vankris. Nad kõnelesid siis nagu vanad head tuttavad, ja seda nad ju olidki. Räni kiitis Lehti last. Ja millisele noorele emale see ei meeldiks. Võib-olla et Lehti läks sellest isegi puhevile ja võib-olla sai Räni sellest siis teisiti aru. Lehti ei osanud järele mõeldes seda enam endalegi seletada. Ent kui Lehti nägi tookord Räni silmis tuttavat tulukest, püüdis ta vestluse lõpetada ja ütles, et peab koju minema last söötma.
„Millal sa üldse abiellusid?” päris Räni, kui Lehti juba kärsitult minekul oli.
„Ma ei olegi veel abielus,” vastas Lehti ausalt. Sest valetada polnud mõtet, Räni tundis tema sugulasi ja vale tuleks niikuinii varem või hiljem välja.
„On sul kavatsus oma lapse isaga abielluda?” päris mees mitte eriti taktitundeliselt.
„Ütlen sulle ausalt, et ma ei tahagi temaga abielluda!”
Räni haaras Lehti käe ja tegi välkkiire otsuse: „Abiellu siis minuga! Oleksin hea meelega su lapsele isaks!”
Lehti vaatas üllatunult meest. Kui ta ainult teaks! Aga seda ei pea ta mitte kunagi teada saama. See oli olnud Lehti enda otsus ja see peab saladuseks jääma. Õnneks ei tea sellest mitte keegi peale tema enda.
„Ei, Räni. Ma ei taha enam kellegagi abielluda. Ei sinuga ega ka oma lapse isaga. Kuid sulle aitäh selle ilusa ettepaneku eest!” Ja Lehti oli minema rutanud.
Mitu aastat ei ristunud nende teed. Ja haruharva tuletas Lehti teda meelde. Võib-olla poleks neid harvasid kordigi ette tulnud, kui pisi-Greta poleks jonnides oma lõuga nii isa moodi kangekaelselt pikaks venitanud.
Kui Räni Karm oli juba teise tänavasse pööranud, ütles Vallo: „Kes see mees küll oli, et sind kohe pikaks ajaks tummaks lõi?”
Lehti aga oli end juba koguda jõudnud ja vastas: „See on üks arst, doktor Karm nimelt. Olen teda tädi ja täditütre pool kohanud. Mul oli piinlik, et ta tabas meid, kui mina sind musitasin.”
„Sa oleksid pidanud temalt kohe vabandust paluma!”
„Ära lobise.”
„Aga kuhu me siis oma jutuga jäime?”
„Mina küll ei mäleta!”
„Mäletad küll! Tahan kangesti sinu juurde tulla ja sina ei luba!”
„Ma juba rääkisin sulle, et emale ei meeldi, kui ma võõra mehe ööseks enda juurde toon. Ma ei taha ema solvata, ausõna. Olen seda juba kahjuks isegi palju teinud.”
„Ja et ka tädi minu juures peab olema,” heietas mees.
„See on ju tema kodu, tema ju pakkus sulle ulualust, kui sa naisest lahku läksid,” tuletas Lehti meelde.
„Peaks ta mõneks ajaks jalust ära maale saatma,” arvas Vallo. „Suvel oli meil mõnus küll, kui ta ära oli.”
Nad olid jõudnud Lehti koduni.
„Kuidas siis jääb?”
„Nii nagu ütlesin.”
„Aga edaspidi?”
„Eks seda näita tulevik.”
„Ehk hoopis abiellume?” tegi mees ootamatu ettepaneku. „Mis küll sinu Eesti-aegne ema selle kohta ütleks?”
„Ehk küsime tema enda käest,” soovitas Lehti, „ainult mitte täna õhtul.” Ta suudles meest taas põsele ja lipsas uksest sisse.
IX
Juba siis, kui Helve sai teada, et tädi Greta kavatseb Lainet Ameerikasse vaatama minna, tekkis tal soov näha paljude aastate järel oma täditütart. Siis näeks ta ka seda kauget unistustelinna Chicagot, mille kohta ta Lainelt saadud piltidest ning kirjadest nii palju välja lugenud oli. Nagu poolkogemata mainiski Helve sellest oma kirjas Lainele ning sai ka kohe vastuse, milles täditütar optimistlikult kinnitas, et oleks ülimalt tore, kui Helve tuleks koos emaga, see tähendab koos tädi Gretaga. Ning et kui Helvel tõepoolest see soov on, saadab Laine talle kohe küllasõidukutse. Ent siis tõmbus Helve tagasi – oleks ennatlik võtta ette sellist pikka ja kallist reisi. Las tädi Greta käib enne ära, eks siis jõuab. Ja Helve mattiski, kuigi kahetsusega, oma soovi iseendasse ning unustas lõpuks hoopis, et ta sellest üldse Lainele kirjutanud oli.
Seda suurem oli Helve hämming, kui ta leidis oma postkastist tädi Olli kirja, mis kandis tema nime. Tädi Olli ei kirjutanud ju talle kunagi. Tervitusedki kogu perele andis ta edasi ainult oma õdedele kirjutatud kirjade kaudu, aga et spetsiaalselt temale… ei, seda polnud veel juhtunud. Helve uudishimu oli nii suur, et ta selle tavalisest suurema ning mitmete välismaiste markidega täiskleebitud ümbriku juba esikus kärsitult lahti rebis ning jahmus. See oli ju küllakutse! Tädi Olli kutsus teda Chicagosse!
Samast leidis Helve ka tädi Olli kirja. „Sa olid kord teatanud Lainele, et tahad siia tulla,” kirjutas ta napisõnaliselt. „Saadan siis sulle kutse. Mul on seda lihtsam teha kui Lainel. Gretat tulla ei lastud, ehk on sinul rohkem õnne.” Ja oligi kõik. Muidugi olid lõppu lisatud ka tervitused ning pärast oma nime väiksemalt kirjutatud teade: „Sõiduraha maksan ma loomulikult kinni.”
Helve pidi kirjutatu kaks korda läbi lugema, enne kui taipas, et tema ammune soov võib täituda – küllakutse oli käes! Samas aga valgus väike pahameelevari üle Helve näo. Tädi Olli kiri polnud sugugi südamlik, oli justnagu armuanni viskamine õetütrele: võid tulla, kui tahad, mitte aga, et oleks rõõm sind näha või midagi muud taolist. Siis aga rahustas Helve end, sest tädi Olli juba oli kord selline – tema ilusaid sõnu öelda ei osanud. Oma südames aga oli ta alati suuremeelne olnud, seda kinnitas emagi alati. Ja küllap tunneb tädi ehk nüüdki rõõmu, ja kui mitte selle üle, et näeb Helvet, siis vähemalt selle üle, et ta selleks üle ookeani reisiks võimalust saab pakkuda.
Kiri näpus, kiirustas Helve esikust Rolandi juurde. Ent leides mehe pikutamas, lükkas ukse vaikselt kinni ja läks hoopis vanemate tuppa.
Isa ei olnudki üksi, ta istus koos Hillariga. Ukse avanedes katkes nende vestlus, ning nähes Helve ärevat nägu, jäid nad ootele.
„Ma sain tädi Ollilt kutse!” pahvatas Helve juba ukselt. „Vaadake ise, kui ei usu!” Ning liputas rõõmsalt mitme templiga varustatud ingliskeelset paberit näpu vahel.
Hillar haaras kirja enda kätte, silmitses seda viivu ja ulatas siis isale. „Ta kutsub tõepoolest Helvet Chicagosse ja lubab kindlustada täieliku ülalpidamise ja katta sõidukulud.”
„Tahad siis minna?” Isa andis kutse tütrele tagasi.
„Muidugi tahan!” oli Helve õhinat täis. „Ainult et kes mind laseb?! Ma ei tea veel ühtegi inimest, kellele oleks luba Ameerikasse sõiduks antud!”
„Eks mõnele ikka on,” arvas Hillar.
„Jah, aga Helvele vaevalt antakse. Oleks veel, et ema või õe juurde. Ikkagi teise järgu sugulane. Need illusioonid tuleb sul kohe peast välja visata, kuulsid ju küll, kuidas tädi Gretale „ei” öeldi!” See oli isa arvamus.
Hillar aga tõusis mõtlikult toolilt, rapsas kutse uuesti Helve käest ära ja sõnas otsustavalt: „Ehk polegi asi nii lootusetu… Vaat mis… või hea küll, võta see siiski praegu tagasi, ma pean temaga enne rääkima.”
„Kellega?”
