oli välja kiirustamas, kui ta kohtas äkki takistust: tugev tuul oli takistanud preili Rottenmeieril jalutuskäiku jätkamast ja ta oli just ukseni jõudnud, kui arst oli väljumas. Valge sall, mida naine kandis, oli tuulest nii puhevil, et preili paistis täies purjes laevana. Arst tõmbus tagasi, kuid preili Rottenmeier oli alati tundnud selle mehe vastu erilist lugupidamist, seepärast tõmbus tema omakorda tagasi, et arsti mööda lasta. Nii seisid nad mõne hetke, kumbki püüdes teisele teed anda, kuni äkiline tuulehoog saatis preili Rottenmeieri kõigi tema purjedega peaaegu arsti käte vahele ja preili pidi peatuma ja end kokku võtma, enne kui võis arsti sündsalt tervitada ja tema kätt suruda. Preili oli pisut endast väljas, et oli sunnitud nii ebaväärikalt sisenema, kuid arst teadis hästi, kuidas rikutud tuju parandada, ning peatselt kuulas preili oma tavalise enesevalitsusega, kui mees teatas talle oma teekonnast ja palus oma kõige lepitavama häälega, et too pakiks mõned asjad Heidi jaoks, mida ainult preili pakkida oskas. Ja siis jättis doktor hüvasti.
Klara arvas, et tal tuleb preili Rottenmeieriga kaua võidelda, enne kui too lubab saata kõiki neid asju, mida tüdruk oli Heidi jaoks kingituseks kogunud. Kuid seekord ta eksis, sest preili Rottenmeier oli erakordselt heas tujus. Ta koristas kohe suure laua ära, et sellele laotada kõik asjad Heidi jaoks, ja pakkis neid Klara enda silme all. See polnud kerge töö, sest kingitusi oli igasuguse kuju ja suurusega. Kõigepealt oli seal väike soe kapuutsiga mantel, mis oli Klara enda idee, et Heidi saaks tuleval talvel ise vanaema juures käia, millal soovib, ega peaks ootama, millal vanaisa ta koti sisse mässib. Siis järgnes paks soe sall vanaema jaoks, mille too võiks ümber võtta ja mitte külmetada, kui tuul kohutavate iilidena ümber maja keerutab. Järgmine kink oli suur kooke täis karp; need olid samuti vanaemale, et tal oleks kohvi kõrvale süüa veel midagi peale leiva. Suur vorst oli järgmine kingitus; see oli olnud algselt mõeldud Peterile, kes enamasti pidi leppima vaid leiva ja juustuga, kuid Klara oli meelt muutnud, kartes, et oma rõõmus võis poiss kõik korraga ära süüa ja haigeks jääda. Seepärast käskis ta saata selle Brigittele, kes võiks võtta pisut endale ja vanaemale ja anda Peterile tema vorsti jaokaupa. Seal oli pakike tubakat vanaisa jaoks, kellele meeldis piipu suitsetada, kui ta õhtuti päevatööst puhkas. Viimaks oli seal terve hulk salapäraseid väikesi kotte ja kompse ja karpe, mida Klara oli erilise rõõmuga kokku seadnud, sest igaüks neist pidi olema Heidile rõõmsaks üllatuseks, kui ta need avab. Töö sai viimaks tehtud ja võimas pakk lebas põrandal, valmis äraviimiseks. Preili Rottenmeier vaatas seda rahulolevalt, mõtiskledes ikka veel pakkimiskunsti saladuste üle. Klara vaatas seda samuti rõõmuga, kujutledes Heidi üllatushüüdeid ja rõõmsat hüplemist, kui suur pakk hütis lahti tehakse.
Siis tuli Sebastian sisse, tõstis paki õlale ja kandis selle tohtri majja.
2. Külaline mägedes
Koit laotas üle mägede roosakat puna ja värske tuuleiil sahises kuuskedes ja kiigutas nende vanu oksi edasi-tagasi. Heidi avas silmad, tuul oli ta äratanud. Kohin puudes tekitas temas alati tugevaid tundeid ja tõmbas teda vastupandamatult kuuskede juurde. Seepärast hüppas ta voodist välja ja riietus nii ruttu, kui suutis, kuid tal võttis see pisut aega, sest ta püüdis nüüd alati olla puhas ja korralik.
Redelist alla minnes leidis ta, et vanaisa oli juba hütist lahkunud. Too seisis taevast ja maastikku uurides, nagu ta tegi igal hommikul, et näha, mis ilm tuleb.
Väikesed roosad pilved hõljusid üle taeva, mis muutus iga hetkega üha säravamaks ja sinisemaks, ja nõlvad ning aasad muutusid kuldseteks tõusva päikese käes, mis kerkis just kõige kõrgemate tippude kohale.
“Oh, kui ilus, kui ilus! Tere hommikust, vanaisa!” hüüdis Heidi välja joostes.
„Mis, ka sina juba üleval?” vastas vanaisa tervituseks.
Siis jooksis Heidi kuuskede alla ja nautis kahinat, ning iga uue tuuleiiliga, mis tuli läbi okste, hakkas tüdruk hüplema ja rõõmust hõiskama.
Vahepeal oli vanaisa läinud kitsi lüpsma; see tehtud, harjas ta ja pesi neid, valmistades neid karjamaale minekuks, ja tõi nad viimaks laudast välja. Niipea, kui Heidi märkas oma kaht sõpra, jooksis ta nende juurde ja embas neid, ning nemad mökitasid vastuseks, võisteldes teineteisega oma kiindumuses, surudes oma päid tema vastu ja püüdes talle lähemale jõuda, nii et too oli peaaegu nende vahele pressitud. Aga Heidi ei kartnud neid ja kui elav Väike Karu teda liiga tugevasti müksas, ütles ta vaid: „Ei, Väike Karu, sa puskled nagu Suur Türklane,” ja Väike Karu tõmbas otsekohe pea tagasi ja jättis oma ebaviisakad kombed. Kuid Väike Luik näitas oma ilmega, et ta ei käituks kunagi nagu Suur Türklane. Sest valge luik on palju väärikam isik kui pruun karu.
Ja nüüd oli kuulda Peteri vilet ja kõik kitsed tulid hüpeldes ning Heidi leidis end varsti kitsede keskelt siia-sinna tõugatult, kuid viimaks õnnestus tal neist läbi pääseda, väikese Lumehelbekese juurde, sest noor kits oli asjatult püüdnud temani jõuda.
Nüüd vilistas Peter viimast korda väga vihaselt, et kitsi hirmutada ja neid eemale peletada, sest ta tahtis ise Heidi juurde pääseda ja talle midagi ütelda. Kitsed hüppasid kõrvale ja ta jõudis Heidi juurde.
„Kas saad täna minuga kaasa tulla?” küsis ta, kartes tüdruku keeldumist.
“Kardan, et mitte, Peter,” vastas tüdruk. “Ootan iga hetk Frankfurdi külalisi ja pean olema kodus, kui nad tulevad.”
„Sa oled sama asja juba palju päevi rääkinud,” ühmas Peter.
“Pean ootama, kuni nad tulevad,” vastas Heidi. “Kuidas sa seda ette kujutad, Peter, kui mina oleksin ära ja nemad tuleksid? Nagu ma saaksin niisugust asja teha.”
„Aga Onu on ju kodus,” urises poiss.
Kuid samal hetkel kostis vanaisa võimas hääl. „Miks ei liigu siis sõjavägi edasi? Kas puudub feldmarssal ise või keegi ta vägedest?”
Seepeale pöördus Peter ja lahkus, vihistades oma vitsa õhus, ning kitsed, kes märguannet mõistsid, pistsid täie hooga jooksu mööda mägiteed, Peter kannul.
Sestsaadik, kui Heidi oli jälle kodus vanaisa juures, oli ta hakanud mitmeid asju märkama, mis talle varem polnud pähegi tulnud. Nii tegi ta nüüd igal hommikul suurte jõupingutustega üles oma voodi ja silus seda niikaua, kuni see päris sile välja nägi. Siis käis ta hütis edasi-tagasi, asetades iga tooli oma kohale, ja kui kusagil midagi vedeles või ripnes, koristas ta selle kappi. Siis võttis ta lapi, ronis toolile ja hõõrus lapiga niikaua lauda, kuni see oli päris läikiv. Kui siis vanaisa jälle tuppa tuli, vaatas ta heameelega ringi ja lausus: „Meie juures on nüüd alati nagu pühapäev, Heidi ei käinud asjata võõrsil õppimas.”
Kui Peter oli lahkunud ja Heidi ning vanaisa hommikust söönud, alustas Heidi oma igapäevast tööd, kuid ei jõudnud sellega ruttu valmis. Täna oli väljas nii ilus ja iga silmapilk juhtus midagi, mis tema tööd segas. Nüüd säras ere päikesekiir lõbusalt aknast sisse ja paistis ütlevat: „Tule välja, Heidi, tule välja!”
Heidi tundis, et ta ei suutnud tuppa jääda, ja jooksis välja, vastuseks sellele kutsele. Päikesevalgus säras igal pool hüti ümber ja mägedes ja kaugel orus ja rohune nõlv paistis nii kuldselt ja kutsuvalt, et ta pidi mõne hetke istuma ja ringi vaatama. Siis meenus talle äkki, et ta järi seisab ikka veel keset põrandat ja et laud on pühkimata, ning ta hüppas püsti ja jooksis jälle sisse. Kuid varsti alustasid kuused oma vana laulu; Heidi tundis seda oma jalgades, ja jälle muutus soov välja joosta vastupandamatuks ning ta mängis ja hüppas okste kõikumise taktis. Vanaisa, kes töötas oma töökuuris, astus aeg-ajalt välja ja vaatas naeratades tema hüplemist. Ta oli just oma töö juurde tagasi tulnud, kui Heidi hüüdis: „Vanaisa, vanaisa! Tule siia!”
Vana mees astus ruttu
