style="font-size:15px;"> • Hirm, et abikaasa või keegi teine saab asjast teada.
• Mure selle pärast, kust saada raha elamiskulude katmiseks.
• Mõtted sellest, milliseid valesid oma tegevuse varjamiseks rääkida.
• Enesele suunatud viha.
• Meelekindel otsus mitte kunagi enam mängida – kuid samal ajal mõtted sellest, kust leida raha, et kaotusi tasa teha.
• Soov oma probleemid alkoholi abil unustada.
Üks küsimus, mida sageli esitatakse: kas on olemas mängurluskalduvusega inimesi? Vastus on lihtne ja üheselt mõistetav: niisugust hasartmängimisele aldist isiksusetüüpi pole olemas. Veelgi enam, ei ole ka ühtki niisugust individuaalset iseloomujoont, mida kõik mängurid eviksid. Mängurite hulka kuulub kõikvõimalikke isiksusetüüpe ja nende juurest võib leida igasuguseid iseloomuomadusi.
Sellele vaatamata on olemas teatud märke, mida partnerid ja pereliikmed peaksid tähele panema ja mis signaliseerivad, et tegemist võib olla probleemiga. Need on järgmised:
• pikad või selgituseta jäävad ajavahemikud, kus inimene ei viibi tööl ega kodus;
• kurtmine halbade töötulemuste üle;
• kihlveopiletite ostmine, eelistades suuri panuseid;
• eelistus mängida üksinda mänguautomaatide juures, loobudes pubis või klubis kaaslaste seltskonnast;
• alatine näpud põhjas olek, vaatamata regulaarsele sissetulekule;
• mitme krediitkaardi omamine, kusjuures saadaolev krediit on kõigil väike;
• paljude laenude võtmine;
• meeolumuutused, mis kaasnevad suuremate võidujooksude toimumisajaga;
• pidev hipodroomi nimekirjade uurimine, võidujooksudelt tehtavate ülekannete kuulamine või vaatamine;
• sõbrad, kes teevad märkusi neilt laenatud suurte summade kohta;
• telefonikõned võlausaldajatelt, kes nõuavad võlgade tasumist või ähvardavad juriidilise menetlusega;
• ootamatud töökoha vahetamised;
• korduvalt esitatud katteta tšekid;
• kodunt kaduv raha või esemed;
• pangaarvel väiksema summa avastamine, kui seal peaks olema.
Enesehinnangu tegemisel on mängurile suureks abiks vastamine kahekümnest küsimusest koosnevale küsimustikule, mille on koostanud organisatsioon Anonüümsed Mängurid.
1. Kas oled kunagi tööajast hasartmänge mänginud?
2. Kas mängurlus on kunagi su koduse elu õnnetuks muutnud?
3. Kas mängurlus on mõjutanud sinu reputatsiooni?
4. Kas oled kunagi tundud pärast mängimist kahetsust?
5. Kas oled kunagi mänginud, et saada raha, millega tasuda võlgu või muul moel finantsprobleeme lahendada?
6. Kas mängurlus on põhjustanud sinu ambitsioonide vähenemist või tööviljakuse langust?
7. Kas oled pärast kaotamist tundnud, et pead võimalikult kiiresti tagasi tulema ja kaotatud summad tagasi võitma?
8. Kas oled pärast võitmist tundnud tugevat tungi tagasi minna ja veel võita?
9. Kas mängid sageli, kuni viimane münt on taskust läinud?
10. Kas oled kunagi raha laenanud, et oma mängimist finantseerida?
11. Kas oled kunagi müünud isikliku eseme, et oma mängimist finantseerida?
12. Kas sul on vastumeelsus kasutada „mängimisraha“ tavaväljaminekuteks?
13. Kas mängimine muutis sind oma perekonna heaolu suhtes hoolimatuks?
14. Kas oled kunagi mänginud kauem kui algselt planeerisid?
15. Kas oled kunagi mänginud oma murede või probleemide eest põgenemiseks?
16. Kas oled oma mängimise finantseerimiseks kunagi toime pannud seadusvastase teo või kaalunud sellise teo toimepanekut?
17. Kas mängimine tekitab sul unehäireid?
18. Kas vaidlused, pettumused või masendavad sündmused tekitavad sinus tungi mängida?
19. Kas sul on kunagi tekkinud tung tähistada mõnda head uudist >mõnetunnise mängimisega?
20. Kas oled oma mängimise tulemusena kunagi kaalunud enesehävitamist?
Mõned kindlamad patoloogilise mängurluse näitajad:
• sund kaotusi tasa teha;
• korduvad nurjunud püüded mängimist lõpetada;
• mängimine vastukaaluks negatiivsetele emotsioonidele (stressile ja depressioonile).
Vaatamata tõsiasjale, et hasartmängimine on välja viinud tõsiste rahaprobleemideni, säilitavad mängusõltlased kindlat, kuid väära veendumust, et edasi mängimine lahendab nende probleemid, et võit päästab nad, võimaldades neil oma võlad ära maksta. Kuid sellest ringist on võimalik välja murda. Selle raamatu abiga saab õppida nägema oma mõtteviisi vigasust. Kui tekib arusaam erinevatest sammudest, mis inimest piki probleemse mängurluse teed allapoole viivad, saab protsessi peatada ja oma käitumist muuta, mis parandab tulevikuväljavaateid.
2
Kuidas kujuneb sõltuvus?
Enamik mängureid alustab väikestest mängudest ja järk-järgult, kui nende raha või vara vastu peavad, hakkavad nad panuseid tõstma; mõned on esmalt maha mänginud kogu raha, seejärel ehted, tõllad või hobused, koguni ülerõivad ja parukad; siis aga oma farmi ning viimaks ehk koguni aadlitiitli („The Nicker Nicked“, 1619).
Harilikult kujunevad hasartmängude mängimisega kaasnevad probleemid välja tasapisi ja pikema aja jooksul. Paljud inimesed ei suuda hetke, mil nad mängukire üle kontrolli kaotavad, täpselt määratleda. Kõik, millest nad on teadlikud, on stabiilselt halvenev rahaline seis ja enese leidmine vajadusest kulutada hasartmängule üha rohkem raha ja aega ning valetada teistele, et oma tegevust salajas hoida. Nagu paljud alkohoolikud, ei näe nad probleemi adekvaatselt, kuni on juba kriisiolukorda jõudnud ja teised hakkavad nende tegusid pahaks panema. Isegi siis eitavad paljud mängusõltlased tõika, et nendega on midagi valesti, ning reageerivad igale sellelaadsele vihjele viha ja vimmaga. Nad on eitusfaasis. Moonutatud mõttelaad võimaldab neil minimeerida oma kitsikuse ulatust või oma käitumist mõistuspärastada, mõeldes, et see on ainult ajutine olukord, mille tõi kaasa mõningane ebaõnn. Nad hoiavad visalt kinni ootusest, et asjade paranemine on vaid kiviviske kaugusel.
Hasartmängusõltuvusse sattumise protsess on lihtne, kuid skeem varieerub. Algul mängivad inimesed mõistlike kulutuste piires, riskides
