seda mõtlikult. „Päris hea tõepoolest. Aga ausalt öeldes maitsevad mulle meie Kalevi omad paremini. Räägi nüüd edasi!”
Ega ma kõike jõuagi rääkida. Ainult peamise. Ta oli ju oma viis tundi meil, ja me muudkui rääkisime ja rääkisime. Kuid ega kaheksatteist aastat jõua ikkagi viie tunniga tasa teha. Vahepeal pakkusin talle ikka süüa ka, õnneks oli mul hommikusöögiks rosolje tehtud, Ene on ju meil hull selle järele, pakkusin seda siis ka Hansile ja tegin sprotikarbi lahti, doktori vorsti oli kah jupike kodus, ainult leiba ei olnud grammigi. Jooksin siis naabri käest laenama…”
„Oh sind küll!”
„Ma ei tahtnud ju poodi minna, ei raatsinud selleks aega kulutada. Tahtsime võimalikult kaua koos olla. Hansi kõneles mulle oma elust. On mingi teadlane, mis või kes, ei mina sellest saksa keeles aru saanud, ehk ei pannud täpselt tähele ka, ma ainult vaatasin teda. Ja tema vaatas mind ja silitas muudkui mu kätt, nii et minust jooksis elekter läbi kuni varbaotsani välja. Aga rohkem ei juhtunud meie vahel midagi. Ma arvan, et ta on nüüd impotentne, muidu oleks ehk teisiti käitunud. Muuseas, kui ta alles tuli, siis oli mul seesama kimono seljas. Mõne aja pärast ütlesin puht viisakuse pärast, et peaksin vist ümber riietuma. Ja kujutad sa ette, tema ei takistanud mind! No siis ma mõtlesin, et oota sa poiss, varsti näed midagi veel erutavamat ja panin selle suure dekolteega mummulise pluusi selga. Sealt oskab iga hakkaja mees kas või nabani kiigata. Aga tema istus…”
„Alla, ära unusta, et oled juba viiekümne viie aastane!”
„Ole rahulik, ei unusta! Aga ega siis mina süüdi ole, et ikka veel nii ahvatlev välja paistan. Hansi igatahes ütles seda mulle, isegi mitu korda. Muuseas, ta näitas mulle oma naise pilti ka ja teda ei anna minuga üldse võrreldagi!”
„Mis mõttes?”
„Igas mõttes. Ta paistis olevat niisugune pikk kõrend, heledate hõredate juustega.” Seda öeldes lükkas Alla oma pakse juukseid otse mõnuga läbi sõrmedele ja lisas: „Ja hambad on tal pikad nagu hobusel, tead, niisugused, mis ei mahu hästi suhu äragi.”
„Seda kõike nägid sa fotolt?”
„Muidugi, see oli postkaardisuurune värvifoto, kõik oli täpipealt näha. Mina ei oleks pildi peale läinudki, kui mind niisuguseks loodud oleks, või oleksin käed näo ette pannud. Ah jaa, seal pildil olid nad kolmekesi…”
„Kes see kolmas oli, kas poeg või tütar?” oli nüüd Greta põnevil.
„Ei kumbki. Hansi üheksakümne kahe aastane kurt ema hoopis!”
„Kas see paistis ka pildilt välja?”
„Hansi ütles. Muide, Hansi hoiab väga oma mutit. Ta on lõpmatult hea südamega mees ja kui kedagi armastab, siis jäägitult. Ma sain iga oma rakuga aru, et ta armastab mind praegugi veel. Kahju ainult, et ta impotentne on. Aga eks tal ole omajagu aastaid ka, kuid see ei tähenda. Vaata, Eugen on temast ju veel vanem ja…”
„Kust sina seda nii hästi tead?”
„Ah,” lõi Alla käega, „läksin teemast veidi kõrvale. Kuhu ma jäingi? Ah jaa, lapsi tal selle kõrendiga ei pidavat olemagi. Muide, see kõrend on tal kah mingi teadlane. Kuid kas naisel seda ülearust tarkust vaja ongi. Mis sina arvad?” päris Alla õelt, kuid ei jõudnud vastust ära oodata ja pajatas edasi: „Hansi kurtis mulle kui oma heale sõbrale – ta toonitas kogu aeg ikka sõprust ja sõprust –, kurtis, et on seepärast õnnetu, et neil lapsi ei ole. Ütles mulle nii kurvalt: Allake, minu elu läheb mööda ilma oma lasteta. Ja siis, Greta, ma lõingi oma trumbi lauale!”
„Sa ütlesid?”
„Ütlesin!” Alla pidas pisikese pausi, rüüpas viskit ja jätkas teatraalselt: „Vaatasin oma Hansi helesinistesse silmadesse ja ütlesin otse välja: kallis Hansi, ära ole kurb, sinul on tütar, sinu oma liha ja veri ja varsti näed teda oma silmaga!”
„Mida ta vastas? Uskus ta sind?” oli nüüd õe ärevus juba Gretat nakatanud.
„Loomulikult uskus! Mul enesel ei tulnudki niisugust mõtet, et Hansi võiks mu sõnades kahelda. Tead, Greta, mida ta tegi? Ta haaras mu käed oma pihku, suudles neid kordamööda ja ütles: „Allake, mu ingel! Jumal ise juhatas mind siia!”
Alla tõstis oma pokaali: „Võtame meie nüüd Hansi terviseks!”
„Hansi terviseks!” ühines Greta õega.
„Kuhu ma jälle oma jutuga jäin… ah jaa, ta lubas muidugi meile pakke saata ja…”
„Tema ikka ise tegi sellest esimesena juttu?” nõudis Greta taas vanema õe õigusega.
„Tema muidugi! Mina poleks ilma peal küsinud, löö või maha! Aga seda muidugi rääkisin talle, kui raske ja vilets elu siin on, kuid tema teadis seda juba ennegi. Välismaal on neil kõik teada, vaata et teavad rohkem kui me isegi siin.”
„Nojah, eks tal olegi Ene vastu moraalne kohustus,” nentis Greta.
„Ta pakkus isegi raha, Saksa markasid muidugi. Ma ei võtnud vastu, õieti tegin. Meil ei tohi ju valuutat olla, mine veel tema markade pärast kinni ka! No ja siis hakkaski ta pakkide saatmisest rääkima. Ma ajasin alul vastu – viisakuse pärast muidugi –, aga tema ütles: Allake, ära võta mult seda pisikest rõõmu ära! Jäägu siis pealegi talle see rõõm.”
„Aga kõige tähtsamast sa pole veel sõnagi öelnud, kas ta Enet ikka nägi?”
„Nägi, nägi! Oli üleni vapustatud! Ja õnnelik, et tal nii suur ja armas tütar on, ja usu mind, Greta, tal olid pisarad silmas!”
„Ja Ene, mis tema ütles ja kuidas ta oma isa vastu võttis?”
„Oota, ma räägin järjekorras. Ene tuli koju, ma haarasin tal käest kinni ja vedasin Hansi ette ning ütlesin ühe hooga välja: Ene, su tõeline isa tuli Saksamaalt sind vaatama! Ene jäi pärani silmadega Hansit vaatama, kuid Hansi tegutses spontaanselt, ta kallistas Enet ning kordas kogu aeg: meine Tochter, meine liebe Tochter!”
„Ja kuidas Ene käitus?”
„Kenasti. Minu meelest kogus ta end ruttu. Alul oli küll vapustatud, aga mulle paistis, et see teda ei kohutanud. Ma arvan, et igaüks oleks kõrvust tõstetud, kui tal niisugune isa on. Hansi meeldib kõigile. Küsi Meeri käest, kui sa mind ei usu!”
„Usun ikka, miks ei usu. Aga räägi, kuidas Ene temaga üldse hakkama sai, ta ei oska ju saksa keelt?”
„Ei oska jah, minu viga, oleks tulnud talle ikka saksa keelt õpetada, ikkagi tema esivanemate keel. Aga elu läks nii, nagu sa ise tead, ja millal veel aega keelt õppida. Kuid Ene oskab ju veidi inglise keelt ja hakkasidki siis omavahel inglise keeles vestlema. Mulle paistis, et Hansi meeldis talle, aga ega ta kohe end tema tütrena vist küll ei tundnud. Päris loomulik, pole inimest enne oma ihusilmaga näinud ega õieti midagi kuulnudki. Eks ma olin suur tobe, et talle kõike polnud rääkinud. Aga arvasin, et tüdrukul on ehk parem, kui ei tea. Seda ta aimas küll, et Eugen pole tema pärisisa, kuid sellegipoolest said nad Eugeniga hästi läbi. Aga nüüd võis ta oma silmaga näha, et Eugen on Hansi kõrval mats, suure tähega mats kohe! Pärast, siis kui Hansi oli lahkunud, rääkisin ma Enele kõik, mida tüdruk veel ei teadnud. Ta on juba peaaegu täiskasvanud inimene ja saab väga hästi aru armastuse keerdkäikudest. Mulle paistab, et ta on ise ka vist armunud, aga ma pole veel jõudnud seda asja uurida. Mida ma tahtsingi öelda? Ah jaa, Ene ütles mulle pärast, et sest pole lugu,
