inimesel on raske tulla toime stressiga või säilitada kriisiolukordades meelekindlus. Nad võivad kannatada depressiooni või ärevuse all ning kasutada meetodeid, mis võimaldavad neil oma probleemide eest põgeneda, selle asemel et neile vastu astuda ja püüda lahendada. Vähese stressitaluvuse ja probleemidega toimetulematuse põhjused võivad peituda varasemates traumades, lapsena kogetud väärkohtlemises, vanematevahelistes halbades suhetes või ebakohastes eeskujudes. Neid inimesi võib vallata ebakindlus, madal enesehinnang ja tõrjutuse tunne. Neil kujuneb välja õnnetu seisund, pidev meeleolulangus, ärevus ja sisepinge. Neile inimestele saab mängurlusest emotsionaalne põgenemistee – vahend, mille abil nad saavad oma probleemid põnevusest kaaskistuna unustada.
Sageli tekib niisugustel juhtudel psüühiline dissotsiatsioon. See tähendab, et inimese taju muutub ja moondub, võimaldades teadvusel kahestuda ja ebameeldivad tundmused unustada. Hea näide dissotsiatsiooni toimimisest meie igapäevaelus on autojuhtimine. Kindlasti on sul ette tulnud olukordi, kus olid mõtetest nii haaratud, et sõitsid mitu kilomeetrit, olemata täpselt teadlik, mida sa parajasti teed. Mõistagi juhtisid sa autot turvaliselt, lihtsalt teadvus ei registreerinud sellega kaasnevaid toiminguid. Sa viisid läbi automaatset, sisseharjunud tegevust. Samamoodi oli ka ühe hasartmängujuhtumi puhul, millega ma hiljuti kokku puutusin. Allan võis mänguautomaatidel mängides veeta kolm või neli tundi, kuid ei suutnud meenutada, kuidas ta kasiinosse tuli või mida kogu selle aja jooksul tegi. Ta ütles, et kõik, mis meenus, oli äkitselt enda kasiinos leidmine, mänguautomaatide poole suundumine ja seejärel tühjus kuni kasiinost lahkumiseni. Tema ajataju oli täielikult teisenenud – ta võis vanduda, et viibis mänguautomaatide juures alla poole tunni.
Selles inimrühmas võime eristada mitut mängurite allrühma, kõik teatud moel mõjutatud isiklikust stressist. Meil on noor mees, kelle elulised ambitsioonid on purustatud. Ta pole tööl enesele püstitatud eesmärke saavutanud; ta näeb, kuidas sõbrad temast aina enam ette lähevad, abielluvad, teevad ametialast karjääri, seavad kodu kenasti sisse, ostavad auto ja käivad puhkusereisidel. Mängur tunneb, et ta on tahapoole lükatud, tema illusioonid on purunenud ning on täis solvumist ja meelepaha. Tööalased probleemid tuuakse sageli koju kaasa, luues konflikte pereelus ja partnerlussuhtes. Olukorrale reageerides ning töö- ja koduse elu stressi eest põgenedes leiab mängur rahuldust hasartmängudes.
Mõne naise puhul on õnnetust suhtest, pettumustest, purunenud abielust, üksindusest või oma eluga rahulolematusest tulenev stress piisav ajend, mis kallutab kaalukausi ülemäärase hasartmängimise poole. Nad väldivad depressioonile alistumist, sukeldudes hasartmängude maailma. Nad ei näe oma tulevikus midagi ootusväärset, olles aheldatud õnnetusse olukorda, kust nende arvates puudub väljapääs. Naised kalduvad mängimist alustama hilisemas vanuses kui mehed, enamasti keskeas. Olen kokku puutunud mõne juhtumiga, kus naised, kes on abikaasaga konfliktis või avastavad, et mehel on armuke, hakkavad tegelema ülemäärase hasartmängimisega alateadlikus vihas oma abikaasale tagasi teha, raisates ära kõik tema säästud. Õnneks on naised sõltuvusravi suhtes positiivsemalt meelestatud ning otsivad abi palju varem kui mehed.
Haavatava olemusega mängurile võib igasugune stress, olenemata selle allikatest, olla piisav põhjus, mis ta mõistlikkuse piirest ülemäärasesse mängimisse lükkab. Niisugune mõju võib olla ka positiivsetel sündmustel. Mitu mängurit on öelnud, et sattusid mänguhoogu, kui neil sündis laps. Kas nad tundsid end kõrvalejäetuna, reageerisid sellele, et kogu tähelepanu koondus lapsele või kartsid naise kiindumusest ilma jääda, pole selge; mida me teame, on see, et neid on lühikese aja jooksul tabanud kaootiline tõsise mängurluse episood.
Kui leiad end kuuluvat ühesse neist kategooriatest, ole teadlik, et sinu hasartmänguhuvi kaldub stressi- või kriisiaegadel süvenema. Sinu jaoks on täielik mängimisest loobumine tõenäoliselt parim ravieesmärk. Lisaks selles raamatus kirjeldatud lähenemisviisidele tasuks sul tutvuda ka ängistusest ja ärevusest üle saamisele pühendatud eneseabiraamatutega, mis aitavad sul toime tulla stressiolukordadega ning nende mõjuga mängurluskalduvusele.
Kolmas teerada: impulsiivne mängur
On väike rühm mängureid, kellel juba lapsepõlvest alates ilmnevad paljud impulsiivse käitumise tunnused. Neil on sageli olnud õpiraskused, probleemid tundides keskendumise ja tähelepanu koondamisega; nad on hüperaktiivse loomuga ja vajavad palju ergutust, tüdinedes igast tegevusest üsna kiiresti. Neile meeldib tegelda uute asjadega ning nad kalduvad toimima impulsiivselt, mõtlemata oma tegude tagajärgedele. Üsna tõenäoliselt kalduvad nad juba teismelistena alkoholi ja muude mõnuainetega eksperimenteerima ning neil on raske pikka aega ühes kohas töötada, sest nad kaotavad oma tegevuse vastu peagi huvi. Üldiselt pole neil elus ühtki pikaajalist eesmärki ega ambitsiooni. Nende inimeste puhul algab mängurlus tunduvalt varasemas eas, koguni lapsepõlves, ning võib kiiresti välja viia tõsiste rahaprobleemideni. Üsna sageli tekib mängutung puhangutena, koos täiendava ohuga sattuda kaotustest suurde depressiooni ja hakata liigselt alkoholi tarvitama, mis samuti toimub puhanguti. Niisugune kombinatsioon suurendab enesele viga tegemise tõenäosust.
Peter oli intelligentne 25aastane aerosoolvärvija, kellel õnnestus kooliaastad läbida ilma kuigi palju pingutamata. Tal oli koolis pidevalt probleeme, sest ta tegi klassis lollusi ning eelistas koolitundidele aktiivset ajaveetmist, tegeles korraga paljude spordialadega. Noorukina pidi ta alati olema sündmuste keskpunktis, keset klubivõi baarimelu või sõitis ringi mootorrattaga, jõi sageli liiga palju ja proovis järele suure hulga erinevaid kanepitooteid. Juba noores eas meeldis talle kõige peale kihla vedada, sageli ka väljakutsena. Raske töö polnud teda eales huvitanud. Töökoha leidmine polnud talle raske, sest ta elas väljapoole, oli meeldiva loomuga ja intelligentne, kuid ta ei pidanud ühtki töökohta kauem kui 6–12 kuud. Kui töö talle läbi ja lõhki tuttavaks sai, kaotas ta selle vastu huvi ning pöördus hoopis hasartmängude ja seltsielu poole. Varastes kahekümnendates muutus ta üha rahulolematumaks ja depressiivsemaks, sest tundis, et ei jõua elus edasi. Õnneks julgustas Peteri sõbratar teda nõustaja juurde minema, kes õpetas noormehele mõnda selles raamatus tutvustatud tehnikat, mis aitasid tal oma impulsiivset käitumist kontrolli all hoida. Kuigi Peteri impulsiivsus praegugi aeg-ajalt välja murrab, läheb tal pärast kaht aastat nõustaja juures käimist üldjoontes hästi.
Kui peaksid kuuluma impulsiivsete mängurite kategooriasse, on oluline, et sa lisaks selle raamatu lugemisele pöörduksid ka nõustaja või psühholoogi poole (küsi lähemat nõu oma perearstilt) ning läheksid ka psühhiaatri või närviarsti vastuvõtule, kes kirjutab sulle välja kohase antidepressandi, mis su probleeme leevendab.
4
Millist mõju avaldab probleemne mängurlus mängurile?
Hr A. B. on 25aastane abielus elektritehnik, kes alustas hipodroomil hobustele panustamist, kui oli 18aastane. Ta mängis ühel võidujooksul koos sõpradega totalisaatoril ja võitis väikese panusega üsna suure summa. See tekitas temas põnevust ja kujundas uskumuse, et tal on võitjate väljavalimiseks erilisi oskusi. Sellest ajast alates sai temast regulaarne totalisaatoril mängija, kes registreeris oma panused ühe kihlveokontori kaudu. Talle meeldis töökaaslastega võidujooksudest rääkida ja edetabelit uurida.
Aasta pärast tekkis tal eelistus panuste tegemiseks ise hipodroomile kohale minna, sest see suurendas mänguvõimalusi. Ta hakkas mängima peaaegu iga päev, võttes selleks sageli töölt vaba aega. Kaotused ei teinud talle erilist muret, sest ta võis raha laenata, mõnda aega rahata olla või mõne eseme pandimajja viia.
22aastaselt hr A. B. abiellus. Kuigi mehe totalisaatoriharrastusest teadlik, ei adunud naine tema hasartmängukäitumise täit ulatust ning mees oli mures, et kui naine sellest aimu saaks, astuks ta samme mehe tegevuse takistamiseks. Järelikult tuli tal kõiki oma mängurluse tõendeid varjata. Kaotuste tasategemiseks avas ta salajase panga- ja krediitkaardiarve ning hakkas erinevate arvete vahel maksetega žongleerima. Mõnda aega läks kõik hästi, kuid lõpuks tähendasid korduvad kaotused,
