võtta.
Sotsiaalsed suhted. Isegi kui me võime püüda oma depressiooni varjata, mõjutab see peaaegu alati ka teisi inimesi. Neil pole meiega enam nii tore koos olla. Me võime olla kergesti ärrituvad ja leida end pidevalt ei ütlemas. Tuleb mõista, et niisuguses reaktsioonis pole midagi ebatavalist ning see on olnud nii alates ajast, mil inimolend esmakordselt depressiooni koges. Seega tuleb meil neid tundeid aktsepteerida, nende pärast pole vaja piinlikkust tunda, sest sellisel juhul depressioon üksnes süveneks. Põhjuseid, miks meie lähisuhted depressiooni korral kannatada võivad, on palju. Võimalik, et meil tekib konflikte, mida me ei suuda lahendada. Võime selgesti tajuda väljendamatut minnalaskmismeeleolu. Emotsioonid võivad kontrolli alt väljuda. Meie sõbrad ja kaaslased ei pruugi aru saada, mis meiega lahti on. Meenuta vana ütlust: „Naera, ja maailm naerab koos sinuga. Nuta, ja sa nutad üksinda.” Depressiooni on ümbritsevatel inimestel aeg-ajalt raske mõista.
Lühivastus on ei. On olemas mitmeid depressiooni alaliike. Üks, millele uurijad ja professionaalid sageli viitavad, on nn sügav depressioon. Vastavalt Ameerika psühhiaatrite assotsiatsiooni määratlusele kannatab inimene sügava depressiooni käes siis, kui tal esineb vähemalt viis allpool toodud sümptomit, mis peavad ilmnema vähemalt kahe nädala jooksul.
Niisugune sümptomite loend on oluline spetsialistidele, kuid tegelikult ei hõlma see depressiooni mitmekülgset ja keerukat olemust sugugi täielikult. Näiteks lisaksin ma sellele lõksusolemise tunde, mis on depressiooni puhul üpris tavaline, ning paljude psühholoogide arvates on seda ka lootusetuse tunne. Olen selle loendi siin esitanud selleks, et anda lugejale ettekujutus, kuidas mõned professionaalid depressiooni mõtestavad.
Teadlased suhtuvad meeleoluhäiretesse, mis hõlmavad üksnes depressiooni ning häiretesse, millel on lisaks ka maaniatesse kaldumise tundemärke, erinevalt. Maniakaalses seisundis võib inimene tunda end tohutult energilisena, tulvil tähtsust ja enesekindlust ning ilmutada suurt huvi seksi vastu. Kui maania pole kuigi raskekujuline, võib sellises seisundis inimene palju korda saata. Neil, kes kalduvad nii depressiooni kui ka (hüpo)maaniasse, diagnoositakse sageli nn bipolaarne häire (inimene pendeldab kõrge ja madala meeleolupooluse vahel). Varem nimetati niisugust seisundit maniakaalseks depressiooniks. Nende puhul, kes kannatavad ainult depressiooni all, pannakse diagnoosiks unipolaarne depressioon.
Teine tunnusjoon, mille järgi mõned uurijad ja spetsialistid haigusseisundit eristavad, on kalduvus psühhootilisse või neurootilisse depressiooni. Psühhootilise depressiooni korral on inimesel palju väärkujutlusi ehk luulusid. Näiteks võib kehaliselt täiesti terve inimene hakata uskuma, et tal on kaugelearenenud vähktõbi ning varsti ta sureb. Mõni aasta tagasi viidi üks mu patsient haiglasse, sest ta oli ühendust võtnud advokaatide ja matusekorraldajatega, et kinnitada oma testament ja anda korraldused matuste ettevalmistamiseks, olles veendunud, et ta sureb enne jõulupühi. Naine oli veendunud, et haiglapersonal varjas tema eest seda tähtsat teavet, et ta asjatult ei erutuks, ning püüdis oma väikestele lastele nõu anda, kuidas nad ilma temata peavad toime tulema (põhjustades oma perekonnale mõistagi suurt muret). Mõnikord võib psühhootilise depressiooniga inimestel välja kujuneda suur süütunne. Näiteks võib inimene olla sisemiselt veendunud, et just tema põhjustaski Bosnia sõja või tegi midagi muud kohutavat. Psühhootiline depressioon on kahtlemata äärmiselt tõsine haigus, kuid võrreldes mittepsühhootilise depressiooniga on selle esinemine harv.Veel üks iseloomulik moodus, kuidas depressioone mõnikord eristatakse, on nende liigitamine ilma silmanähtava põhjuseta tekkivateks ning eluliste sündmustega seotuiks – näiteks juhul, kui inimesel tekib depressioon pärast töökoha kaotust, lähedase inimese surma või olulise suhte lõppemist. Tänapäeval, mil me oleme jõudnud arusaamani, et eri inimeste depressioon on olemuselt selgesti erinev ning ka sümptomite esinemisskeem varieerub, on niisugune eristusmeetod muutunud vähem usaldusväärseks. Psühhoteraapias võib sageli täheldada, et kui terapeut patsienti lähemalt tundma õpib, ilmneb, et näiliselt põhjuseta tekkinud depressiooni juured asuvad tegelikult lapsepõlves. Kahjuks ei tähenda see, et mõned meie seast ei olegi bioloogiliselt depressioonile altimad kui teised, vaid kõigest seda, et depressioonide eristamine põhjuslikul alusel toob kaasa probleeme.
On selge, et mõned depressioonid on tõsisemad, sügavamad ja kurnavamad kui teised. Paljudel juhtudel suudavad depressioonis viibivad inimesed oma eluga toime tulla, kuni depressioon lõpuks möödub. Väga sügava depressiooni puhul on see aga äärmiselt raske ning on oluline, et inimene saaks professionaalset abi. Depressioonid erinevad alguse, raskusastme, kestuse ja esinemissageduse poolest.
Tõsiasi, et depressioon kaldub korduma, võib tunduda murettekitav, kuid tegelikult ei tohiks selles olla midagi üllatavat. Oletame näiteks, et oled tundnud end juba noorest east alates pidevalt alaväärse ja väärtusetuna. Ühel päeval saab see alaväärsustunne sinust täielikult võitu ja sa tunned, et oled oma elu igas valdkonnas täielikult läbi kukkunud. Võib juhtuda, et ravimid aitavad sul sellest episoodist üle saada, kuid isegi siis, kui su seisund paraneb, võib läbikukkumis- ja alaväärsustunne pinna alla siiski alles jääda. Ravimid ei kõrvalda seisundi põhjusi ega võimalda meil seni areneda ja küpseda, kuni suudame negatiivsed väärkujutlused kõrvale heita.
Nagu ma juba mainisin, on depressioon seisund, mis esineb kahjuks väga sageli. Kui vaatleme nähtust, mida nimetatakse sügavaks depressiooniks, näeb statistika välja niisugune.
Need numbrid näitavad, et umbes iga neljas või viies inimene võiks teatud eluperioodil läbi elada mingit laadi depressiivse episoodi. Statistikast nähtub, et naiste seas on depressioon umbes kolm korda sagedasem kui meeste seas. Peale selle esineb depressiooni sagedamini teatud puudust kannatavates ühiskonnakihtides – näiteks kõrge töötusmääraga piirkondades. Uusimad uurimused tõendavad sedagi, et depressiooni esinemissagedus ja tekkerisk on kogu 20. sajandi jooksul järk-järgult suurenenud, kuigi suundumuse põhjused on veel ebaselged. Oma osa võivad mängida sotsiaalmajanduslikud muutused, perekondade ja kogukondade killunemine, lootuse kaotamine nooremate põlvkondade (eriti töötute) seas ning järjest suuremad ootused ja nõudmised elu suhtes.
Põhipunktid
• Depressioon on oma eri vormides väga sage seisund, mis on vana juba tuhandeid aastaid.
• Depressioonil on palju sümptomeid. Emotsioonid, nagu viha ja ärevus on tavalised ning võivad ajuti koguni rohkem häirida kui depressioon ise. Inimesel võib tekkida ka tugev soov põgeneda, see aga võib omakorda kaasa tuua süütunde.
• Depressioonil on mitu tüüpvormi.
• Mõnikord võib depressioon olla üsna raskekujuline, teinekord aga leebem, põhjustades sellegipoolest sügavat häiritust ja halvates inimese elurütmi.
Kui sind kimbutab depressioon, on minu põhisõnum sulle järgmine. Kui tunned end läbikukkujana, kui oled sisemiselt väga vihane ja tulvil vihkamist, kui hirm tuleviku ees halvab mõtlemisvõime, kui arvad, et elu pole elamist väärt – tea, et sa pole üksi. Miljonid depressioonis inimesed üle kogu maailma tunnevad just praegu täpselt samamoodi. Muidugi ei muuda see teadmine sinu depressiooni põrmugi kergemaks, kuid näitab siiski, et depressioon on elu paratamatu koostisosa ega tähenda, nagu oleks sinuga midagi valesti. Eespool loetletud tunded kuuluvad depressiooni juurde kurvastavalt sageli. On tõsi, et inimesed, kes pole kunagi depressiooni kogenud, ei pruugi seda mõista või võivad sulle öelda: „Võta ennast kokku!” Kuid see ei tähenda, et sinuga oleks midagi korrast ära, vaid pigem lihtsalt seda, et sinu seisundist on raske aru saada.
Oluline on teada, et depressioonis
