suguvõsa liinis järeltulijatele edasi kanduda, ei tähenda see, nagu kaasneks depressiooniga alati pärilik geneetiline risk. On palju põhjuseid, miks depressioon piki suguvõsa liini edasi kandub. Põhjuseks võib olla asjaolu, et inimesed satuvad aja jooksul samade negatiivsete survete meelevalda (näiteks vaesusest tulenev stress võib mõjutada paljusid põlvkondi, nagu ka teatud lastekasvatusmeetodid). Vanemal, kes suhtub lapsesse külmalt ja ükskõikselt, võivad üles kasvada lapsed, kellel on probleeme oma tunnete väljendamisega, kes on vastuvõtlikud depressioonile ja seega ka oma laste vastu külmad ja ükskõiksed. Tuleb meeles pidada ka seda, et leebe kuni keskmine depressioon (ülekaalukalt kõige sagedamini esinev depressiooni vorm) on teatud inimrühma (vaese või muul viisil puudust kannatava elanikkonna ning sõja läbiteinute) seas nii tavaline, et selle depressiooni põhjused seostuvad kõige tõenäolisemalt eluliste olukordade ja elustiiliga. Kuid geenide rolli ei tohiks samuti alahinnata. Aastate jooksul on uuritud tuhandeid kaksikutepaare ning geenid tunduvad mõjutavat paljusid käitumuslikke ja isiksuslikke omadusi – kuni rõiva- ja toidueelistusteni välja!
Varased eluaastad ja aju areng
Mis võiks veel peale geenide depressioonile soodsa tekkepinna kujundada? Kas inimese elus võib olla tegureid, mis mõjutavad meeleolu kujundavaid neurotransmittereid? Muidugi on see nii. Esiteks tuleb tõdeda, et inimaju on pärast sündi üsna ebatäiuslik ning areneb sünnijärgsetel aastatel tohutult. Seega, kuigi geenid annavad ette meie põhilise ehitusplaani, ei ole aju sugugi suletud süsteem, mis järgiks eelnevalt määratud kujunemisskeemi, sõltumata välismaailma mõjudest. On tõsiasi, et varase lapseea suhete olemus ja kvaliteet aitavad välja kujundada eri tüüpi kontakte, mille närvirakud ajus loovad. Nüüdseks on teada, et inimese aju on selles suhtes väga „paindlik”. See, kuidas aju imikuea ja varase lapsepõlve jooksul areneb, sõltub lapsele osaks saavast sotsiaalsest panusest: eri tüüpi kogemused mõjutavad aju ja inimese hea tuju kemikaale. Armastatud ja soovitud lapse aju areneb teisiti kui sellise lapse aju, keda väärkoheldakse ja pidevalt ähvardatakse. Uurimused on väga selgelt tõendanud, et armastus ja kiindumus, vastandina külmusele ja halvasti kohtlemisele, mõjutavad oluliselt meeleolu ja emotsioone kontrollivate ajupiirkondade arengut. Näiteks saadakse üha rohkem tõendeid selle kohta, et paljud neist inimestest, keda peetakse vastuvõtlikuks depressiooni kroonilistele vormidele, on varasemas elus kogenud väärkohtlemist, ning et mõnel neist inimestest on välja kujunenud kõrgenenud tundlikkusega stressisüsteemid.
Niisiis võib bioloogiline vastuvõtlikkus depressioonile tuleneda varase lapseea kogemustest, mis mõjutasid aju kasvamise ja arenemise viisi. Kuid siingi ei tohiks niisuguse tõendusmaterjali suhtes olla liiga pessimistlik – isegi nendel juhtudel võivad ravimid ja psühholoogiline sekkumine anda väga häid tulemusi. Kui inimene oma isiklikku tundlikkust ja vastuvõtlikkust mõistab ja tunnistab, võivad psühholoogiline nõustamine ja spetsiaalne teraapia palju ära teha, aidates inimesel paremini toime tulla ja oma ülitundlikkust kontrolli all hoida. Kuid mõistagi on ennetus alati parem kui ravi ning mida rohkem me mõistame oma lapseea suhete rolli aju arenemises, seda tõsisemalt peame me ühiskondlikul tasandil lastekasvatusse suhtuma.
Seni oleme me teada saanud, et geenid ja kujunemisaastad võivad mõjutada meie bioloogilist vastuvõtlikkust depressioonile. Kuid mida arvata antud hetke pingete ja stressi kohta? Kas stress võib meid muuta bioloogiliselt depressioonile vastuvõtlikumaks? Vastus on jah – tõepoolest, stress on tõenäoliselt kõige sagedasem inimese hea tuju kemikaalide mõjutaja. Paljusid depressioone päästab valla ja juhib just stress, mistõttu tasuks kulutada veidi aega selle seose lähemale uurimisele.
On teada, et stressi süüdistatakse (ja on alati süüdistatud) peaaegu kõikides meie hädades ja eluraskustes. Kuid praeguseks on seos stressi, sellega toimetuleku viisi ning depressiooni vahel juba veenvalt dokumenteeritud. Arusaam meie mõtete, käitumise ja stressisüsteemide vahelistest seostest on sedalaadi sisekaemus, mis aitab meil tõepoolest keskenduda oma mõtteviisi muutmisele. Psühholoog Richard Lazarus on palju ära teinud, et avardada meie arusaamu sellest, kuidas tähendused, mida me asjadele ja sündmustele omistame, ning toimetuleku viisid mõjutavad meie stressisüsteeme ja emotsioone. Lazaruse uus raamat „Stress and Emotions: A New Synthesis” (Free Association Press, 1999) pakub suurepärase ülevaate neile, kes soovivad selle teema kohta rohkem teavet saada.
Stress võib seostuda paljude psühholoogiliste probleemidega, kaasa arvatud ärevus, ärrituvus, kurnatus – ja depressioon. Ka see, kuidas me stressiga toime tuleme, võib tekitada mitmesuguseid psühholoogilisi probleeme. Mõned stressi mõjuvallas olevad inimesed ei suuda oma seisundit taibata ega pingeid põhjustavatest asjaoludest hoiduda.Teised aga lihtsalt ei suuda stressifaktoriteid vältida. Näiteks, kui inimesel on tööl või isiklikus suhtes „stressirohke” olukord, ei pruugi sellest eemaldumine olla sugugi lihtne. Kolmandas peatükis uurime lähemalt, kuidas toimub „kinnijäämine” stressirohketesse olukordadesse, kust meil pole võimalik eemalduda, ning mil moel on see seotud depressiooniga. Muud viisid stressiga toimetulekuks võivad juba iseenesest põhjustada probleeme – näiteks võib inimene hakata liigselt alkoholi tarvitama. Kuid enne, kui selgitame, kuidas võivad meie mõtted ja toimetulekupüüdlused stressi süvendada, uurime veidi, mis toimub stressi puhul organismis tegelikult.
Esimene tähelepanu vääriv asjaolu – miljonite aastate jooksul on inimese ajusüsteemide areng teeninud kindlat eesmärki – aidata kehal reageerida ähvardustele. Kuidas see toimub? Kujuta ette, et kõnnid õhtuhämaruses kodu poole ja äkki hüppab keegi sulle kallale. Keha lülitub välkkiirelt tegevusse. Südame löögisagedus tõuseb, hingamine kiireneb, kõhulihased pingestuvad, inimene hakkab higistama ja tunneb hirmu. Pane tähele, et selles olukorras ilmnevad nii kehalised (pulss, higistamine) kui ka psühholoogilised reaktsioonid (hirm, soov põgeneda). Kõik see tähendab, et tegevusse on rakendunud organismi kaitsemehhanism. See toimub automaatselt ning eesmärk on valmistada keha ette elu eest põgenemiseks või rünnakule vastuastumiseks ja võitlemiseks. Stressitüüpe, mis keha ja selle kaitsemehhanismi sellisel moel aktiveerivad, on palju – saad näiteks teada, et sinu last ähvardab oht; avastad, et kukkusid olulisel eksamil läbi; usud, et oled saanud tõsise haiguse või kuuled, et kallim, kellesse oled armunud, on su maha jätnud. Paljud eri tüüpi ähvardused ja kaotused aktiveerivad organismi kaitse- ja stressisüsteemid. On oluline, et mõned ähvardused, kuigi tõsised (näiteks kallaletungija rünnak) on olemuselt lühiajalised (põgened esimesel võimalusel). Ilmselt oled veel mõnda aega pärast juhtumit erutunud ja võid kogeda lihaspingest tulenevaid värinaid, kuid otsene stress on siiski möödunud. Kuid teised ähvardused, nagu näiteks eksamil läbi kukkumine, tõsine haigus või olulise suhte lõppemine, võivad avaldada pikaajalist mõju.
Niisiis teame me, et meie organismil on olemas kaitsesüsteem, mis mobiliseerib keha teatud moel, kui meid miski ähvardab või me millestki olulisest ilma jääme. Teame ka seda, et mõned ähvardused ja kaotused on lühiajalised ning mööduvad peagi, teised aga mitte. Järgmiseks tuleb meil mõelda, kui kiiresti meie keha need ähvardused või kaotused tuvastab ja neile reageerib ja kui kiiresti stressi- või kaitsesüsteem jälle välja lülitub. Kas depressioon on seisund, kus stressisüsteem ei ole välja lülitunud, põhjustades organismis pidevat või kroonilist häiritus- ja erutusseisundit? Üsna võimalik – depressiooni seostatakse sageli pikaajalise stressierutusega.
Stress ja meie keha
Nagu ülalpool mainitud, aktiveerib stress keha, viies selle tegutsemiseks valmisolekusse. Pole raske arvata, millised neurotransmitterid selles protsessis osalevad – meie vanad tuttavad dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin – needsamad, mis kontrollivad meie tundeid. Peamiselt seisneb asi selles, et pikaajaline stress mõjub inimese hea tuju kemikaalidele negatiivselt. Vaatame lähemalt, kuidas see toimub.
Viimastel aastatel on järjest kasvanud huvi selle vastu, kuidas toimib depressiooni korral inimese stressi- või kaitsesüsteemi üks konkreetne aspekt. Seda süsteemi nimetatakse hüpotaalamohüpofüsaar-adrenokortikaalteljeks, lühendatult HPA. Toimemehhanism on järgmine. Aju allosas
