ed
Paljud inimesed on selle raamatu valmimisele väga palju kaasa aidanud. Aeg-ajalt lugesid depressioonidiagnoosiga inimesed mõne peatüki läbi ning andsid oma vaadete ja hoiakute kohta äärmiselt olulist tagasisidet. Kahjuks ei saa ma nende nimesid isikuandmete konfidentsiaalsuse tõttu avaldada, kuid neile kuulub minu südamest tulev tänu. Nad on päästnud mind paljudest apsudest ja ebatäpsustest ning aidanud teatud punkte selgemaks muuta. Võlgnen tänu ka neile paljudele depressioonis olevatele inimestele, kes on oma lugu minuga jaganud ja näidanud mulle depressiooni mitmepalgelist olemust.
Aastate jooksul olen ma pidanud paljude kolleegidega palju vestlusi depressiooni ravimisest. Steven Allan, minu kaaslane uurimuse tegemisel, vajab erilist äramärkimist oma valmiduse tõttu lugeda läbi kogu raamat ning veeta palju õhtuid koos minuga ideid arutades ja oma terapeudikogemusi jagades. Eriline tänu kuulub ka professor M. Perrezile julgustuse ja paljude kasulike tekstikriitiliste märkuste eest. Teiste raamatu osi lugenud kolleegide seas on Ken Goss, Liza Monaghan, Phil Brewin ja Mia Gregory. Võlgnen neile kõigile palju tänu.
Tahan tänada ka neid, kes püüdsid mind harida. Professor Ivy Blackburn hakkas mulle kognitiivteraapia põhitõdesid tutvustama palju aastaid tagasi. Dr William Hughes viis mind kurssi psühhoanalüütiliste lähenemisviisidega, dr E. MacAdam pereteraapiaga ja dr H. Ghadiali Jungi teoorist lähtuva rühmateraapiaga. Spetsiaalne tänu dr John Price’ile, kes on minu hoiakuid depressiooni kohta, eriti mõne siin kirjeldatud teooria valguses, oluliselt mõjutanud. Peale selle on ta minuga jaganud paljusid terapeutilisi ideid. Tema 1960. ja 1970. aastatel välja töötatud depressiooniteooriatel on nüüd juba praktilistest uurimustest välja kasvanud tulemused. Ta väärib tänu selle eest, et oli esimeste seas, kes nägid depressiooni kaotusseisundina.
Minu perekonna kannatlikkus on mind alalõpmata hämmastanud. Jean, Hannah ja James on kõik võimaldanud mulle aega kirjutamiseks, kuid päästnud mind liigsest töössesukeldumisest ja enda kurnamisest. Pole mingit kahtlust, et suur osa minu praegusest eluga rahulolust põhineb nende armastaval toetusel – teepakkumisest ja osavõtlikkusest rääkimata.
Tahan tänada ka professor Peter Cooperit, kes palus mul see raamat kirjutada ning andis mulle toimetajana vabaduse teha seda just nii, nagu ma ise paremaks pidasin. Suur tänu ka Mark Creanile Robinson Publishingist julgustuse ja kõva töö eest käsikirjaga. Erilised tänusõnad kuuluvad toimetajale Nancy Duinile, kes nägi minu inglise keelega tublisti vaeva. Muidugi jäävad kõik siin leiduvad mitmetimõistetavused, halb õigekiri ja muud häirivad asjad ilmselgelt minu südametunnistusele. Nende eest vabandan juba ette.
Eessõna
Paljudel, ehk koguni enamikul neist, kes oma perearsti juurde visiidile lähevad, on teatud laadi psühholoogiline probleem, mis tekitab neis ärevust või paneb end õnnetuna tundma. Põhjused võivad olla üsna ilmsed (näiteks lesepõlvest tingitud üksindus või pereelust tulenevad pinged), aga samuti võib nende inimeste vaimne seisund olla osa nende isiksusest, midagi niisugust, mille nad said kaasa juba sündides või mis kujunes välja pärast elus toimunud traumeerivaid sündmusi. Seda tüüpi tundeelu häirituse sagedasest esinemisest hoolimata avastasin ma üle kümne aasta tagasi, peagi pärast üldpraksise alustamist, et niisugune seisund (mida harilikult nimetatakse neuroosiks, et eristada seda nende inimeste psühhoosist, kes põevad raskemaid psüühikahäireid, näiteks skisofreeniat) allub ravile äärmiselt raskelt. Millised on valikuvõimalused? Hästi, alati saab ju kasutada ravimeid – leebemaid rahusteid, antidepressante ja unerohtusid. Kahtlemata on retseptiravimi väljakirjutamine lihtsamast lihtsam, ning pigem tunneb patsient end pärast ravi ka tunduvalt paremini, kuid me ei saa kusagile põgeneda tõsiasja eest, et ravimid on keemiline parandus. Mõnikord on see kõik, mis vaja, et inimest raskest perioodist üle aidata, kuid hoopis sagedamini tulevad vanad probleemid pärast ravikuuri lõpetamist tagasi.
Alternatiiv ravimitele on mitmesugused „kõneteraapiad”, mis ulatuvad psühhoanalüüsist nõustamiseni, püüdes välja selgitada ärevuse või õnnetu olemise varjatud põhjusi. Psühhoanalüüs on paljude jaoks välistatud protsessi pikaajalisuse (ravi kestab sageli aastaid) ning kõrge hinna tõttu. Nõustamine võib kahtlemata anda häid tulemusi kas või põhjusel, et südame tühjakspuistamine osavõtlikule kuulajale omab vaieldamatut teraapilist mõju. Kuid kui minu juhitud nõustamissessioonid läbi said, jäi mulle mulje, et on üksnes aja küsimus, millal patsientide psühholoogiline ebamugavus taas võimust võtab.
Seega peitub siin üks moodsa meditsiini suuremaid paradokse. Arstid suudavad praegusel ajal siirdada südameid, asendada artriidist puretud puusaliigeseid ja ravida meningiiti, kuid seistes silmitsi kõige tavalisema põhjusega, miks inimesed nende juurde tulevad, on neil pakkuda märkimisväärselt vähe. Ja siis, paar aastat tagasi, hakkasid mu kõrvu jõudma kuuldused uut tüüpi psühhoteraapiast – kognitiivteraapiast, mis, nagu mulle väideti, polnud mitte üksnes sirgjooneline ja otsene, vaid ka tõhus. Olin algul skeptiline, sest mul oli raske ette kujutada, mis laadi läbimurdeline sissevaade inimpsühholoogiasse peitub niisuguste pretensioonikate väidete taga. Lõppude lõpuks on inimese aju teadaolevalt kõige keerukam elusorganism ning seega ei tundunud kuigi tõenäoline, et keegi oleks praegu, 20. sajandi lõpus, leidnud äkki võtme, mis avaks neurooside müsteeriumi – võtme, mis oli jäänud inimlikele arusaamadele tabamatuks sadu aastaid.
Kuid nagu välja tuleb, ei ole kognitiivteraapia keskne tegur sugugi uus avastus, vaid pigem põhineb see põhjalikul vaatlusel, mille algselt formuleeris Prantsuse filosoof Descartes: inimteadvuse olemuslik joon on cogito, ergo sum – „mõtlen, järelikult olen olemas”. Me oleme oma mõtted ning meie mõtete sisu avaldab meie emotsioonidele tohutut mõju. Kognitiivteraapia rajaneb põhimõttel, et teatud tüüpi mõtted, mis meil enda kohta on (kõige lihtsamalt öeldes, kas me oleme enda arvates armastatud või tahetud või põlatud või igavad), mõjutavad suuresti meie maailmataju. Kui tunneme, et meid ei armastata, näib kogu maailm olevat armastuseta, ning siis saab meie armastusest ilmajäetuse tunne iga päeva igal tunnil kinnitust. See ongi ju lõppude lõpuks depressiooni üdi ja tuum. Sedalaadi mõtteid nimetatakse „sundmõteteks”, sest need toimivad meie teadvuse äärealadel justkui teatud laadi katkematud sisemonoloogid. Kui need mõtted tuvastatakse ja päevavalgele tuuakse, saab meeleseisundit, mida need alal hoiavad (olgu tegemist ängistuse, ärevuse, depressiooni või mis tahes muu meeleoluhäirega) järk-järgult muutma hakata.
Seda tüüpi teraapiat nimetatakse kognitiivseks, sest peaasjalikult seisneb protsess enda, maailma ja tuleviku kohta kehtivate mõtete muutmises. Inglaste vanasõna ütleb, et pudingi proovimine seisneb söömises, ning tõsiasi, et seda tüüpi teraapia on osutunud ääretult tulemuslikuks lugematutes kontrollitud keskkonnas korraldatud uurimustes, on jõuline kinnitus selle kohta, et arusaam, nagu oleksid meeleoluhäirete põhjuseks ja alalhoidjaks meie mõtted, osutub põhijoontes õigeks.
Kahtlejatele võib sellegipoolest andestada. Kognitiivteraapia kontseptsioon nõuab harjumist ning on mõistagi raske tunnistada, et keerukaid psühholoogilisi probleeme saab selgitada niisuguse näivalt lihtsa üldmõiste abil. Üsna mõistetavalt võib jääda mulje, et see kõik kõlab pisut ülelihtsustatult või labaselt, ja et niisugune selgitus ei jõua ärevuse või depressiooni sügavamate põhjuste ja läteteni.
Seega tuleb kognitiivteraapia päritolu uurimiseks kaevata veidi sügavamale ning seda on ehk kõige lihtsam teha, võrreldes kognitiivteraapiat psühhoanalüüsiga, mis on paljudele inimestele igat liiki psühhoteraapia arhetüüp. Psühhoanalüüs pretendeerib psüühikahäirete lätete tuvastamisele kaua aega tagasi toimunud, unustatud ja allasurutud varase lapsepõlve traumades, mistõttu ei tegele see niivõrd mõtete endi, kui nende varjatud tähendusega, mis (nagu meetod väidab) peitub niisuguste mõtete taustal. Ei saa siiski mööda küsimusest, kas psühhoanalüüs muudab inimesi paremaks või vähemalt vähem õnnetuks. Paljud inimesed kahtlemata usuvad, et nad on abi saanud, kuid kui New South Walesi ülikooli professor Gavin Andrews vaatas ajakirjas „British Journal of Psychiatry” 1994. aastal läbi kõik uurimused, kus psühhoanalüüsi tulemusi oli objektiivselt mõõdetud, ei suutnud ta tõestada, et see andis natukenegi paremaid tulemusi kui „lihtsalt rääkimine”.
Kognitiivteraapia järgi peitub inimese mõtete olulisus just nimelt nende
