Uinuv kaunitar. Charles Perrault

      UINUV KAUNITAR

      Elasid kord kuningas ja kuninganna, kes olid nii kurvad, et neil lapsi ei olnud, nii kurvad, et seda ei oska öeldagi. Nad käisid igasugu tervisvetel, proovisid kõik ära – tõotused, palverännakud – , aga abi ei saanud kuskilt poolt. Lõpuks sai kuninganna siiski käima peale ja sünnitas tütre. Peeti uhked varrud. Väikese printsessi vaderiteks kutsuti kõik haldjad, keda võis riigis leida (neid oli seitse), et igaüks printsessile mingi ande kingiks. Et see tol ajal haldjatel üldiselt tavaks oli, pidi printsess sel kombel igapidi täiuslik saama.

      Kui ristimistalitus oli peetud, tulid varrulised tagasi kuningakotta, kus haldjatele suur pidusöök korraldati. Igaühe ette pandi hiilgavad sööginõud ja raske kuldtoos, milles olid teemantide ja rubiinidega kaunistatud puhtast kullast nuga, kahvel ja lusikas. Parajasti kui kõik olid lauda istumas, astus uksest sisse vana haldjas, keda polnud ülepea kutsutud, sest juba viiskümmend aastat ei olnud ta oma tornist alla tulnud ja arvati, et ta on kas surnud või nõiduse kütkes.

      Kuningas käskis vanale haldjale lauanõud tuua, aga ei olnud võimalik talle anda rasket kuldtoosi nagu teistele, sest kuningas oli lasknud valmistada ainult seitse toosi seitsme haldja jaoks.

      Pidades seda põlastuse märgiks, pomises eit midagi ähvardavat hammaste vahelt. Üks tema lähedal istuv noor haldjas kuulis seda ja kartusest, et vanaeit võiks noorele printsessile mõne ebameeldiva ande kinkida, peitis ennast kohe pärast lauast tõusmist eesriide varju. Ta tahtis kõnelda viimasena, et niipalju kui võimalik parandada kurja, mida vanaeit võiks teha.

      Siis asusid haldjad printsessile vaderiandeid jagama. Noorim haldjas ütles, et printsessist tuleb kõige ilusam inimene maailmas; järgmine – et tal on hiilgav mõistus; kolmas – et ta teeb kõike kõige imepärasema graatsiaga; neljas – et ta tantsib suurepäraselt; viies – et ta laulab nagu ööbik; kuues – et ta mängib täiuslikult kõiki muusikariistu. Kui järg oli vana haldja kätte jõudnud, ütles too rohkem pahameelest kui vanadusest pead väristades, et printsess torkab endale kedervarrega kätte ja sureb selle tagajärjel.

      Koletu kingitus pani kõik varrulised võdisema ja ei olnud ühtegi inimest, kes ei oleks selle peale nutnud. Siis astus noor haldjas eesriide tagant välja ja lausus valju häälega:

      „Rahustuge, kuningas ja kuninganna, teie tütar ei sure. Tõsi küll, mul ei ole nii palju võimu, et vanema ametiõe lausumist täielikult olematuks teha. Printsess torkab endale tõepoolest kedervarrega kätte, aga ta ei sure, vaid langeb sügavasse unne, mis vältab sada aastat ja millest teda siis üks kuningapoeg äratama tuleb.“

      Et vanaeide poolt ettekuulutatud õnnetust ära hoida, laskis kuningas otsekohe avalikult kuulutada: igaüks, kes kedervarrega ketrab või kellel see on, langeb surmanuhtluse alla.

      Viis-kuusteistkümmend aastat hiljem juhtus, et kuningas ja kuninganna olid ühte oma väljasõidulossi läinud, noor printsess aga ühel päeval kuningakojas ringi joostes ja toast tuppa lipates jõudis üles ühte lossitorni väikesesse ärklikambrisse, kus lahket eidekest üksi kedervarrega ketramas nägi.

      Eideke ei olnud midagi kuulnud sellest, et kuningas oli kedervarrega ketramise ära keelanud.

      „Mida te seal teete, tädike?“ küsis printsess.

      „Ketran, kena lapseke,“ kostis eideke, kes teda ei tundnud.

      „Oo, kui ilus!“ hüüatas printsess. „Kuidas te seda teete? Lubage ma proovin, kas mul ka nii ilusasti välja tuleb.“

      Et printsess oli väga elava loomuga ja natuke tuulepea ja et pealegi haldja soov seda ette nägi, siis vaevalt sai ta kedervarre võtta, kui endale kätte torkas ja minestanult maha langes.

      Eideke läks ähmi täis ja hüüdis appi. Kõik jooksid kokku. Printsessile pritsiti vett näkku, lasti riideid lõdvemale, hõõruti käsi, niisutati meelekohti ungari kuninganna veega – miski ei toonud teda teadvusele.

      Kuningale, kes oli kära peale üles rutanud, tuli nüüd haldja ettekuulutus meelde ja ta arvas, et kui juba haldjad nii olid öelnud, küllap see siis pidigi nii juhtuma. Kuningas käskis viia printsessi palee kõige kaunimasse saali ja panna kullakarvalisse sängi. Printsess oli nii ilus nagu ingel. Minestus ei olnud röövinud ta värsket jumet: palged olid tal roosad ja huuled punased kui korallid, ainult silmad olid suletud ning kostis tasast hingamist, mis näitas, et ta ei olnud surnud.