ajale tagasi vaadates ei saa ma tõesti aru, millal asi probleemseks muutus. Kõik, mida ma tean, on see, et miski tõmbas mind ikka ja jälle tagasi mänguautomaatide juurde. Ma ei suutnud neist mõtlemist lõpetada. Need kätkesid endas maagiat, mis mind ahvatles, ja ma veetsin mängides üha rohkem ja rohkem aega. Järk-järgult kasutasin ma kogu oma raha – ja ma tõesti mõtlen kogu oma raha – nende näruste masinatega mängimiseks. Tundsin suurt viha, kui oli vaja arveid maksta, sest see tähendas, et mänguautomaatide jaoks jäi vähem raha.“ Mary.
Kontrolli kaotamine võib toimuda tõepoolest kiiresti: esimeste juhuslike võitude põnevus ja meeleolu tõus võib olla nii tugev, et inimene muutub peaaegu kohe sõltuvaks. Varased võidud mängivad olulist rolli ka ekslike ootuste tekkimisel, et hasartmängimine on hea võimalus hõlptuluks.
Mõnel juhul võib allakäik toimuda tasapisi, kuid progresseeruvalt. On inimesi, kes pärast mitut aastat kontrollitud mänguharrastust leiavad, et nende mängimise sagedus ja intensiivsus kasvavad. Mõnikord võivad nad mängida kauem ja kaotada rohkem, kui algul plaanis oli. Seejärel püüavad nad kaotuse tagasitegemise lootuses õnnejumalanna palet veel kord enda poole pöörata, et järgmise võiduga seis võrdsustada. See on esimene samm jahitsüklisse – protsessi, mida raamatus „The Chase“ on kujukalt kirjeldanud Ameerika sotsioloog professor Henry Lesieur. Ta ütleb, et mida enam mängurid püüavad oma kaotusi tasa teha, seda sügavamale võlgadesse nad end mässivad ja seda suurem on neile avalduv surve, mis sunnib neid taas kasiinosse minema ja uuesti mängima. Tsükkel jätkub, kuni nad leiavad end täiesti lootusetust rahalisest seisust.
Lõpuks, nii nagu alkoholismi puhul, hakkavad mõned inimesed mängides prassima. Prassimine on äkiline pikem mängusessioon või inimest puhanguna tabav mängusööst. Selle peamine omadus on pöörane mänguhoog, millega kaasneb subjektiivne tunne kontrolli nõrgenemisest: inimene tunneb, et ta lihtsalt ei suuda mängimist lõpetada. Sellele, mida niisugune sööst kaasa võib tuua, ei pöörata mingit tähelepanu. Inimest valdavad meeleheide ja enesehävitustung, sest ta kaotab suhteliselt lühikese ajaga meeletuid summasid. Niisuguste mängusessioonide vaheline intervall võib ulatuda mõnest nädalast mitme kuuni ning vahepeal valdab inimest kahetsus, ta ei tunne mingit soovi kasiinosse minna või on see soov üsna väike.
Praktiseerivad arstid on identifitseerinud kolm faasi, mille läbivad enamik kõige tugevama patoloogiaga mängusõltlasi. Kuid see, kui kiiresti inimene iga faasi läbib, võib, nagu ma varemgi öelnud olen, väga palju varieeruda. Need kolm faasi on järgmised:
• võitmise faas;
• kaotamise faas;
• meeleheite faas.
Võitmise faas
Kõik mängurid peavad kusagilt alustama. Võitmise faasis tutvustatakse inimesele mõnda konkreetset hasartmängu, kusjuures teejuhiks on sageli vanemad või sõbrad. Eesmärk on mõnusalt aega veeta, seega õpib inimene peagi, et hasartmängimine seostub põnevuse ja meelelahutusega. Seda põnevust võivad anda võiduärevus, mängukeskkonna mõne aspekti nautimine sõprade seltsis või igapäevaelu sekelduste ja murede unustamine – vähemalt mõneks ajaks. Ligikaudu kolm neljandikku hasartmängusõltlastest on tunnistanud, et üsna pea pärast mänguga tutvumist võitsid nad „suure“ summa. Võit ei pea olema suur absoluutses mõistes, vaid ainult mängija sissetuleku suhtes. Näiteks kaheteistaastasele võib võidetud kümme naela tähendada suurt raha. John oli 14aastane, kui ta isa talle kraabitava kiirloterii pileti andis. Ta mäletab, kuidas ta aeglaselt metallivärvi kihti maha kraapis, nii et nähtavale tulid õiged numbrid kahe naela võitmiseks. Ta tahtis veel ühte loteriipiletit ja peagi veel ühte. Tasub meeles pidada, et keskmine vanus, mil inimene hasartmängimisega algust teeb, jääb 12 ja 15 eluaasta vahele ning sageli tutvustavad noorukit hasartmängumaailmaga vanemad, vanavanemad või sõbrad.
Võitmine manab esile fantaasiad veel suurematest võitudest ja veendumuse, et hasartmängimine on lihtne ja kiire moodus „teenida“ lisasissetulekut. Varased võitmised, „algaja õnn“ – mida mõned inimesed ehk asjakohasemalt nimetavad „algaja halvaks õnneks“ – annavad noviitsist mängurile lubamatult suure enesekindluse, pannes ta uskuma oma võitmisvõimesse ja jätkuvasse mänguõnne.
Kaotamise faas
Kahjuks teame kõik, et õnn on muutlik. Mida kauem inimene mängib, seda suurem on tõenäosus kaotada. Kui palju kordi oleme kuulnud kedagi kurtmas, et esimest korda mõnda hasartmängu proovides võitis ta mitu naela, kuid sellest ajast saadik on kaotatud kogu võidusumma ja veel palju rohkem. Elektrikuna töötav Peter sattus ekstaasi, võites klubis peetud asutuse jõulupeol esimest korda mänguautomaadiga kätt proovides kakssada naela. Ta oli kõigi tähelepanu keskpunktis, kõik ta kaaslased rääkisid tema suurest vedamisest. Mees oli kõrvust tõstetud. Ta lihtsalt pidi automaadi juurde tagasi minema ja veel mängima. Ta veenis sõpru endaga kaasa tulema, sest tahtis neid oma hea õnnega taas rabada. Kui ta oli pool varem võidetud summast kaotanud, andis eneseupitamine maad pettumusele. Häbistatud ja enese peale vihane, läks ta hiljem tagasi ilma kaaslasteta, mõttega kaotatud summa tasa teha. Kuid ta kaotas ka edaspidi.
Lõpuks kaotab inimene mängides rohkem, kui tal algselt plaanis oli või kui ta enesele lubada saab, ning püüab seejärel kaotust tasa teha, hakates selle tagasivõitmist jahtima. Ta matab mängurlusse üha rohkem ja rohkem raha, lootuses juba kaotatud summad tagasi võita, just nagu Petergi lootis. Mängutulemuste prognoosimatus ning aeg-ajalt saadavad väiksemad võidud toidavad seda lootust ning ergutavad jahti. Kuid korduvad kaotused tõmbavad mänguri üha sügavamale ning lõpuks satub ta võlgadesse. Rahaprobleemidesse sattunud mängur on valmis võtma veelgi suuremaid riske, jälitades üha meeleheitlikumalt suurt võitu, mis ta taas miinusest plussi tooks. Mängur hakkab kasiinos käima salaja, otsib täiendavaid rahaallikaid, mis võimaldaksid tal rohkem mängida; valetab, puudub töölt, laenab pankadelt, jätab koduse elu unarusse ja on võimetu võlgu tasuma.
Meeleheite faas
Peagi on mängur tormanud meeleheite faasi: ta viibib kaotuste tagasivõitmise jahtimise tsüklis, võidab aeg-ajalt, seejärel kaotab veelgi rohkem, ja nii üha edasi, rabeledes aina kitsamaks tõmbuvas allakäigu spiraalis. Algab mõistusevastane mängimine. Panuste suurus ja sagedus kasvavad ning mängur mässib end üha suurematesse võlgadesse, kuni jõuab meeleheitekuristiku põhja. Kõik muu – töö, peresuhted ja seltsielu – on hüljatud. Selles punktis on mängur asjade üle lõplikult kontrolli kaotanud. Miski ei lähe enam korda, välja arvatud leida mängimiseks rohkem raha, kuni selleni välja, et hakkab varastama või kelmusega fonde riisuma, et oma mänguharjumust toetada.
Lee, ambitsioonikas 22aastane pangateller, sai kliendilt vihje, millisele hobusele tasuks peagi toimuval võidujooksul panus teha. Leele avaldas see muljet, sest tema klient hoiustas sageli suuri summasid, väites, et need olid kihlveovõidud. Lee võttis ühe oma kliendi arvelt sada naela, kavatsusega kasutada seda panuse tegemiseks ning järgmisel hommikul esimese asjana arvele tagasi panna, enne kui keegi tehingu avastada jõuaks. Ta võitis. Ta sai samalt kliendilt veel kihlveosoovitusi ja kordas sama skeemi veel mõned korrad. Saabus saatuslik päev, mil ta kõvasti kaotas. Tal ei olnud piisavalt raha, et tehingut järgmisel hommikul kinni katta. Niisiis tegi ta uue tehingu, võttes raha ühelt teiselt arvelt. Järgmisel päeval kaotas ta jälle. Nüüd tegi ta risttehingu kahe kliendi arve vahel. Selles punktis oleks ta pidanud ohusignaale märkama ja asjast oma naise ning otsese ülemusega rääkima. Veel oli võimalik kahjusid minimeerida. Kuid tal ei õnnestunud mõistlikult toimida. Kaheteist kuu jooksul kasvas tema võlg 70 000 naelani – kõik võetud oma klientide arvetelt. Igal hommikul saabus ta tööle esimesena ja tegi järjest kasvavas rahateisaldamise ahelas palavikulise kiiruga risttehinguid, et vahelejäämist vältida. Pärast stressirohket tööpäeva tavatses ta igal pärastlõunal kohalikku baari minna ja murede
