tema äraoleku päeval märkas asendusteller ühel arvel 50 naela suurust vahet ja teavitas ülemust. Kutsuti kohale audiitorid ning nädala lõpuks ähvardas Leed pettusesüüdistus. Kohtunik tuvastas Lee hasartmängusõltlasliku käitumise ja nõudis mehele nelja-aastast vangistust. Lee naine, kes oli aastase tütrega kodus, sai närvivapustuse. Lee elu pole siiski täielikult varemeis: ta naine on mõistev ja toetav ning valmis mehe vabanemist ära ootama.
Lee juhtum pole sugugi harukordne. Uurimused näitavad, et 60 % mängusõltlastest paneb toime omandivastase kuriteo – varguse, kehtetute tšekkide väljastamise, kauplusest asjade varastamise, kelmuse või ettevõtte fondide seadusevastase omastamise. Umbes 20 % neist juhtudest jääb mängur vahele ja saab karistuse, mõnikord ka vangistuse. Näiteks võttis üks õigusnõuandla sekretär oma pisikulude kassast regulaarselt väiksemaid summasid, et lõunavaheajal mänguautomaatidel mängida. Kui võlg kassale oli kasvanud umbes saja naelani, sattus naine paanikasse ning püüdis raha tagasi võita, veetes mänguautomaatide juures veel rohkem aega. Lõpuks jõudis ta 3000 naela suurusse kaotusseisu. Ta ei suutnud nii suurt võlga oma palgast tagasi maksta, seega tundus talle, et ainus võimalus on mängimist jätkata, kuni tuleb nii suur võit, mis võimaldab kulud tasa teha ja vahelejäämisest pääseda. Poolteist aastat hiljem avastati rutiinse ettevõtte auditi käigus 11 000 naela suurune puudujääk. Naisele esitati süüdistus ning kohus määras ta kuueks kuuks vanglasse. Tema abikaasa ja 8aastane tütar olid hingeliselt laastatud.
Mõistagi kuuluvad niisugused juhtumid tõsisemate hulka, kuid enamik mängureid paneb toime tegusid, mis tekitavad neis haletsusväärse ja armetu tunde, varastades näiteks abikaasalt või elukaaslaselt väiksemaid summasid või käies sõprade rahakoti kallal, varastades töölt esemeid või võltsides pangatšekke.
Inimestele, kes on alles hasartmängusõltuvuse alguses, on see raamat ennetavaks abikäeks, mis ei lase neil meeleheite faasi jõuda. Kui aga juba sealmaal ollakse, tutvustab raamat tõhusat strateegiat taastumisprotsessi alustamiseks.
3
Kellel on oht sattuda sõltuvusse?
Hasartmängimisega tegelevad paljud inimesed, kellest vaid suhteliselt väike protsent kaotab mängukire üle kontrolli ja kogeb selle tulemusena probleeme. Seetõttu tundub, et hasartmängusõltuvus ei ähvarda sugugi iga inimest. Uurimuste käigus on selgunud üldised seisukohad, mille abil saab tähelepanu pöörata neile inimestele, kes on eriti suures sõltuvusse sattumise ohus. Selles peatükis vaatame mõnda selgemalt välja joonistunud tegurit, mis soodustab suurt sõltuvusohtu, seejärel aga käime läbi kolm peamist teerada, mis viivad probleemse mängurluseni.
Sissetulek on riskitegurite hindamise ilmselge ja oluline alguspunkt. Statistika on järjepidevalt näidanud, et madala sissetulekuga inimesed ja töötud on hasartmänguprobleemidele vastuvõtlikumad. Väikesepalgalistel inimestel on vaba aja veetmiseks vähem raha kui suurema sissetulekuga inimestel, mistõttu nende puhul ilmnevad probleemid juba märksa varasemas mängustaadiumis ja kestavad kauem, sest mänguri rahalised ressursid on piiratud. Vaatame näiteks kahte inimest, kellest üks saab kahe töönädala eest kätte 50 ja teine 200 naela. Oletame, et mõlemad kulutavad hasartmängimisele 20 naela. Ühele inimesele tähendab see 40 % kahe nädala sissetulekust, teisele ainult 10 %. Kui mõlemad peaksid mängides jõudma 500 naela suurusesse võlaseisu ning hakkama seda tasuma, makstes igal nädalal tagasi 40 naela, oleks väiksema sissetulekuga inimesel osamaksete tasumisega raskusi, mis tähendab, et tal tekiks kohe kiusatus rohkem mängida, et oma finantsolukorda parandada. Lisaks on madalama sissetulekuga inimesel arvatavasti tunduvalt raskem pankadelt ja muudelt laenuasutustelt krediiti saada. Niisuguses olukorras on oht, et inimene paneb elamiskuludeks raha saamiseks toime seadusevastase teo, märksa suurem.
Vanus, sugu ja mängukeskkond on järgmised vastastikseoses olevad riskitegurid. Noored mehed vanuses 16–30, kes mängivad mänguautomaatidel ja teevad hobuste võidujooksudel kihlveopanuseid, on suuremas ohus kui nende igal nädalal loteriipileteid ostvad eakaaslased. Bingo ja kraabitav kiirloterii on suuremaks ahvatluseks vanematele naistele. David Miers, Cardiffi õigusteaduskooli juuraprofessor, on poolnaljatamisi öelnud, et kiirloterii on kõige populaarsem töötavate naiste seas, kellele kihlveokontorisse minek on sotsiaalselt raskendatud, ning lapsepuhkusel olevate emade seas, kes võivad poeretkedel hõlpsasti pileteid osta.
Üks tunnus, mida probleemse mängurlusega vahest kõige järjepidevamalt seostatakse, on impulsiivsus. Impulsiivse käitumislaadiga probleemsete mängurite puhul nähtub, et nad on mängimist alustanud nooremana, nad kulutavad hasartmängudele rohkem raha ja satuvad kergemini finantsraskustesse kui stabiilsema meelelaadiga inimesed. Ka muudes eluvaldkondades kalduvad nad kogema rohkem rahutusi: ebastabiilne teenistuskäik, puudulikud suhted inimestega ja mõnuainete kuritarvitamine.
Nagu varem juba märgitud, ei ole leitud ühtegi niisugust isiksuse profiili, mida võiks seostada kõrgenenud riskiga kaotada hasartmänguharrastuse üle kontroll. Paljud uurimused on näidanud, et statistiliselt esineb mänguritel psühhomeetrilise testi järgi rohkem depressiooni, nad taluvad halvasti tegevusetust ja rutiini, on altid sõltuvuse tekkeks ega ole eriti seltskondlikud, kuid jääb selgusetuks, kas need iseloomuomadused aitavad kontrolli kaotamisele kaasa või on hoopis mängurlusest tulenevate probleemidega kaasneva stressi tagajärg. Pole olemas ka otsest seost elamusjanu ja mängurluse vahel. Vastupidi, uurimused on korduvalt tõendanud, et probleemsete mängurite kui sotsiaalse rühma puhul jäävad need näitajad elanikkonna keskmisest tasemest madalamale.
Arvatavasti parim viis ohustatud inimeste väljaselgitamiseks on uurida lähemalt erinevaid teid, mis viivad välja probleemse mängurluseni.
Üha rohkem leiab kinnitust seisukoht, et probleemne mängurlus ei ole ühtse esinemisskeemiga häire, vaid mõjutab erinevaid inimtüüpe, kellel on teatud ühised iseloomujooned. Olen koostanud hasartmängimise rajamudeli, mis postuleerib kolm peamist probleemse mängurluseni viivat teed. Uurime neid üksikasjalikult, sest see võimaldab näha paljusid kaasnevaid tegureid, mis toimivad kombineeritult ja nõrgendavad mängurite enesekontrolli.
Esimene teerada: normaalne probleemne mängur
Esimene teerada on seotud keskkonna ja õppimisega. Keskkond on oluline tegur: see annab inimesele eeskätt võimaluse esimest korda hasartmängu proovida ning peibutab reklaamide kaudu, mis kutsuvad inimesi aktiivselt osalema. Varased suured võidud, vahelduva eduga võitmine ja hasartmängukeskkonnas valitsev põnevus toimivad koosmõjus, luues mänguharjumuse. Samal ajal kinnistuvad inimeses ka spetsiifilised arusaamad ja hoiakud: aim, et võitmine on võimalik, et ta evib keskmisest paremaid oskusi või suudab mängu tulemust mängu ajal mõjutada, et õnn on temaga või pöördub peagi jälle tema poole ning et kaotusi ei maksa arvesse võtta, sest parem on keskenduda võitudele.
Teatud punktis on inimene kaotanud rohkem raha, kui algul plaanis oli, hakkab kaotuste tagasivõitmist jahtima ja püüab edasi mängides miinustest välja tulla. Kujuneb harjumus, mida on raske murda, sest selle edasikestmist toetab pidev rahaline surve.
Sellesse rühma kuuluvatel inimestel ei pruugi varem ilmneda mingeid psühholoogilisi probleeme. Kuigi neil võivad esineda depressiooni, ärevuse ja mõnuainete kuritarvitamise sümptomid, on need siiski emotsionaalsed reaktsioonid, mis on mängurlusest tulenenud probleemide kõrval teisejärgulised. Sellele teerajale võib astuda igas vanuses, olenemata soost, ning inimene võib hasartmängimisega algust teha pelgalt juhuse tõttu, aga ka pereliikmete või sõprade kutsel. Mängimise intensiivsus ja tekkivate probleemide ulatus on sellesse rühma kuuluvate mängurite puhul väiksemad kui ülejäänud kahe rühma puhul. Neil mänguritel on oma olukorrast parem arusaam, nad on rohkem motiveeritud omal algatusel abi otsima, järgivad ravialaseid ettekirjutusi hoolsamalt, reageerivad ravile paremini ja suudavad sõltuvusest kergemini vabaneda. Sellesse rühma kuuluvad inimesed suudavad pärast ravi suurema tõenäosusega kontrollitavale mängimistasandile
