style="font-size:15px;"> Depressiooni mõistmine
1.
Mis on depressioon?
Kui sind vaevab depressioon, pole sa oma murega kaugeltki üksi. Hinnanguliselt on maailmas praegu üle 300 000 depressiooni käes kannatava inimese. Depressioon on inimestele kannatusi toonud juba ammustel aegadel ja nendest aegadest pärinevad kõige varasemad üleskirjutused. Esmakordselt kirjeldas kuulus Kreeka arst Hippocrates depressiooni kui vaevusi põhjustavat meeleseisundit juba 2400 aastat tagasi, nimetades seda melanhooliaks. Tuleb märkida sedagi, et kuigi me ei saa loomadelt teavet nende enesetunde kohta, on tõenäoline, et loomadki on võimelised kogema depressiooni. Kahtlemata võivad loomad käituda viisil, mis viitab depressiooni olemasolule. Seega on kõikidel elusolenditel suuremal või vähemal määral olemas võime kogeda depressiooni, samuti kui meil kõigil on olemas võime sattuda ärevusse, leinata, kurbust tunda või armuda.
Depressioon ei tunne aukartust kuulsuse, raha ega võimu ees. Läbi inimkonna ajaloo on seda põdenud paljud suurkujud. Kuningas Saalomon, Abraham Lincoln, Winston Churchill ja Soome helilooja Jean Sibelius on ehk ühed paremini tuntud ajaloolised näited. Oluline on meeles pidada tõsiasja, et depressioon ei viita vähimalgi moel inimlikule nõrkusele või saamatusele.
Sellele küsimusele on raske vastata, sest palju sõltub sellest, kellele see esitatakse. Sõna ennast võib inglise keeles kasutada teatud tüüpi ilma, aktsiaturu languse, maapinnas asuva süvendi ning muidugi ka meie meeleolude kirjeldamiseks. Algupärand on ladinakeelne deprimere, mis tähendab „alla suruma”. Mõistet kasutati inimese meeleseisundi kirjeldamiseks esmakordselt 17. sajandil.
Kui kannatad depressiooni käes, tuleb sul olla teadlik ühest asjast – depressioon tähendab palju enamat kui vaid rusutud meeleolu. Tõtt öelda ei mõjuta depressioon mitte üksnes seda, mida me tunneme, vaid ka meie mõtteid kõikvõimalike asjade kohta, meie energiatasandit, keskendumisvõimet, und ja koguni huvi seksi vastu. Niisiis avaldab depressioon mõju meie elu paljudele aspektidele. Vaatame mõnda neist lähemalt.
Motivatsioon. Depressioon mõjutab inimese motivatsiooni ja tahtmist asju ära teha. Võib tekkida apaatsus, energiast tühi tunne ning huvikaotus kõige vastu – miski ei tundu olevat tegemist väärt, kõik on nii mõttetu, et pole lootust proovidagi. Kui inimesel on lapsed, võib kaduda huvi ka nende vastu, mis omakorda toob kaasa süütunde. Tööprojekt, millega varem innukalt tegeleti, muutub ühtäkki igavaks. Päevast päeva tuleb ennast sõna otseses mõttes ringi lohistada. Iga päev kujuneb piinarikkaks katsumuseks, kus ka kõige väiksemate ja lihtsamate igapäevaülesannete täitmiseks on tarvis end tagant sundida.
Emotsioonid. Sageli arvavad inimesed, et depressioon tähendab üksnes rõhutud meeleolu või suurt tüdimust kõigist ja kõigest. Kahtlemata on need meeleseisundid depressiooni osa. On ju selle seisundi keskne sümptom anhedoonia, mis tuleneb kreekakeelsest sõnast „ilma rõõmuta” ning tähendab rõõmutunde kadumist ning võimetust tunda positiivseid emotsioone. Elu tundub tühi ja inimene on rõõmutu. Kuid – ja see on oluline „kuid” – kuigi depressioonis olija kaotab võime kogeda positiivseid emotsioone ja tundeid, ei kehti see negatiivsete emotsioonide kohta, mida inimene kogeb endisest rohkem, eriti viha. Me võime sisemiselt pulbitseda raevust ja lootusetusetundest, mida me ei suuda väljendada. Võime muutuda äärmiselt kergesti ärrituvaks, nähvata lastele ja pereliikmetele ning aeg-ajalt oma viha nende peale välja valada. Hiljem võib meid vallata süütunne ning see süvendab depressiooni veelgi. Kaks teist väga sagedast sümptomit on ärevus ja hirm. Depressioonis tunneb inimene end äärmiselt haavatavana. Asjad, mis varem olid käkitegu, võivad tunduda hirmutavad, ning aegajalt on kannatajal raske aru saada, miks see nii on. Seega on vihal ja ärevusel depressioonis väga suur roll. Muude depressiooni ajal võimenduvate negatiivsete emotsioonide hulka kuuluvad kurbus, süütunne, häbitunne, kadedus ja armukadedus.
Mõtlemine. Depressioon osaleb meie mõtlemisviisis kahel moel. Esiteks mõjutab see keskendumisvõimet ja mälu. Depressioonis inimene leiab, et ei suuda oma mõtteid ühelegi asjale fookustada. Lugemine või telerivaatamine muutub võimatuks. Ka mälu halveneb, toimunut ei suudeta enam kuigi hästi meenutada ning kiputakse asju unustama. Kuid negatiivsete asjade meenutamine on siiski lihtsam.
Teine moodus, kuidas depressioon meie mõtteid mõjutab, seisneb enda, oma tuleviku ja maailma kohta käivate mõtete muutumises. Väga vähesed depressioonis inimesed arvavad endast hästi. Üldiselt kalduvad nad end nägema alaväärtusliku, puuduliku, halva või väärtusetuna. Kui depressioonis inimeselt pärida tema tuleviku kohta, vastab ta tõenäoliselt: „Mis tulevik?” Tulevik tundub tume, tühi või lõputu kaotuste ja lüüasaamiste jada. Sarnaselt paljudele tugevatele emotsioonidele tõukab ka depressioon meid äärmuslike mõttemudelite poole. Meie mõtted on „kõik või mitte midagi” – oleme kas täiuslikult võidukad või armetud hädavaresed.
Kujutlused. Depressioonis olles hakkame me selle kirjeldamiseks kasutama samasugust kujundikeelt. Võime rääkida, et oleme musta pilve all, sügavas augus või pimedas toas. Winston Churchill nimetas oma depressiooni „oma mustaks koeraks”. Kujutlused depressioonist hõlmavad alati pimedust, kitsasse kohta lõksujäämist ja võimetust sealt välja pääseda. Kui peaksid oma depressioonist pildi maailma, oleks seal tõenäoliselt pigem tumedad ja kalgid toonid, mitte heledad ja pastelsed. Niisiis on depressiooni sisemisteks võtmekujunditeks pimedus ja lõksusolek.
Käitumine. Depressiooni korral muutub ka inimese käitumine. Positiivsete ja meeldivate asjadega tegeldakse märksa vähem ning inimene võib sotsiaalselt eemale tõmbuda, tahtes olla omaette ja peitu pugeda. Paljud neist asjadest, millega tegelemine varem rõõmu pakkus, tunduvad nüüd raske katsumusena. Kuna kõik tundub nõudvat nii suurt pingutust, teeb depressioonis inimene palju vähem kui varem. Käitumine teiste inimeste suhtes võib samuti muutuda. Me kaldume tegema teistele vähem heategusid ja leiame end suurema tõenäosusega nendega konfliktist. Kui ärevus ja ängistus muutuvad väga suureks, võime hakata ka teistega kohtumist vältima või kaotada sotsiaalse enesekindluse.
Depressioonis inimesed erutuvad mõnikord pööraselt ning neil on väga raske lõõgastuda. Nad tunnevad, et on kui lõksu sattunud loomad ning tammuvad edasi-tagasi, tahtes midagi teha, kuid teadmata täpselt, mida. Mõnikord muutub ihk põgeneda ja ära joosta äärmiselt tugevaks. Kuid kuhu minna ja mida teha, jääb ebaselgeks. Kuid mõne depressioonis inimese puhul võib toimuda hoopis vastupidine – tema olek ja tegevus võivad muutuda väga aeglaseks. Ta kõnnib aeglaselt ja jalgu lohistades, tema mõtted tunduvad olevat kinni jooksnud ja kõik tundub „raske”.
Füsioloogia. Kui inimene mingil põhjusel ärevusse satub, tekib kehas adrenaliinisööst. Depressioon võib põhjustada ka muid bioloogilisi muutusi, mis mõjutavad nii keha kui ka aju. Selles pole midagi kurjakuulutavat. Tähelepanek, et depressioonis inimese aju toimib teistmoodi, on üksnes ilmselge tõsiasja sedastamine. On ju nii, et iga mentaalne seisund (õnn, seksuaaliha, põnevus, ärevus või masendus) seostub ajus toimuvate füüsiliste muutustega. Hiljutised uurimused on näidanud, et mõned neist muutustest on seotud stressihormoonidega (näiteks kortisool), mis tõendab, et depressioon mõjutab organismi stressisüsteemi. Depressiooni on kaasatud ka teatud ajukemikaalid ehk neurotransmitterid. Üldiselt väheneb ajus depressiooni korral nende kemikaalide tootmine ning just sellepärast saavad mõned inimesed leevendust ravimitest, mis soodustavad monoamiinide moodustumist. Järgmises peatükis räägime sellest skeemist lähemalt.
Arvatavasti on just depressiooni ajal toimuvad kehalised muutused põhjuseks, miks inimene kogeb tervet rida muid soovimatuid ilminguid. Depressioon ei mõjuta mitte üksnes meie energiatasandit, vaid ka ööund. Kui oled depressioonis, võid vara ärgata, mõnikord lausa keset ööd või varahommikul, või on sul õhtuti raske uinuda. Kuid on olemas ka niisuguseid depressiivseid
