style="font-size:15px;"> Pettunud poisike ronis tagasi vanaisa sülle.
„Kui kauaks te jääte?” tahtis Meeri teada.
„Homme sõidame tagasi, öö mõtlesime vanaema kodus veeta,” vastas Hillar. „Muidugi, kui sul midagi selle vastu ei ole.”
„See on tore. Isa läheb nüüd puhkama. Kas te söönud olete?”
„Ei. Ei ole,” ütles Ulvi ruttu. „Ma mõtlesin, et teen teile välja. Mul oli eile palgapäev. Muide, ma olen nüüd raviosakonna juhataja!”
Või nii, mõtles Meeri ning imestas, et neis väljaöeldud sõnades puudus üleolek. Sellepoolest meeldis Ulvi talle, ta oli läbinisti aus ning mõjus sellisena vahel ehk liigagi ebaloomulikuna, rohkem vast siiski naiivsena. Aga kes teab, ehk oli see minia naiselik kavalus, mis teised tema ümber relvituks muutis.
„Kuidas siis jääb? Kas pakkumine võetakse vastu?”
Georg ohkas sisemiselt. Temal oli oma päevaplaan, ka söögiajad olid kindlaks määratud.
„Mina pean vist teist lahkuma,” arvas ta uuri vaadates. „Minu söögiaeg algab varsti.”
„Ei tule kõne allagi!” ägestus Ulvi. „Sinuta ei lähe me kuhugi! Ühe söögikorra võid sa ju sanatooriumis vahele ka jätta, ma arvan!” Ta haaras Georgil käsivarrest, et teda pingilt üles aidata.
„Küll ma saan,” noogutas Georg piinlikkusetundega ning mõistis, et tuleb vist nõustuda. Ta vaatas küsivalt Meerile otsa. Selles vaates tabas aga Ulvi ilmselt midagi enda jaoks.
„Tore!” Ulvi haaras Georgil käest. „Mul on hea meel. Meil oli kodus sinuta nii kohutavalt igav!” Ta pöördus Hillari poole. „Eks ole, Hillar, kui isa kodus pole, on maja tühi ja kõle!”
Hillar noogutas, heitis siis emale vabandava pilgu ja pomises: „Ka emata oli igav,” ning naeratas kohmetult.
Meeri taipas poja tundeid, võttis Reneel käest kinni ja hakkas koos Hillariga edasi liikuma, Ulvi ja Georg nende järel.
„Oota, ma võtan poisi sülle,” otsustas Hillar, „tal on käimisega veel veidi raskusi. Aga koju jätta ka ei saanud, Helvel niigi tegemist. Pealegi arvasime, et see rõõmustab teid!”
„Sa kuulsid, Georg, mis Hillar ütles? Me võtsime poisi ainult sinu pärast kaasa, Renee ju tunneb igatsust vanaisa järele, nagu me kõik!” kuulis Meeri Ulvit lausumas ning kujutles ette Georgi nägu seda kuuldes.
„Kuidas Helvel ja Rolandil läheb?” küsis nüüd Georg. „Kuidas Rolandi tervis on?”
Nüüd hakkas Ulvi pikalt seletama Rolandi haigusest, märkides, kui läbikuuldavad on seinad ja mida nad kõike kahjuks seetõttu kuulma ja taluma peavad…
Ja nii nad siis astusid rannakohviku poole, rahulike ja rahututena, rõõmsatena ja südamevärinaga, igal peas ja suus omad mõtted ja sõnad.
Suur suvi oli alanud.
VI
Greta armastas ikka veel pühapäevahommikuid. Juba see teadmine, et pole vaja tööle minna, andis päevale rõõmsa rütmi. Töö ei olnud Gretale vastumeelne, ei, talle meeldis kaupluses riidekangaid lapata ja ostjatele nõu anda. Ja see, et ta töötab oma õemehe endises äris, see andis talle isegi mingil määral enesekindlust juurde. Viimasel ajal hakkas müügile tulema huvitavamat ja moodsamat riiet, mida oli lausa lust inimestele näidata ja müüa. Kuid muret tegid Gretale jalad, mis päevast päeva püstiseismisest õhtuks väsisid ja viimasel ajal suisa valutama kippusid. Ega ta seda küll kellelegi rääkinud ega hädaldanud, oh ei, see polnuks Gretale üldse omane. Ega ennast uuesti nooreks mõelda ei saa. Kuuskümmend kaks pole enam kolmkümmend kaks, sellega tuli lihtsalt harjuda. Hea vähemalt, et töökoht ikka olemas, tänu muidugi kaupluse juhatajale Vollile, kes tema tööga alati rahule jäi. Praegusel ajal olid paljud tema vanuses inimesed pensionile saadetud, et noortele töökohti vabaks teha.
Jah, pühapäevahommikud olid erilised veel sellepärast, et ainult sel päeval oli aega tütre ning tütretütrega korralikult kaetud laua ääres istuda ja pruukosti võtta. Ühises lauas istumine liidab perekonda, mõtles Greta ning meenutas kuldset aega, varsti veerandsada aastat tagasi, mil ta igal hommikul oma perega – Antoni ja kolme tütrega – koos istus. Nüüd on jäänud tema lähedusse ainult noorim lastest ja tema tütreke.
Lehti pidi täna lapsega välja minema. Pisi-Greta oli juba ilusas roosas kleidis, jalas valgete tuttidega põlvikud. Nii tuli ta end vanaemale näitama.
„Kuhu te siis emmega lähete?” päris Greta.
„Emme ei ütle. See on üllatus. Vanaema, tule sina ka!” kutsus laps.
„Vanaema ei saa, tädi Alla pidi siia tulema,” seletas Greta ja muigas mõtte juures, kui ta ütleks tütrele, et tuleb nendega lihtsalt kaasa.
Lehti tuligi teisest toast ja küsis heatujuliselt: „Kas hakkame minema, pisi-Greta?”
„Oi, kui kenaks sa end tegid!” kiitis Greta tütart. „See seelik näeb imetore välja! Millest ta küll nii kohev seisab?”
Lehti kergitas oma valgeruutu rohelist seelikut ja näitas tärgeldatud alusseelikut: „Niisuguse nipiga!”
„Imeasi. Ja ilus ka. Ma mäletan, et minu mammal oli ammuvanasti niisugune seelik ja meie naersime, kui seda tema kapis nägime. Nii et kõik vanad moed tulevad tagasi.”
„Ju vist. Mu õmbleja soovitas ja ma ei kahetse, et lasin teha. Aga ma mõtlesin hulk aega, kas panna valge pluus või samasugune roheline. Mis sa arvad?”
Greta oli meeldivalt üllatunud, et tütar arutleb täna temaga isegi moest, ja ruttas kinnitama: „Valge sobib sulle hästi. Ainult ehk liiga läbipaistev materjal, aga mis sest, las su pitsid paista!”
Lehti oli just viimasel ajal hakanud rohkem oma riietele tähelepanu pöörama. Ja see meeldis Gretale. Ju oli tütres taas üks murrang naiselikkuse poole toimunud. Ja ema märkas, et tütar oli ka kaunimaks muutunud.
„Hakkame siis minema, tirtsu!” ütles Lehti ja tõmbas valged nailonkindad kätte. Oli küll imesoe päev, kuid viimase aja mood nõudis ikkagi kleidi juurde ka kindaid.
„Meie lähme!” hüüdis pisi-Greta ja pidi lausa hüppama. „Aidaa, vanaemake!”
„Aidaa, mu kullake!”
Greta läks aknast vaatama. Sealt nad läksid, talle kõige lähedasemad inimesed. Lehti oma roheruudulise seeliku ja valgete kingadega, tema kõrval roosa tüdruk, pisikesed patsid lapsega võidu hüplemas. Nagu kaks ilusat nukku, mõtles Greta. Ja siis tuli valusähvatus minevikust. Ta oli kunagi ammu täpselt samuti oma vanemat tütart aknast imetlenud – ja rohkem ta teda enam ei näinudki. Mis küll Luulest saanud on? Kakskümmend aastat ei mingit elumärki ega teadet. Kõik järelepärimised põrkavad kui herned vastu seina tagasi. Kuid emasüda keeldus kõige halvemat omaks võtmast, väike lootussäde hõõgus ikka veel tuha all.
Aga pühapäeval ei maksa muremõtteid heietada. Greta istus laua taha ja hakkas oma keskmisele tütrele Lainele kirja kirjutama. See oli ju peaaegu sama hea, kui räägiks temaga. Nagu iga kirja lõppu, kirjutas ta nüüdki, otsekui loitsides: „Loodame, et ükskord ikkagi kokku saame!”
Greta
