tõttasid nad mööda lõputuid koridoride labürinte. Vahel tabas Leo Roosimöldrit tunne, et nad oma suunda mingi aja tagant üsna korrapäraselt pahemale nihutavad ja et koridorid justkui aegamisi piki tohutut spiraali aina sügavamale maa alla laskuvad. Olles parasjagu pead murdmas, kui sügaval maa all võisid nad juba olla, komistas ta korraga ühe seina ääres lesiva mehikese otsa, kelle ülessirutatud käes kahvel, kahvli otsas aga hapukurk, mille ümber omakorda parv rõõmsalt pinisevaid äädikakärbseid tiirles. Mehike ise viibis sügavas ja õndsas unes. Igaks juhuks Leo siiski vabandas ta ees, kiirustades seejärel nurga taha kadunud teejuhile järele.
Varsti pahvas mehele tuuletõmbusega vastu imal hais, mis meenutas kergelt riknema läinud liha lõhna, ja see omakorda sünnitas Leos hirmu, et nad lähenevad tapamajale või millelegi veelgi hullemale. Kuid säärased mõtted sundis Leo oma peast kiiruga lahkuma, kuna paanikasse sattumine oli küll viimane asi, mida ta hetkel soovis. Peagi muutus aga hais sedavõrd hingematvaks, et kunstnik oli sunnitud peatuma ning vastu seina välja oksendama kogu oma õhtuse joogikaardi. Pärast seda tundis ta end mõnevõrra paremini ning õnneks kadus mingi aja pärast ka vastik lehk.
Teekond jätkus. Kord pöörati vasemale, kord paremale, siis mindi jälle tükk aega otse, vahepeal väikeste redelite abil üle hiidrahnude turnides. Kõige ohtlikum oli aga möödahiilimine põhjatutest aukudest, mis kui hambutud eidesuud vahel kesk koridori haigutasid. Paaril korral komistas Leo ka kägarassetõmbunud inimskelettide otsa, jäänukid neist, kes käikuderägastikus ära olid eksinud ja nälja ning janu kätte surnud. Kunstniku niigi ärevat meeleolu süvendas säärane vaatepilt veelgi.
Mingi aja pärast muutus liiklus katakombides tihedamaks. Seda võis järeldada neile koridoris vastu sibavate kääbusekasvu asjameeste üha kasvavast hulgast. Ikka oli neil kas sinna- või tännapoole aina kiire. Üks neist tassis kaenlas imelikke naha- ja riideräbalaid, teisel oli pikk meetrilint mitmekordselt ümber kaela mässitud, kolmas kandis käes suuri rätsepakääre, mida kunstnikust mööda joostes närviliselt laksutas, neljas rehkendas käigu pealt pliiatsiga midagi märkmikulehele. Ühel tüsedamal ja soliidsemal mehikesel oli paremas käes nööritäis barankasid, vasemas aga hiigelsuur ja aurav teekann. Kõik nad sarnanesid kunstniku teejuhiga, kõigil neil oli seljas enam-vähem samasugune kitsas pintsak, väikeste ja ringivilavate silmade ees näpitsprillid, peanuppu katmas tilluke kaabu, paljudel nina all üleskeeratud otstega mustad vurrud. Paari vastutulijaga vahetas Itski käigu pealt ka mõne sõna, kuid enamikest kõndis vaikides ja kiirustamisi mööda.
Valgus hakkas heledamaks muutuma. Õigemini rippus koridori lagedes ähmase valgusega pirne järjest tihedamini. Õhkki muutus aina soojemaks, mõne aja pärast lausa lämmatavaks. Ja jällegi hakkas lehkama tooreste, katlas keedetud loomanahkade järele, imalalt ning ebameeldivalt.
Viimaks teatas teejuht ühe madalukese sissepääsu juures, et nad on kohal. Enne ukse avamist pöördus ta ümber ja vaatas kunstnikule üle näpitsprillide teraval pilgul otsa.
„Pidage meeles,” lausus ta nimetissõrme üles tõstes, „et alates hetkest, mil olete astunud üle selle ukse läve, pole teil enam võimalust tehingust taganeda. Selles asjas on mu peremees, isand Rätsep, väga konkreetne. Nii et ma küsin teilt veel korra üle: kas olete ikka nõus oma maale uue ülikonna ja kokkulepitud rahasumma vastu vahetama?”
Mingi kuratlik sädemeke välgatas seda öeldes Itski silmades ning hetkeks jättis julgus Leo maha.
„Ja kui ma miskipärast nõustuma ei peaks, mis siis?”
„Sel juhul, palun, võite hakata tagasi astuma.”
„Üksi?”
„Loomulikult üksi. Kui arvate, et mul on terve päev aega teid edasi-tagasi kantseldada, siis küll eksite. Pean isandal aitama täna veel kolm ülikonda valmis õmmelda. Nii et otsustage kähku.”
Leo Roosimölder pigistas silmad kinni ja püüdis veel kord kiiresti ja hoolikalt kõik läbi mõelda: esimese asjana ilmusid ta silme ette nood kägaras inimskeletid, keda ta teel kohanud oli ja kelle endised omanikud väljapääsu otsides nälja ning kurnatuse kätte olid surnud. Ei, ei, tagasi ei lähe. Või mida tal siis nii väga kaotada oli? See armetu, omadega rappa jõudnud eluraasuke? Pealegi, raha ja uut ülikonda oli nii või teisiti hädasti vaja.
„Noh?”
„Hea küll, olen nõus,” noogutas kunstnik.
„Sel juhul, teie teenistuses!” sõnas mehike kerge kummarduse saatel ja koputas uksele.
Kümmekonna rütmilise koputuse peale vajus uks iseenesest lahti ja nad sisenesid suure toa mõõtu madala võlvlaega ruumi. Kohe ukselävel lõi Leole vastu sedavõrd hingemattev ja ebameeldiv lehk, et tal silmapilk süda pahaks läks ning ta sinnasamasse ukse kõrval olevasse pange kogu oma mao sisu tühjendas, mispeale mehike talle abivalmilt hobusekusekollase vedelikuga pudelikese ulatas.
„Jooge, see aitab,” sõnas ta.
Leo neelas paar lonksu kibedamaitselist vedelikku, ja ime küll, see aitaski. Ebameeldiv lõhn küll ei kadunud ruumist, kuid iiveldama enam ei ajanud.
Teatava kõhedustunde ja uudishimuga silmitses Leo nüüd tuba, kus pidi kohtuma tundmatu peremehega. Tahmunud laes rippus üksainus helekollaselt lõõmav pirn, mille ümber sumisesid kärbsed ja mis vahepeal närviliselt surises. Igas toanurgas seisis suur, tammine riidekapp. Ühe kapi uks oli irvakil ja Leo nägi seal rippumas hulka roosasid ülikondi. Kohati mahakoorunud tapeediga ja võidunud seintel oli samuti sarnaseid rõivaid naelte otsas näha. Selle kõige järgi võis arvata, et ta üsna tööka rätsepa juurde on sattunud. Ülikondi paistis igas suuruses, lastele sobivaid mõõtusid ja pikka kasvu inimestele mõeldud, ka paksudele ja kõhnadele oli rõivaid õmmeldud. Siin-seal maas vedeles poolikuid kangaid ning õmblustöid, needki olid roosat või helepruuni värvi. Mitte kusagil polnud aga näha musti ülikondi, selliseid, mis oleksid meeldinud Leole.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
