oigavat häält, nii et kui seda kuulatama jäid, siis kuulsid viimaks päris selgesti: „Taevake, ma külmetan!” Ma tean, et paljud ei armasta sugugi seda häält; kuid mina armastan väga, ja kui mul on siin mõnikord juhust kuulda uste kriuksumist, siis otsekohe nagu tunneksin maa hõngu: madalat toakest, mida valgustab küünal vanamoelises lühtris, õhtusööki, mis on juba laual; pimedat maikuu ööd, mis vaatab läbi avatud akna aiast sisse söögiriistadega kaetud lauale; ööbikut, kes täidab aeda, maja ja eemalseisvat jõge oma trilleritega; hirmu ja puuokste sahinat… ja, jumal küll, milline pikk mälestuste ahelik tõuseb siis mu hinge!
Toolid toas olid puust, massiivsed, nagu nad on iseloomulikud vanadele aegadele; nad olid kõik kõrgete treitud seljatugedega, loomulikust puust ilma ühegi laki või värvita; nad polnud isegi riidega üle löödud ja sarnanesid veidi nende toolidega, milledel ka praegu istuvad arhiereid. Kolmekandilised lauakesed nurkades, neljakandilised diivani ja kitsa, taimelehtede-kujuliselt väljanikerdatud kuldraamiga peegli ees, mille kärbsed olid musti punktikesi täis külvanud, diivani ees vaip lindudega, kes sarnanesid lilledega, ja lilledega, mis sarnanesid lindudega: see oligi peaaegu kogu sisustus ses vähenõudlikus majakeses, kus elasid mu vanakesed.
Tüdrukutetuba oli tulvil noori ja mittenoori tüdrukuid triibulistes särkides, kellele Pulheria Ivanovna mõnikord andis üht-teist tühja-tähja teha või sundis marju puhastama, kuid kes suurema osa ajast saatsid mööda köögis ja magasid. Pulheria Ivanovna pidas tarvilikuks hoida neid majas ja valvas rangelt nende vooruslikkuse järele; kuid tema suurimaks imestuseks ei olnud teinekord vahet mõnd kuudki, kui mõne tüdruku keha jälle muutus tavalisest tublisti tüsedamaks. See oli seda enam imelik, et majas polnud peaaegu ühtegi vallalist inimest, välja arvatud poisike-käskjalg, kes käis ringi hallis poolfrakis ja palja jalu, ja kui ei söönud, siis tingimata magas. Pulheria Ivanovna harilikult noomis süüdlast ja kinnitas kõvasti, et seda edaspidi ei tohi enam juhtuda. Aknaklaasidel sumises kohutav hulk kärbseid, kelledest käis üle kumalase jäme bass, mida mõnikord saatis herilaste läbilõikav pirisemine; kuid niipea kui toodi küünlad, kogu see jõuk siirdus ööbima ja kattis musta pilvena kogu lae.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
