style="font-size:15px;"> On leitud, et niisugused hasartmängimise vormid, mis viivad hõlpsasti välja kontrolli kaotamiseni, sisaldavad kahte ühist elementi:
• võimalus teha ühekordseid suuri panuseid (näiteks kasiinos või totalisaatoril), mis ulatuvad mitme tuhande naelani;
• võimalus teha suhteliselt lühikese aja jooksul korduvalt väiksemaid panuseid (näiteks mänguautomaatidel), kusjuures kahe mängu vaheline intervall võib olla alla kahekümne sekundi.
Täiendav tegur on hõlbus juurdepääs hasartmängukeskkonnale. Kümneid kilomeetreid eemal asuvasse kihlveokontorisse ei minda nii intensiivselt. Kohalesõidu ebamugavus ja/või sõidukile parkimiskoha leidmine on piisavad põhjused, et panna inimesi oma mängukihu tugevust veel kord läbi kaaluma. Just sellepärast nõuavadki kasiinod mõnes riigis 24tunnist mängusoovi etteteatamist (nn laua kinnipanek) või asuvad kesklinnast väljas; mängimisotsuse ja mängukeskkonnale juurdepääsemise vahele jääv ajaline viivitus annab potentsiaalsele mängurile perioodi, mille jooksul esialgne kihk võib vaibuda ja inimene saab oma kavatsused veel kord läbi mõelda.
Näiteks püüdsin ma hiljuti Kairos viibides siseneda uurimiseesmärgil kasiinosse, kuid mind ei lastud sisse enne passi esitamist. Selle äratoomiseks pidin tagasi hotelli minema. Kasiinosse sisenedes avastasin, et kõik kihlveod tuli teha Ameerika dollarites; kohalik raha oli keelustatud. Selleks ajaks oli kogu mu ruletimängimise soov haihtunud, sest mul polnud mingit tahtmist rahavahetamisega sekeldama hakata. Niisugune strateegia oli suunatud (kusjuures äärmiselt efektiivselt) kohalike elanike mängurluse eest kaitsmisele.
Veel üks näide: hiljuti kurtis ühe mu patsiendi naine, et ta abikaasa hakkas hasartmängude vastu huvi ilmutama alles siis, kui nende kodust jalutuskäigu kaugusel avati kihlveokontor. Kolme kuu jooksul oli mees kaotanud seitsesada naela ning muutunud ärritunuks ja eemalolevaks – täielik isiksuse muutus. Vaatamata naise korduvatele protestidele, jätkas mees kihlvedudele panustamist viljatus lootuses juba kaotatud summad tagasi võita. Ta oli hakanud oma kaotustele jahti pidama.
Ligipääsetavus on ühtviisi oluline nii aja kui ka asukoha mõttes. Varastest hommikutundidest hilise ööni avatud mänguasutused suudavad teenindada väga palju kliente, nii vahetustega tööl käivaid kui ka tavapärastel töötundidel ametis viibivaid inimesi.
Juba ammu on teatud, et ülemäärane hasartmängimine toob kaasa sotsiaalseid ja majanduslikke kaotusi: vaesust, nälgimist, pere lagunemist ja kuritegelikku käitumist. Üks esimesi registreeritud juhtumeid viitab vanaaja egiptlasele, kes mõisteti ülemäärase hasartmängimise eest soolakaevandusse orjaks. Aristoteles kritiseeris õnnemängijaid ning juudid keelasid neil pidada ühiskondlikke asutusi või kohtus tunnistajaks olla, sest neid peeti ebausaldusväärseteks ja nõrga iseloomuga inimesteks. Religioosne suhtumine varieerub, kuid mõnes ühiskonnas mõisteti hasartmängud avalikult hukka. Koraan keelas seda ja 11. sajandi kristlikku vaimulikkonda manitseti, et nende õnnemängude soodustamine pidurdab kiriklike õpetuste levikut.
Inglise tavaõiguse kohaselt ei olnud hasartmängimine iseenesest ebaseaduslik, kuid avalike rahurikkumiste tõkestamiseks, ühiskondliku korra tagamiseks ning korruptsiooni ja pettuse vähendamiseks võeti vastu erinevaid parlamendi akte. Samasugust hoolt ilmutatakse sageli ka tänapäeval, muretsedes hasartmängimise ja organiseeritud kuritegevuse vaheliste sidemete, rahapesu ja petuskeemide pärast. Richard II (1388), Edward IV (1477) ja Henry VIII (1541) seadusmäärused kitsendasid hasartmängimist, et takistada sõdurite vaesumist ning edendada vibulaskmisharjutusi ja sõjalist valmisolekut, keelustades relvade peale panuste tegemise.
Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal tõi ülemäärase hasartmängimise negatiivne mõju kaasa valitsuse otsused niisuguse tegevuse ohjeldamiseks või keelustamiseks. Kehtestati tõsised karistused: näiteks kriminaalsüüdistust hulkurluse eest laiendati ka illegaalsetele mänguritele, kes korduvate süütegude eest häbimärgistati, orjaks müüdi või hukati. Ameerikas jõustus 18. sajandil hasartmänguvastane seadus, et tagada perekondlik heaolu, avalik turvalisus ja vähendada noorte kuritegevust.
Mure, mida tunnevad tänapäeval hoolekandeorganisatsioonid, oli tuttav ka varasematel aegadel, sest hasartmängusõltuvus oli rahva seas laialt levinud. Tõsised kaotused ja traagilised tagajärjed olid üsna tavalised. Paljude kuulsuste hulka, kes oletatavasti kas ilmutasid märke ülemäärasest hasartmängimisest või olid selle tõttu laostunud, kuulusid näiteks lord Halifax, lord Shaftesbury, Voltaire, Horace Walpole, Marie Antoinette ja Nell Gwyn. Ajaloolane John Ashton täheldas 1898. aastal, et nende meeste hulk, kes kõvasti mängivad, purunenud saatuste hulk meie päevil on peaaegu uskumatu. Ta osundas illustreerivate näidetena Charles James Foxi, lord Carlisle’i ja Wellingtoni hertsogi juhtumile, kel tuli mänguvõla tasumiseks maha müüa oma kõrged volitused. Sama võiks nentida ka nüüdisajal, mil suur hulk väljapaistvaid sportlasi, kuulsusi ja juhtivaid ärimehi kaotavad mängukire tõttu suuri summasid. Hiljuti mõisteti vanglakaristus ühele silmapaistvale Austraalia advokaadile, kes kõrvaldas oma usaldusfondist üle miljoni dollari, et jätkata mängimist.
Mängusundi on hästi kirjeldanud ajaloolane Clemens France, kes kirjutas 1902. aastal:
„Paljud mängurid koorivad eneselt meeleheites otse mängukohas seljast riided, et neid raha vastu mängu panna või pantida mängulaua pidajale tühiste krosside eest, mis võimaldavad neil mängu jätkata, ja paljudel juhtudel tuleb meestel poolalasti koduteele asuda, olles kaotanud kõik… Kirg mängimise vastu ei anna mahti hinge tõmmata; see on vaenlane, kes ei anna armu ega sõlmi vaherahu; see on tagakiusaja, raevukas ja väsimatu.“
Vaadelgem France’i mõtteavalduse sarnasust kirjaga, mille kirjutas üks mängusõltlane aastal 1997:
„Mul on olnud hasartmänguprobleem viimased üheksa aastat seoses kihlvedudega hobuste võidujooksudel. Mängukirg on mind kohtu ette viinud kokku neljal korral. Olen korduvalt olnud kodutu ja mu elu on muutunud juhitamatuks. Kui ma mängin, ei mõtle oma tegevuse tagajärgedele, ma ei hooli siis millestki muust. Olen varmalt mängu pannud oma korteriüüri- ja toiduraha, et anda endale veel vaid üks šanss võita. See ei tee mulle muret. Mu teine naine lahkus koos meie kahe lapsega, mõlemad alla kolme aasta vanad. Isegi sellises olukorras on kõik, millest ma unistada suudan, suur võit, mis mu elukäigu paremuse poole pööraks.“
1817. aasta arenes loterii kiiresti. France’i sõnul depressioon ja põnevus, mis nii muutumatult loosimisele järgnesid, viisid mehe mõtted töö juurest kõrvale, ruineerisid tema moraalset palet, sõid ära teenistuse ja viisid ta peagi vaesusse. 1882. aastaks oli hasartmängimine peaaegu igas Euroopa riigis keelatud.
Ajalooliselt on hasartmänguvastaste seaduste peamine eesmärk olnud ühiskonna liikmete sotsiaalne kaitse. Teatud tegevused, olgugi iseenesest loomuomaselt nauditavad, peeti vajalikuks keelustada, sest need mõjusid ühiskonnale kahjulikult ja läksid kalliks maksma. Sellegipoolest püüavad inimesed vabatahtlikult hasartmänguvõimalusi leida, vaatamata pingutustele neid selle juures takistada, sest enamik neist näeb hasartmängimist vaieldamatult põneva vabaaja harrastusena, mis pakub võimalusi kiireks ja hõlpsaks rikastumiseks. Mis veelgi halvem, ka paljud valitsused peavad hasartmänge tulusaks sissetulekuallikaks ning suhtuvad seetõttu mängimise liigsesse piiramisse vastumeelselt.
Mõnedel inimestel on kihk mängida nii katkematu ja tugev, et lööb pahupidi kogu nende senise elu, samuti abikaasade ja pereliikmete elu. Hasartmängusõltuvust põhjustavate tugevate psühholoogiliste jõudude paremaks mõistmiseks soovitan mängukirest haaratud inimestel lugeda mõnda kirjandusklassika teostes leiduvat kirjeldust – näiteks Puškini „Padaemand“ (Eesti Raamat, 1984), Thackeray „The Gambler’s Death“ („Mänguri surm“), Saki „The Stake“ („Panus“) ja Dostojevski „Igrok“ („Mängur“). Dostojevski kirjeldus vastupandamatust tungist põhineb tema isiklikel kogemustel, sest ta ise oli, nagu P.
