadele, nõnda et niitpeened armid said varjatuks.
Samas jäi mehe pilk peatuma naise kätel. Need olid ju päris vanainimese käed. Ja Bernhard mõtles isegi veidi parastavalt: ega vanadust ikkagi peita saa, väärikam oleks seda tunnistada.
Kauplus oli juba tund aega avatud olnud, kuid seni polnud veel ühtegi ostjat sisse astunud. Ja Bernhardil jagus nüüd aega omi mõtteid mõlgutada.
Ta oli juba kolm aastat Ameerikas elanud. Ka Inglise keelegi peaaegu omandanud, niipalju kui seda kaupluses tarvis läks. Ta elas jälle oma perekonna juures. Aga kas ta oli nüüd õnnelik? Sellele ei osanud ta isegi vastata. Tal oli imekombel vedanud, et õnnestus okupeeritud Eestist ära sõita. Olles aastaid seda võimalust oodanud, end selleks moraalselt ette valmistanud ja ainult sellele mõeldes, oli ta suutnud kurjust ja alandusi välja kannatada. Nüüd oli ta vaba inimene ja elas vabal maal. Ta omas riidekauplust ja tema vanadus oli igati kindlustatud. Kuid midagi jäi ikkagi puudu… Ta igatses Eesti järele.
„Kõik laialipillatud eestlased igatsevad Eestit taga,” rääkis Olli.
„Seda kindlasti,” nentis Bernhard ja mõtles sealjuures: teie olete jõudnud selle aja jooksul ka siinse eluga harjuda. Kuid mina ei harju kunagi. Ja kardan, et ei näegi enam Eestit.
Uksekell helises meloodiliselt. Laine astus kiirustades sisse ja vabandas: „Anna andeks, onu Berni, et ma jälle hiljaks jäin!” Ta vaatas oma sügavpruunide silmadega tädimehele otsa, ja kuna need sarnanesid väga tema ema Greta silmadega, siis ei saanud Bernhard neist pilku lahti.
Ent uksekell helises taas ja kaupluseomanik ruttas klienti teenindama. Eatu naisterahvas soovis pruutkleidi materjali.
Bernhard tõstis õrnvalged kangad letile ja lükkas siidi vilunud liigutusega laiali: „Olge lahked, valige, üks riie on ilusam kui teine!”
„Mida teie soovitate?”
„Mina arvan, et see lehemustriga tüll sobiks kindlasti teie tütrele!” proovis Bernhard kõige kallimat riiet müüa.
„Ega ma tütrele ei osta, ma soovin endale pruutkleiti,” ütles eatu naisterahvas ja punastas. Taas pidi Bernhard oma naiseõele Gretale mõtlema, kes ühtelugu oma näovärvi vahetas.
„Teie jaoks leidub midagi veelgi ilusamat!” läks kaupluseomanik nüüd hasarti ja tõi kõige hinnalisema apelsiniõitevärvilise kanga. „Ma arvan, et ainult selline hea materjal sobiks teie pulmakleidiks!”
Naine proovis kangast oma näo juurde ja vaatas peeglisse. Siis mähkis ta end üleni kangasse ja küsis koketeerivalt: „Arvate, et sobib?”
„Otse
