juba tavaks saanud, otsustas ta mitte midagi selle kohta öelda ega pärida.
Kuid õhtu lahendas küsimuse iseenesest.
Päevitunud põskedega pisi-Greta tormas tuppa ja seletas vanaemale peaaegu ühe hingetõmbega: „Me käisime loomaaias! Seal olid ahvid! Me andsime neile kaalikat süüa, kaalikaid müüdi ahvimaja ees! Üks ahv tegi mulle nägusid, see pole ilus, ega! Ja kole suure küüruga kameelon oli seal!”
„Kaamel ikka,” parandas Lehti, kelle nägu oli samuti päikest saanud.
„Ja tead, vanaema, onu Vallo tõstis mind kõrgele ja mina sain kameelonikaameli selga katsuda. Ta elab muidu kõrbes, onu Vallo teab. Vanaema, kas sa oled teda näinud?”
„Kas onu Vallot või kaamelit?” küsis Greta muigamisi.
„Kaamelit muidugi!”
„Olen küll.”
„Eks, ta on armas!”
„On jah. Minu meelest on kõik loomad armsad.”
„Onu Vallo ostis mulle jäätist ja ma pillasin pool jäätist tema pükste peale, aga ma ei saanud riielda!”
„Muidugi mitte. See juhtus sul ju kogemata.”
„Tead, vanaema, kui ma ära väsisin, siis võttis onu Vallo mind selga. Sina võiks teinekord mind kah seljas kanda!”
„Sa oled minu jaoks liiga raske!”
„Onu Vallo ütles ka, et raske tüdruk nagu jahukott, aga tema kannaks mind alati,” rääkis pisi-Greta ja sellele järgnes pikk haigutus.
„Sul oleks nüüd küll aeg magama minna, tänane päev oli nii väsitav,” ütles Lehti.
„Ehk tahad midagi süüa?”
„Ei, me sõime kohvikus!” teatas pisi-Greta. „Võib kohe magama minna.”
Kui laps juba omas voodis, väike käsi põse all, magas, tuli Lehti kööki. Ta oli kahara seeliku juba hommikumantli vastu vahetanud.
„Kas soovid teed?” küsis Greta.
„Jah, palun kalla.”
Mõne aja pärast ütles tütar: „Nüüd tahad kindlasti ka Vallost kuulda? Kas arvan õieti?”
Ema noogutas: „Tahaks küll.”
„Ta on kirjanik. Tema nimi on Vallo Varge, sa vist oled tema romaani Elu koorem lugenud?”
„Jaa, see oli huvitav raamat.”
„Ja kus te tutvusite?”
„Ta käis meil lugejatega kohtumas. Samal päeval, kui sina siseministri juures vastuvõtul olid. Ja, imelik küll, ta on hakanud mulle meeldima!”
„Ja mis edasi saab?”
„Eks aeg näita. Aga ma tunnen üle hulga aja, et elu on hiiglama põnev!”
Greta oli rahul. Pikk samm oli astutud teineteise poole. Ja esimese sammu tegi ju tütar.
Veel õhtul voodiski mõtles ema Lehtis toimunud muudatusele. Pisi-Greta isaga käies ei rääkinud ta sellest sõnagi emale. Nüüd aga paistis, et tütar tahtis oma armunud olekut välja näidata. Olli-sarnasest külmast naisest, nagu Lehti abielunaisena oli olnud, polnud kübetki järele jäänud. Täna kõneles temaga naine, kes sarnanes rohkem tema endaga ja ka Meeriga, kui nad veel noored olid.
VII
Greta tuli trammilt maha ja ruttas sirge kõnnakuga pargi poole. Tal oli harjumuseks visata pilk mõne äri vaateaknale, et selle peegelpildilt kontrollida oma kõnnakut ja olla kindel, et selg pole vimmas. Siiani ei olnud tal selles suhtes endale midagi ette heita.
Seal eemal tiigi ääres seisiski Meeri, kellele ta täna oli helistanud ja keda Kadriorgu kohtama kutsunud, et saaks üle hulga aja jälle teineteisele südant puistata. Meeri nägi ikka veel nooruslik välja oma aprikoosivärvi lühikeste varrukatega suvekostüümis. Isegi kingad on tal sama värvi, märkas Greta, kui oli lähemale jõudnud. Ta otse imetles oma õde, kes oskas ka praegustes tingimustes endale nii sobivaid asju leida.
„Tere, Greta!” Meeri ruttas õele vastu.
„Tere, Meeri! Jäin hiljaks, anna andeks, aga kolmandal trammiliinil oli mingi viga, ootasin end päris halliks!”
„Vastupidi, oled juba kõvasti päevitunud. See sobib sulle hästi, eriti selle valge pluusi juurde, aga arvan ikkagi, et sinu eas pole päike enam soovitatav!”
„Mulle hakkab päike ju päris iseenesest külge. Kuid paar korda oleme pisi-Gretaga ikka ka Pirita rannas olnud.”
„Vaata ainult, et sa endale liiga ei tee.”
„Ära minu pärast muretse, Meeri,” ütles Greta ja lisas naerdes: „Sa käitud täna nii, nagu oleksid ise vanem õde.”
„No keegi peab ikka sinu pärast muretsema ka. Kas istume siia pingile, või tahad hoopis jalutada?”
„Pakun mõlemaid võimalusi: enne kõnnime veidi ja siis istume. Ehk lähme veel kohvikusse ka!”
„Teeme nii. Küll mul on hea meel sind näha, tundub, nagu poleks me terve igaviku koos olnud!”
„Omavahel tõepoolest mitte. Mitu päeva juba mõtlesin, et tulen teile, kuid täna võtsin kätte ja hoopis helistasin,” rääkis Greta.
„See oli sul hästi mõeldud. Ehkki alati on tore, kui meile tuled, kuid siis ei saa me ju iialgi omavahel olla. Nii palju inimesi on ümberringi.”
„See on sulle vist ebamugav. Räägi, Meeri, kuidas sul läheb?”
„Enne räägi ikka sina, sul on vanema õe eesõigus!”
„Küll ikka täna toonitatakse minu vanust,” muigas Greta, „aga midagi pole parata, aastad lähevad lausa lennates.”
„Minagi tunnen end mõnikord vanana,” ütles Meeri veidi nukralt.
„Hull inimene! Oled alles viiekümnene, see pole ju üldse mingi vanus! Mina olen sinust kümme aastat vanem ja ei taha ikkagi veel vanadust tunnistada.”
„Õigus on sellel, kes ütles mõttetera, et inimene on täpselt nii vana, kui ta tunneb.”
„Õnneks on minu tervis veel päris korras. Jumalale tänu. Ma tahaksin töötada veel vähemalt viis aastat. Aga muidugi ei tea ette, kas nii kaua peetakse. Kaupluse juhataja Volli laseks mul loomulikult tööd teha, aga temal on praegu endal suured mured silmade pärast, tal avastati glaukoom. Käib küll arstide vahet, kuid nägemine läheb kogu aeg viletsamaks. Ta ei taha, et keegi sellest töö juures teaks, muidu ei peeta enam. Ainult mulle usaldas seda. Ja kui kaubandusvalitsusest tulevad peenikese kirjaga käskkirjad, aitan ma neid lugeda. Samuti ei näe ta kangaste etikette. Õnneks on see ikkagi müüjate rida, kuid eks juhataja peab ju kõiki kontrollima ja mina olen siis teinud seda õhtuti koos temaga.”
„Kahju küll. Volli on ju sümpaatne inimene ja abivalmis. Aitas veel Bernharditki.”
