Ülikond. Mehis Heinsaar

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ülikond - Mehis Heinsaar страница 7

Ülikond - Mehis Heinsaar

Скачать книгу

on mu nimi,” sõnas ta siis pisut kriuksuval häälel, tõusis püsti ja ulatas kunstnikule tervituseks käe. Mehike kandis seljas kitsast ruudulist pintsakut ning jalas pruune viigipükse, mis olid talle ilmselgelt liiga lühikesed.

      Leo vaatas oma uuele kaaslasele tähelepanelikult otsa ja korraga meenus talle, et see on ju seesama vennike, kes nii otsustaval hetkel appi oli saabunud, just siis, kui ta seljast parasjagu kallist ülikonda rööviti. Seepärast kargas Leo nüüd samuti püsti ja haaras lausa kahel käel lühikese mehe terekäe vastu, tänades teda südamepõhjast. Kuid nähtavasti polnud too kiitmisega harjunud, kuna ta kulmu kortsutades vastas, et asi polevat üldse tegelikult tänu väärt ning et iga teine oleks tema asemel sedasama teinud.

      „Ma tahaksin rääkida hoopis teie piltidest,” sõnas mehike tähendusrikkalt näppu tõstes. „Peab mainima, et te olete paganama andekas, mu härra. Ma pole nii häid maale enam ammuilma näinud.”

      Kerge imestusega küsis Leo, et mis neis piltides siis nii väga head on.

      „Kollane. Mulle meeldib nende piltide kollane värv,” vastas seepeale end Itskiks nimetanu häält tasandades. „See on just see, mis mulle ja iseäranis mu isandale vägagi meeldib.”

      „Isandale?” imestas Leo. „Kas teie isand on siis ka siin?”

      „Ei. Aga ma tean tema maitset. Palju te nende eest tahate?”

      „Mis mõttes?”

      „Ma küsin, palju te nende piltide eest tahate?”

      Alles nüüd taipas Leo, et see veidra nimega mees soovib tõepoolest osta tema pilte, neid samu deemoneist vaenatud maale, mida ta veel selsamal ööl linnatagusel tühermaal ära põletada kavatses. Kunstnik tundis säärase ettepaneku üle ühevõrra nii hämmeldust kui heameelt: leidis ta ju esimese ostja maalidele, mis olid saanud tema allakäigu ja hävingu põhjuseks. Säärast juhust ei võinud kasutamata jätta.

      „Ahsoo, nojah, sel juhul muidugi…” pomises ta õigeid sõnu otsides. „Ma ei julge nende piltide eest siiski väga kõrget hinda küsida, sest eks ole nad ju sellised üsna sünged pildid. Aga kui te selle vastu juba kord huvi tunnete, siis… Tuhat viissaada krooni ühe maali eest, et ma saaksin mõned kuud elada ja ka oma ülikonna uuesti korda teha. Sest vaadake, see ülikond, see on mulle väga kallis, mind seovad sellega väga olulised mälestused.”

      „Selge pilt,” noogutas mehike. „Mis puutub ülikonda, siis selle pärast ei pea te muretsema, kuna mu isand on rätsep. Olen üsna kindel, et neid lõuendeid nähes on ta valmis õmblema lausa uue ja palju parema ülikonna kui see, mis teil seljas. Aga mis puutub hinda, siis summa, mida te nende piltide eest soovite, on minu arvates liiga tagasihoidlik. Iga pilt on väärt vähemasti kuus-seitse korda nii palju, kui te äsja küsisite, ja tõenäoliselt veelgi rohkem, kuid kahjuks on meie materiaalsed võimalused mõnevõrra piiratud. Nii et mu esialgne ettepanek oleks, et iga pildi eest saate kümme tuhat sularahas peo peale, pluss uus ülikond!”

      Kümme tuhat iga maali eest… Leo Roosimöldri suu vajus imestusest ammuli. Ta ei uskunud oma kõrvu. Oli see mehike ikka täie mõistuse juures? Või viidi siin läbi järjekordset vigurit ja pettust tema kulul? Ent samas, mida tal nii väga enam kaotada oligi: see katkirebitud sametülikond, millel üks varrukas poolenisti puruks kärisenud ja vasem püksisäär kubemest põlveni lõhki, need õnnetud lõuendid, mida ta ju niikuinii hävitada kavatses…

      „Noh, kas jääte kaubaga nõusse?”

      „Põhimõtteliselt küll, ainult et…”

      „Tore!” lõikas mehike, kes nähtavasti väga pikka juttu ei armastanud, talle vahele, haaras lõuendid kaenlasse ja viipas kunstnikule, et too talle järgneks.

      „Hakkamegi siis minema. Lõpliku lepingu sõlmib isand teiega ise.”

      Imelik oli aga see, et mehike ei suundunud nüüd mitte välisukse poole, vaid hoopis Ümarlaua tagumisse, kolmandasse saali, kus valgus oli kõige hämaram, suitsuvine kõige tihedam ning purjutajate jauramine kõige suurem. Kui nad tantsijate ja niisama tuikujate vahelt läbi trügides viimase nurgalaua juurde jõudsid, puges mehike hoopistükkis laua alla, asudes seal millegi kallal kohmitsema. Minut hiljem hõikas ta, et kunstnik talle järgneks.

      Ausalt öeldes ajas kõik see Leod juba naerma: kõigepealt jood ennast täis, siis leiad endale sõbrad, siis tahetakse su seljast varastada ülikond, ja nagu sellest oleks veel vähe, ilmub teab kust mingi näpitsprillidega mehike, kes on nõus väga suure summa eest ära ostma su maalid, kutsudes sind takkapihta veel laua alla ka pugema. Ja kunstnik Roosimölder puhkes tõepoolest valjusti naerma.

      „Ei no paistab, et täna saab siin ikka veel kõvasti nalja!” hõiskas ta.

      „Kas tulete juba või ei?!” kostus seepeale laua alt peenike ja vihane hääl, „või ma panen ukse kinni ja te jääte kõigest ilma!”

      Rohkem küll uudishimu pärast kummardus Leo siis vaatama, mida see mehike seal laua all õieti teeb, ning suur oli tema imestus, kui nägi, et seal on avatud tilluke luuk, kustkaudu suure peaga mehike oli juba jõudnud sisse pugeda.

      „Ruttu, ruttu, ei ole siin aega enam viivitada!” kostus kusagilt kutsuv hääl.

      Ja mõtlemata enam, kas see ka kõik tõsi on või millega ülepea lõppeb, kummardus Leogi nüüd kähku laua alla ja puges tillukesest august sisse. Luuk langes ta järel valju mürtsuga kinni.

3

      Piki kitsast ja madalat koridori roomasid nad neljakäpakil edasi ahta ja kollaka valguse poole, mis eestpoolt vastu kumas. Koridor tegi mitmeid haake ja käänakuid, kord tuli meestel edasi liikuda poolkükakil, kord küljetsi, vahel pöörata vasakule, siis jälle paremale. Leo Roosimöldri põlved olid jaheda kivipõranda nühkimisest juba päris valusad, kui käänuliselt looklev labürint viimaks sedavõrd avardus, et mahtus ka juba kummargil edasi liikuma.

      Suure peaga mehikesele paistis see koridoride võrgustik kaunis tuttav olevat, kuna kohtades, kus käigud kaheks või koguni neljaks hargnesid, ei peatunud ta kordagi järele mõtlemiseks, vaid kiirustas edasi ainult mingis talle teadaolevas suunas. Ega vaadanud ta see aeg kordagi ka tagasi, tõenäoliselt teades, et ümber pöörama ja tagasi minema poleks Leo neis kitsastes käikudes niikuinii mahtunud. Pealegi oleks mees selles koobasterägastikus kohe ära eksinud.

      Viimaks, kui nad Leo arvates võisid küll juba tunde neis madalais ja looklevais tunneleis ekselnud olla, suurenesid koridorid sel määral, et suure peaga mehike mahtus sirgelt ja vabalt püsti käima. Roosimölder aga, olles mehikesest vähemasti kahe ja poole pea jagu pikem, seda lõbu endale lubada ei saanud. Endiselt pidi ta poolkookus ja küürakil olles teejuhile järele vantsima, mistõttu mehe selg kaunis kangeks ja valusaks oli muutunud. Kasuks ei tulnud ka kainenemine, mis tõi enesega ühes pohmeluse, ärevuse ning kummalise ängi. Ja kas tekkis see äng neist kitsaist ja hirmutavaist käikudest, segadusest hinges või hoopis teadmatusest, mis ootab teda ees, seda ei osanud Leo isegi arvata.

      Üks rõõmustav asjaolu ilmnes mõningase aja pärast siiski. Nimelt, kui nad seni olid liikunud vaid vaevuaimatava kuma suunas, siis nüüd võis juba näha ka valgusallikaid endid: ähmast pruunjaskollast helendust immitsevaid elektripirne, mis umbes paarisajameetriste vahedega laest alla rippusid, iga pirni ümber tiirlemas hulgaliselt ööliblikaid ja teisi tillukesi putukaid. Millalgi pärast seda hakkas Leo märkama koridori seintes asetsevaid madalaid uksi. Mõned neist olid nummerdatud, mõnele löödud silt halvastiloetava nime või kellaajaga, mis võis tähendada ehk seda, et nende uste taga kontorid või töötoad pidid asuma. Üks säärastest ustest oli praokil ning põgusal

Скачать книгу