„Minust on ikka veel ärimeest! Tegin praegu suurepärast kaupa, usu mind, minu tänane kassa on poole suurem kui sinul!”
Kuid Laine ei rõõmustanud tädimehega kaasa, ta ütles nukralt: „Ma ei jõudnudki sulle veel öelda, et sain ema käest kirja!”
„Noo, mis Eestis uudist?”
„Emale ei antud siiasõiduks luba. Ma olen hirmus pettunud, onu Berni!”
„Mina samuti,” noogutas Bernhard ja torkas parema käe taskusse, et Laine selle värisemist ei märkaks.
IV
Greta oli juba mitu päeva oma õe Alla pärast muretsenud. Ei olnud hulk aega nii temast kui ta tütrest Enest midagi kuulda. Ehk on õde haigeks jäänud? Kahju, et neil telefoni ei ole. Aga seda pole sinna vanasse majja enam lootustki saada, majale on juba surmaotsus langetatud ja arvatavasti poole aasta pärast lammutatakse see eelmisse sajandisse kuuluv maja ära. Siis saab Alla ometi uue kaasaegse korteri, rõõmustas ta õe pärast. Saab vannitoagi, mida läbi elu oli igatsenud.
Kuna oli esmaspäev ja kauplus suletud, võttis Greta tee jalge alla ja läks õe poole.
Juba väliskotta sisenedes teadis ta, et Alla on parima tervise juures. Ta lõõritas oma korteris: „Deine Lippen, die küssen so heiss …” Ja Greta pidi kohe mitu korda kõvasti koputama, enne kui Alla kuulis ja ukse avas.
„Oo, Gretake, sind mul just tarvis oligi! Tule sisse!”
„Sa laulad nii kõvasti, et isegi trammipeatusesse on kuulda, ja veel niisugust laulu!” ütles Greta noomivalt, kasutades oma vanema õe õigusi.
„Mida tähendab „niisugust laulu”, see on ju Strauss!” õiendas Alla ja alustas uuesti heatujuliselt: „Deine Lippen…”
„Jäta juba! Ja ütle, mis sinuga täna lahti on?” Greta vaatas uurivalt oma õde, kelle kohevad tumedad juuksed voogasid õlgadeni. „Ei teadnudki, et sul nii pikad juuksed on!” pidi ta üllatunult märkima. Tavaliselt kandis Alla ülespidi soengut, nii et juuksed olid kuhilas pealael koos. Greta pidi mõttes tunnistama, et oma punasekirjus kimonos nägi õde praegu veel päris kütkestav välja.
„Oo, õeke, juhtunud on midagi niisugust, et kui sa ainult kuuled, kukud otsekohe pikali! Ma oleks täna õhtul niikuinii sinu poole tulnud, sest mu hing ei suuda üksi sellist vapustust üle elada. Mu süda tahab lausa lõhkeda!” muutus Alla nagu ikka teatraalseks. „Istu nüüd ometi!”
Greta istus, pilk endiselt õe õhetaval näol. „Räägi siis!”
„Juhtus vapustav lugu! Mul käis haruldane külaline!”
Greta näos kumas pettumus, õe ülepaisutatud kõnest lootis ta midagi enamat. „Kes see külaline siis oli?”
„Võid kolm korda arvata!”
„Mina ei oska. Sinu endine mees Eugen ehk?”
„Mis haruldus tema veel on!” Alla kõverdas põlglikult oma värvitud huuli. „Kaks korda võid veel arvata!”
„Kes see küll võis olla? Keegi su kolleeg teatrist, jah? Mõni endine austaja, ma arvan!”
„Esimene pool oli vale, teine pool õige!”
„Sa käitud nagu kuueaastane! Jäta juba see mõistatusemäng ja lao lagedale, mis sul öelda on!” nõudis Greta.
Ent Alla ei lasknud oma mängu rikkuda. Ta lausa nautis seda.
„Endine austaja, jah, seda arvasid sa õieti! Noh, kas nüüd lõpuks taipad, kes see oli?”
„Ei taipa! Kust mina mäletan kõiki su vanu kallimaid. Ja ma ei mõista, kuidas sa võid tühipaljast külaskäigust nii puhevile minna. Aga et see sulle hästi on mõjunud, seda näeks pimegi,” ütles Greta.
„Olgu, kui sa tõepoolest ei oska mõistatada, ütlen otse välja – see oli Hans!” teatas Alla võidurõõmsalt.
„Hans! Aga ma ei teagi teda?”
„Kuid peaksid teadma! Vähemalt kuulnud oled temast küll. Hans ehk Hansi, nagu mina teda kutsusin! Minu elu suurim armastus!”
„Kes?”
„Sina ei ole teda ju oma ihusilmaga näinud, olid siis Venemaal. Aga Meeri võib sulle kinnitada, kui armunud me olime!”
„Taevas hoia, kas see sakslane… ega ometi… sinu tütre isa?”
„Näe, kui taibukas õde mul on, ei läinud tundigi, kui juba sai aru, kes on Hansi! Tema jah! Seisis korraga täies elusuuruses mu ukse taga. Oo, Greta, kui ma teda nägin, läksid jalad nõrgaks ja süda jäi seisma. Ausõna, ma ei liialda, süda seisis mul kindlasti mitu minutit. Sa kujuta ise ette, teen ukse lahti ja ukse taga seisab hallide juustega sirge härrasmees – tal oli kübar käes – ja naeratab valgete hammaste välkudes nii, nagu ainult Hansi naeratada oskas. Ma ei saanud sõnagi suust, olin nagu Loti naine soolasambaks kivistunud. Hansi aga ütles: „Allake, ma lubasin sulle, et tulen tagasi, ja näe, tulingi!”
„Uskumatu!”
„Jaa, arvasingi, et see on ilus unenägu. Alles siis, kui me kallistasime, tundsin, et mees on mu käte vahel lihast ja verest ja et kõik on ilmsi. Me kallistasime kaua… aga ainult niiviisi, nagu seda teevad kaks väga head sõpra.”
„Kuidas ta üldse siia tulla sai?”
„Ta olevat käinud Leningradis ametireisil, rääkis küll, mis asju ta ajas, aga ma ei pannud õieti tähele, olin nii endast väljas, vaatasin ainult teda ning mõtlesin: minu Hansi tuli tagasi. Olime peaaegu kakskümmend aastat lahus, kuid nüüd saime ikkagi kokku.”
„Ja tuli Tallinna?”
„Jah, minu pärast. Võttis selleks eraldi loa ja sõitis Leningradist autoga siia. Mõtle ise, mis see tal maksma läks! Ta oli lootnud, et ehk elan veel endises korteris. Ja näe, Jumal ise hoidis, et see maja pole veel maha kistud. Kuidas ta mind muidu oleks üles leidnud! Ütle, Greta, kuidas?”
„Ehk aadressbüroost oleks teada saanud,” arvas Greta.
„Eile oli pühapäev, missugune büroo siis töötab! Ma olen nii tänulik, et me maja pole veel ära lammutatud, jääksin kas või elu lõpuni siia lobudikku elama, puhtast tänutundest!”
„See on tõepoolest suur uudis!” oli Gretagi vapustatud.
„Oota, ma pakun sulle imehead viskit, mida ta Leningradist ostis. Ma segan seda toonikuga, selle tõi ta ka!”
„Ei, suur tänu, ma arvan et see on minu jaoks kange,” loobus Greta.
„Ma ise võtan ikkagi klaasikese, mu närv ei pea muidu vastu seda sulle rääkides kõike uuesti üle elada!” Alla võttis kapist pudelid ja pokaali ning hakkas jooki timmima.
„Olgu peale, kalla mullegi!” muutis Greta kähku meelt.
Alla tõi pokaalid lauale. „Maitse, kullake, ja küll see sulle meeldima hakkab! Terviseks!”
„Terviseks!” Greta proovis veidi ettevaatlikult märjukest, siis võttis teisegi sõõmu ja kiitis: „Tõepoolest
