järve kaldal.
Võõpsust kihutatakse läbi, aeg jääb hiliseks, tahetakse õhtuks Petserisse jõuda, kus on ette nähtud öömaja. Jäävad seepärast nägemata kuulsad Võõpsu potisetud.
Ühes setu külas tehakse siiski pikem peatus. See on suur tänavküla, nagu tavaliselt setu külad. Kuid ta ei ole siiski enam tüüpiliselt endine. Hingemaade kaotamisega ja maade kruntimisega on alus pandud küla ümberkorraldamisele. Paljud perekonnad on oma majad külast välja viinud oma maalapile, teistel on see parajasti käsil. Ka ei vasta üksikehitised enam täpselt Eesti Rahva Muuseumis olevale setu tare tüübile, mis asjaolu tekitab meie juhile suuri pettumusi. Ta tõuseb autos püsti ja peab sissejuhatava kõne. Et nüüd, mu daamid ja härrad, näeme tüüpilist setu küla ja elamut. Lehmalaut on elamu ühel pool otsas, toas näeme kindlasti ahju puuvundamendil, pikad lavitsad käivad seinaäärt mööda ja lapsehäll kõigub vibu otsas laes.
Kui aga autost maha tuleme ja esimesse setu majja sisse astume, pettuvad kõik. Lehmalauta ei ole elamu otsas, ahi ei ole puuvundamendil ja hällilapsi ega ka vibuga hälli ei olegi majas.
„Kuidas ei ole?” pahandab juht pettunult ja katsub halvast olukorrast üle saada seletusega, et ei ole satutud tüüpilise setu juurde, peab mujale minema. Kui ta siis majas mõne aja on ümber kolanud, mõne eesriide taha vaadanud ja mõnd eset kergitanud, viib õpireisijate jõugu toast välja. Pererahvas on veidi heidutatud, poeb nurka ja jääb tusaseks. Mis saksad need on, kes tungivad rüsinal tuppa, kolavad siin ringi ja lärmitsevad kõva häälega?
Kuna teised lahkuvad majast, siirdudes puuvundamendiga ahju ja vibuga hälli otsima, jään mina maha ja palun perepojalt juua. Noormees toob vett ja püüab vabandada, et neil midagi näidata ei olnud – vana kehv maja. Ma jätan targu ütlemata, et see maja meie rahva tarvis liiga uus ja hea oli, nad otsivad vanemat ja kehvemat. Perepoeg seletab edasi, et varsti saavad ehk nemadki parema maja, uue ehitus krundil on käsil, seda siin ei maksa enam kohendada, niikuinii tuleb külast välja minna.
Edasi selgub, et uus krunt ei ole kuigi suur, hektaari viis, kuus, mitte rohkem. Ega need endisedki hingemaad suuremad olnud ja ega neid kruntipanemisega venitada saanud. Esiteks oldi külas kruntipanemise vastu, aga nüüd ollakse leppinud – saad oma maalapi kätte, tee sellega, mis tahad.
Kuidas uue krundiga välja tullakse? Kehvalt küll, maad on ikkagi vähe, heinamaad ja karjamaad viletsad; peab talviste töödega lisa teenima, mõni läheb suvelgi külast välja lisateenistust otsima. Ta jutustab seda siira avameelsusega laulvas setu murdes. Kui lahkun, siis vabandab veel kord, et siin vanas majas nii kehv on, uus saavat kindlasti parem.
Tänav on elu ja liikumist täis. Nad on siin palju seltskondlikumad kui suguvennad sisemaa üksiktaludes, seepärast on ka tänavaelul sootuks teine ilme. Siin seisavad kaks meest, kumbki toetub oma õuetarale, ja ajavad üle tänava juttu; sealt läheb naine veepaaridega, kuid paneb keset teed panged maha ja ajab naabrinaisega mõne sõna juttu. Salk uudishimulikke on kogunenud auto ümber, avaldab imestust ja peab aru. Naised on enamasti rahvariides, milles on küll juba õige palju linnariide sugemeid. Tütarlapsed kükitavad aia ääres, pikad seelikud üle jalgade tõmmatud, ja vaatavad võõraid eemalt.
Nüüd tuleb ühe maja nurga tagant salk poisse, vemblad ja kaikad käes. Neil ei ole küll ühelgi enda järgi tehtud riidehilpu. Mõnel on seljas isa pintsak, mille varrukad ja hõlmad lohisevad mööda maad, teise püksid on küll tugevasti üles kääritud, kuid nad tikuvad ikkagi jalgu jääma või koguni jalast kaduma. Ühel väikesel mehel on peas nii suur kaabu, et ta seda alalõpmata peab kergitama, kui selle ääre alt midagi tahab näha. Teisel on ilma nokata mütsipealagi, kuna kolmandal midagi peas ei ole, pleekinud juuksesalgud võivad end vabalt harjastena püsti ajada.
„Mis asju te siin ajate?” küsin esimeselt, kes näib teiste ninamees olevat, kui salk minu kohale jõuab.
Poiss jääb seisma, ajab jalad harki ja vastab käriseva häälega puhtas kirjakeeles:
„Meie mängime Mahtra sõda. Soldatitele tegime praegu jalad alla, nüüd läheme teeme mõisa maatasa.”
Kuid mõis jääb meestel maatasa tegemata, meie veoauto köidab nende tähelepanu, selle ümber jäädakse seisma nagu üks mees. Laste vähesuse üle siin setu külas kurta ei või.
Varsti kogunevad auto ümber ka meie õpireisijad, kes läksid otsima puuvundamendiga ahju ja vibuhälli. Kas nad sellised leidsid, jääb minu poolt küsimata.
Meie juht pärib koolipreili järele, kes olevat tema tuttav. Kui selgub, et koolipreilit praegu kodus ei ole, palub juht teda tervitada, et magister see ja see, küllap ta siis juba teab. Siiski – ta jätab parem oma nimekaardi. Taskuraamatu vahelt pakist saadaksegi nimekaart ja antakse setu naisele, kes peab selle korralikult edasi toimetama.
Nüüd lüüakse autole jälle põrin sisse ja sõit läheb edasi mööda nukrat maastikku ja läbi kehvadest küladest. Siin ja seal põldudel ning tee ääres võib näha tulbakesi pühakupiltidega, kuna küla kaevu kohal on tingimata kabeliputka pühakupildiga ja õlilambiga. Kuivõrra sügav on usuelu siin sisuliselt, seda on raske öelda, kuid välismärke on palju. Kui sellisest palveputkast või pühakutulbast mööda minnakse, võetakse müts maha ja lüüakse rist ette.
On juba pime, kui jõuame Petserisse, kus saame öömaja koolimajas. Ühed hakkavad seadma magamisaset, kuna teised lubavad minna linna pummeldama. Ma tunnen seda seltskonda, see ei ole pummeldaja rahvas. Kuid võõrsil on mõnikord päris hea selline elumehe poos võtta, restoranis klaas õlut juua ja siis hoobelda: „Aga me seal pummeldasime!”
Järgmisel hommikul ärkan õige vara ja lähen kõndima linna ja linna ümbrusse. Siit sai küll läbi käidud sõja ajal, kuid siis oli olukord teine ja silm vaatas muud. Siis oli Petseri pigemini suur Vene küla kui linn. Eesti ajal on paljude endiste majahüttide asemele ehitatud moodsaid maju, endised lagedad väljad on planeeritud ja asustatud, tänavad korraldatud ja puiesteedele alus pandud. Esinduslikuma osa linnast moodustavad Aia, Kiriku ja Tartu tänavad, kus asetsevad Kaitsemaleva maja, gümnaasiumi ja Eesti Panga hooned, luteri usu kirik ja kasarmud. Kuid nende pärast ei tulda Petserisse, tullakse selle vana Petseri pärast, mis asetseb kokkusurutuna Kamenka orus, tullakse kloostri pärast.
Petseri, (Rahvusraamatukogu, b25177382_1)
Väike linnake on veidi ajaga läbi käidud risti ja põiki. Hommikust turu- ja tänavaelu näha ei saa, sest on pühapäeva hommik ja kogu linnake puhkab pühapäevarahus. Kloostrisse minekuks on aeg varajane, seepärast teen ringi ümber kloostri müüri, imestelles selle tugevust, mis näib tänapäevalgi valmis olevat läänemaailma pealetungi vastu võtma. Kahe erineva maailma – ida ja lääne – piiril klooster seisabki. Ja mulle näib, et ta nende paksude müüride vahel, kokkusurutuna sügavasse orgu, asetseb rohkem kaitse- kui pealetungi positsioonil. Pühtitsa kloostril selle vastu näib rohkem pealetungipositsioon olevat, näib, nagu oleksid need kuppeltornid roninud kõrgele Kuremäe otsa selleks, et üle vaadata eesolevat maad ja tähistada kohta, kuhu astuda järgmine samm.
Siin on aga kõik vana ja alalhoidlik. Asjata pole öelnud üks Petserimaad külastanud prantsuse teadlane, et kogu selle maa peaks panema klaaskupli alla ja alal hoidma – muuseumina.
Keskhommik läheneb. Juba avatakse siin ja seal uksed, naised tulevad välja, panged käes, ja lähevad vee järele. Vett on Petseris vähe, majad on ilma kaevudeta. Linna äärel mäenõlvakul on allikas, püha kaev, kuhu vooritakse paaridega vee järele. Siirdun ühes naistega minagi sinna pühale kaevule. Sellegi kaevu kohal on palveputka, rist peal ja pühakupilt seinal. See on kaevukaitseja ja veeandja. Keset kabelit on neljakandiliste raketega kaev, kust käega ulatub vett
