valdused
See eneseabijuhend põhineb suures osas õppimisteooriatel, mis moodustavad kognitiivse ja käitumusliku kliinilise psühholoogia baasi. Lähenemisviis probleemsest mängurlusest vabanemisse, mille ainetel see paranemisjuhend on kirjutatud, pärineb paljude aastate vältel läbi viidud erinevatest impulsikontrolli häirete alastest uurimistöödest ning töötamisest klientidega, kes kannatavad tõsise hasartmängusõltuvuse all. Meie eneseabiraamatu oluline tuum on lõdvestustehnika, mida nimetatakse kujuteldavaks desensitiseerimiseks ehk kujutluses karastamiseks. Seda tehnikat on edukalt modifitseeritud ja kasutatud seisundite puhul, mida väljapaistva Austraalia psühhiaatri professor Nathaniel McConaghy (MD, DSc) järgi nimetame impulssjuhitud käitumiseks (impulssjuhitud on mõiste, millega viidatakse korduvale käitumisele, mis on mõnes mõttes meeldiv, kuid teeb halba kas tegevust harrastavale inimesele või tema lähedastele ja pereliikmetele või ka teistele inimestele). Uurimus viidi läbi Austraalias, Sidneys, Prince of Walesi haigla psühhiaatriaüksuses, mis on osa New South Walesi ülikooli õppehaiglate kompleksist.
Ma võlgnen professor McConaghyle tohutul hulgal tänu juhendamise ja toetuse eest läbi kõikide aastate, mil me temaga suhtlesime. Olen sellelt õpetlaselt palju õppinud ning omandanud mõõtmatu respekti tema intellektuaalse ranguse ja metodoloogilise täpsuse suhtes, mida ta oma uurimistöös rakendas, ja kliinilise taibu ning siira hoole eest, mida ta oma patsientidega suhtlemisel üles näitas. Ta on olnud minu mentor ja inspiratsiooniallikas mu karjääri algusaegadest tänase päevani.
Raamat on lõplikku vormi vermitud ja stantsitud paljude inimeste koostöös, kelle hulka kuulub akadeemikuid, sõpru ja mitteametlikke abistajaid. Olen eriti tänulik kõikidele mänguritele, kes oma kannatuste kaudu on andnud mulle sügavamad arusaamad enesekontrolli mehhanismide keerukusest.
Hulk hinnatud kolleege ja sõpru, kelle seast tahaksin esile tõsta Derrick Silove, Vijaya Manicavasagari ja Sue Cremeri, on pakkunud mulle konstruktiivset kriitikat ja nutikaid nõuandeid ning pühendanud aega ja energiat käsikirja lugemisele ja toimetamisele. Eriti suur tänu Jackie Curtisele tema sügavamõtteliste kommentaaride ja soovituste eest eneseabijuhendi teise osa paremaks kirjutamiseks.
Tänan Peter Cooperit, kes tunnistas hasartmängusõltuvust käsitleva eneseabijuhendi vajalikkust ning seisis minu ja mu raamatu eest, püüdes toimetajatele selgeks teha selle väärtust.
Kõigist kõige rohkem tänan abikaasat Pamelat ning poegi Kristianit ja Stefanit nende ohtra toetuse ja armastuse eest; samuti oma vanemaid, venda ja vanaema, kes mind eluteel on suunanud ja julgustanud.
Eessõna
Me teame, et paljudele täiskasvanutele on hasartmängud meelelahutus: nad mängivad lootuses võita, kuid reaalselt eeldavad kaotamist. Need inimesed meile muret ei tee. Raamat on mõeldud hoopis nende inimeste aitamiseks, kes on hasartmängimise üle sel määral kontrolli kaotanud, et harrastus on ellu toonud suuri probleeme. Niisugused probleemid võivad mõjutada mänguri psühholoogilist heaolu, põhjustades depressiooni, ängistust ning narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamist; halvendada võimet tulemuslikult töötada või töökohta säilitada; tuua kaasa suhete halvenemise abikaasaga või ajendada mängurit panema oma mängukire rahuldamiseks toime kuritegusid. Nende inimeste kihk mängida on sageli nii tugev, et mängur on peaaegu täielikult vallatud sundmõtetest järgmise panuse tegemiseks või mängimiseks raha leidmiseks. Unistus seninägemata rikkusest ja vajadus võlgade tasumiseks võita valavad veelgi õli tulle. Ihk mängida on nii suur, et kõik muu kahvatub selle kõrval väheoluliseks.
Raamatu teises osas olev paranemisjuhend pakub mänguritele sammhaaval üles ehitatud juhtnööre oma käitumise üle kontrolli saavutamiseks ja mängukirest jagu saamiseks. Me teame, et meetod on tulemuslik – kõik, mida mänguril tarvis läheb, on siiras soov muutuda. Raamatu esimene osa annab lugejale enne selle programmi juurde asumist ettekujutuse probleemse mängurluse olemusest ja probleemi ulatusest.
Raamatus välja toodud põhimõtted ja juhtnöörid põhinevad kliinilistel ja uurimuslikel kogemustel, mida on probleemseid mängureid abistades kogutud enam kui kakskümmend aastat. Mis veelgi olulisem, siin kirjeldatud tehnikaid on hinnatud pikaajalistes kontrollitud ravitulemuste uurimustes, mis on läbi viidud ülikooli tasandil, et tagada nende vaieldamatu tõhusus. Selle tulemusel on valminud praktiline raamat, mis õpetab eriomaseid oskusi ja käitumisviise, et aidata hasartmängusõltlasel võidelda mängukirega ja korrigeerida levinud ebaratsionaalseid arusaamu, mis soosivad visalt üha uute panuste tegemist ja mängu jätkamist.
Raamat annab mängurile suuna, mida oma käitumise üle kontrolli saavutamiseks järgida, ning juhendab teda eesmärgi täpsel piiritlemisel – selleks võib olla nii mängimisest hoidumine kui ka kontrollitud mängimine. Sama oluline on see, et raamat aitab paljusid inimesi, kes soovivad mängurluse küüsis olevat lähedast aidata. Siit saavad pereliikmed teavet mõista raskusi, mis mängurit lõpetamispüüdlustes saadavad. Nii väheneb segadus ja süütunne ning kummutatud saavad paljud müüdid ja hirmud, mida mänguri abikaasa võib ravivõimaluste ja tulevikuväljavaadete ees tunda. Raamat annab nõu, kuidas ära tunda hasartmängusõltuvusele viitavaid ohumärke, kuidas julgustada ja innustada neid mängusõltlasi, kes keelduvad oma probleemi tunnistamast ja abi otsimast, ning kuidas vältida salakarisid, mis olukorda veelgi halvendavad. Raamat aitab ka tööandjatel mõista ning abistada oma töötajaid, keda ähvardab töökoha kaotamise oht, sest mängukirg mõjutab töötulemusi.
Siin sisalduvad nõuanded võivad tuua kasu ka neile mänguritele, kes ei ole veel probleemsel tasandil, eriti noorukitele või neile, kes on mängimist alles hiljuti alustanud. Kindel veendumus „minuga nii ei juhtu“ on paraku sageli väär, nagu ma varases täiskasvanueas probleemsete mänguritega vesteldes ikka ja jälle tõdema olen pidanud. Ma usun, et ettevaatus on tarkuse ema, seetõttu olen rõhutanud pidevalt lihtsat tõde, et hasartmängusõltuvus ohustab iga mängijat, olenemata sissetulekutest või intelligentsitasemest. Kirjeldan kujundlikult protsessi, kuidas mängurlus võib üle kasvada probleemiks, ning juhin tähelepanu sellele, kuidas ära tunda varaseid ohumärke.
Siin ei võeta hasartmängimise osas moraalset seisukohta ega propageerita mõtteviisi, et mängimine on väär või ebamoraalne ning kasiinod tuleks kinni panna. 1920datel aastatel Ameerika Ühendriikides valitsenud keeluaeg näitas väga ilmekalt, et ühiskond ei suuda hasartmängimist tõkestada. Raamatus ei suhtuta probleemsesse mängurisse ka viktoriaanlike tõekspidamiste alusel, pidades teda nõrgaks isiksuseks, kellel puudub moraalne tahe. Miski ei saaks olla tõest kaugemal. Me teame, et enamik hasartmängude mängijaid veedab kasiinodes aega mõistlikult ja pelgalt lõbu pärast. Kuid ehk ühe protsendi mängijate puhul lõpeb harrastus äärmusliku mängukire ja psüühilise sõltuvusega, tekitades probleeme nii neile kui ka teistele inimestele. Vajadus mängida on sel juhul nii suur, et seda võib võrrelda alkoholi- või narkootikumisõltuvusega. Need inimesed vajavad abi ja just neile on raamat suunatud.
ESIMENE OSA
Probleemne mängurlus
Süda peksab. Ma seisan kikivarvul, iga lihas kehas pingul, ja vaatan hobuseid vuhinal finišiposti poole lendamas. Kõik, millest ma mõelda suudan, on võit mine – just niisuguse summa võitmine, et plussid ja miinused taas viiki jääks. Mul on vaja vaid seda ühte väikest vedamist, ja olengi jälle vaba. Kolm viimast jooksu on mulle kalliks maksma läinud, taskus on veel viimased naelad ja kui ma jälle kaotan, tean, et olen päris korralikus jamas. Põnevus, hirm, paanika – need on emotsioonid, mis mind valdavad, kõik üheks segatud, no on see alles sumin. Närvid on viimseni pingul. Vaata vaid, kuidas nad lähevad, minu hobune tõmbab servast ette, ma vist võidan, ma tean, et võidan…
Mul polnud mingit kavatsust täna totalisaatoril mängida. Mul on kõrini kogu aeg võlgades siplemisest, sõpradelt lõunasöögiks raha laenamisest, pole raha, et lapsi välja viia, auto vajab parandamist ja Emma, mu naine, tahab saabuvatel lihavõttepühadel puhkusereisile sõita. Nii on see kestnud juba neli viimast aastat ja praegu, kahekümne seitsmeselt, peaks mul olema vähemalt mingigi raha, et perele asju osta. Algas aeg, mil tuli olla tugev: otsustasin kindlalt,
