või jätkame saavutamatu taotlemist endise visadusega ja saame lüüa. Seda küsimust uurime lähemalt 17. peatükis, kus õpime toime tulema frustratsiooni ja pettumusega.
On väidetud, et teatud depressioonivormid sarnanevad pigem leinale. Paljud loomad satuvad stressi, kui kaotavad kontakti teiste omasugustega. Paljud väga noored olendid, kaasa arvatud rotipojad, ahvibeebid ja inimtitad, võivad vastuseks emast eraldamisele või ilmajäämisele ilmutada protesti ja meeleheidet. Harilikult laps esmalt protesteerib ja muutub aktiivsemaks (rahutus, viha ja ärevus, inimlastel ka nutmine), kuid kui ema ei naase, võib beebi muutuda üsna endassetõmbunuks. Seda seisundit on nimetatud meeleheiteks. Usutavasti aitab see lapsel säilitada sisemisi ressursse ja lõpetada endale kui kaitsetule noorisendile tähelepanu tõmbamise, mis võiks ligi meelitada kiskjaid. Huvitaval kombel on eri liiki loomalaste meeleheitereaktsioonid geneetiliselt erinevad: mõned muutuvad ema kaotuse või temast eraldatuse korral täiesti teovõimetuks, teisi aga mõjutab see vähem.
Põhjused, miks me vajame lähedust ning tunneme end teistega koos olles hästi (ning neist eraldatuna halvasti), on bioloogilised – see on evolutsiooni kestel väljakujunenud vajadus, eriti lastel. Kaotusega toimetuleku mehhanismid, mis on välja arenenud miljonite aastate jooksul, tunduvad moodustavat jämeda põhiplaani meie inimlikule reaktsioonile paljude erinevat tüüpi isiklike kaotuste korral. Ka täiskasvanu võib läbida protestifaasi, tundes viha ja otsides kaotatud inimest sisemiselt taga, kuni jõuab tuimuse ja lootusetuseni. Muidugi on inimlik lein harilikult üsna keeruline seisund ning leinajad võivad liikuda edasi-tagasi mitme faasi vahel. Seega ei taha ma siin seda tunnet liigselt lihtsustada, vaid üksnes näidata, et leina puhul toimivad evolutsiooni jooksul välja kujunenud mehhanismid. Sügav lein on stressiseisund, mida seostatakse kõrgenenud kortisoolitasemega. „Seotuse kaotamine” on valulik ja stressirohke seetõttu, et me oleme bioloogiliselt ehitatud kaotusi nõnda kogema.
Mõne depressiooni korral toimib protesti ja meeleheite mehhanism äärmiselt leebel moel. Kõige taustal tundub pidevalt valitsevat tunne, nagu poleks me teistele piisavalt lähedal või nendega päriselt ühenduses, kuigi me samal ajal seda palavalt ihkame. Mõnikord satuvad inimesed depressiooni isegi siis, kui on hiljuti kogenud mõnda tegelikku suurt kaotust, kuid ravikuuri ajal võib ilmneda, et nad pole end vanemate või partnerite poolt kunagi armastatuna või tahetuna tundnud ning viibivad seetõttu teatud laadi leinaseisundis lähedaste inimsuhete puuduse tõttu. Mõned inimesed tahavad teistega küll lähedased olla, kuid on pereelu varastes faasides kogenud, et lähedus seostub karistuste või ähvardustega, või peab olema midagi tagasihoitut või mitte saada olevat. Seega võib meil olla sügav igatsus teiste inimeste läheduse järele (see on osa meie olemusest), kuid samal ajal valdab meid veendumus, et me ei ole armastust väärt ja/või et teisi inimesi ei saa usaldada ning et nad valmistavad meile tõsise pettumuse. Depressioon on seotud meie seisundiga, kus me küll tahame lähedust, kuid ei suuda seda saada. Ja mõistagi kujutab sedalaadi tunne endast ka kroonilise stressi vormi, mis meis tasapisi üha edasi tiksub.
Kuidas me teistega suhestume
Igapäevaelus kujundame me teiste inimestega suhestumiseks välja erinevad stiilid. Mõned inimesed kogevad seisundit, mida nimetatakse ärevaks seotuseks. Nad tunnevad hirmu tõrjumise või mahajätmise ees; nad satuvad omapead jäetuna ärevusse ning eraldatus suhtepartnerist tekitab neis viha. Sellele vastandiks võivad teist tüüpi inimesed otsustada, et lähedane side inimesega on lihtsalt liiga valulik ja problemaatiline, ning seetõttu lähedust vältida. Kolmandat tüüpi inimesed kõiguvad äreva seotuse ja vältimise vahel – mõnikord tunduvad nad tahtvat palju lähedust ja kinnitust, et neid armastatakse (ja et nad on armastusväärsed), teistel aegadel on nad aga eemalviibivad ja kauged. Niisugune stiil võib partneritele raske olla, sest nad ei suuda alati mõista, kuidas inimene saab täna lähedust ihata, homme aga selle eest põgeneda. Seetõttu võivad tekkida (stressirohked) konfliktid. Need erinevad suhestumisstiilid võivad varieeruvas ulatuses esineda kõikidel inimestel ning stress võib neid mõjutada. Näiteks võime me stressis olles vajada partnerilt tavapärasest rohkem julgustust, tuge ja lähedust, kui aga tööl läheb hästi, tuju on reibas ja enesetunne hea, võib lähedusevajadus olla väiksem ning inimene soovib hoopis rohkem vabadust omatahtsi minna ja tulla.
Üksildusest võrsuv meeleheite tüüpi depressioon võib tekkida siis, kui meile tundub, et me ei suuda teistele piisavalt lähedale saada ning tunneme end äralõigatuna ja üksi. Depressioonis tunneb inimene end sageli emotsionaalselt üksi ja isoleerituna – see on osa depressiivsest kogemusest. Võib tunduda, nagu oleks meie ja teiste vahel läbitamatu barjäär. Kuid depressioon võib välja kujuneda ka liiga suurest lähedusest. Võime end tunda lõksuaetuna ning paarisuhte alla mattununa, võimaluseta välja pääseda, või ei jäeta meile piisavalt iseolemise ruumi. Seepeale võib meis tekkida süütunne sellepärast, et me üldse rohkem ruumi soovime. Liiga suure ja liiga vähese läheduse korral on läbiv teema stress, mida need põhjustavad (vt peatükk 2).
Veel üks evolutsiooniline lähenemisviis püüab tuua selgust küsimusse, miks mõne depressiivse seisundi puhul tuntakse end teiste suhtes alamana, allaheitliku ja lüüasaanuna. Eespool kirjeldatud leina mudel ei paljasta ju tegelikult, miks depressioonis inimesed end niimoodi tunnevad. Seega tuleb meil arvesse võtta tõsiasja, et depressioon paneb meid kõikvõimalike väljakutsete proovimisest loobuma ning vähendab meie püüdlusi; see lööb meie optimismil jalad alt ja jätab meid ilma „tahan ja suudan” tundest; see võib tekitada meis alaväärsus- ja häbitunde. Kuidas saaks kõik see olla adaptiivne?
Selle lähenemisviisi järgi eksisteerivad hierarhias kõrgematel ja madalamatel positsioonidel paiknevate loomade vahel bioloogilised erinevused. Praeguseks on teada, et loomadel, kes on olnud allutatud rünnakutele või kogenud palju teiste loomade kallaletunge, ilmnevad samasugused käitumuslikud ja bioloogilised muutused nagu depressiooni all kannatavatel inimestel. Tugevasti alistatud olemusega loomadel on kõrgematel hierarhiaastmetel olijatega võrreldes madal serotoniini (neurotransmitter) tase ning kõrge kortisoolitase. Mõne väga tagakiusatud staatusega looma puhul on stressiringe muutunud ülekoormatuks. Osa stressist on põhjustatud alistatute tagakiusamisest hierarhias kõrgemal paiknevate loomade poolt. Kuid on veel teinegi aspekt. Kui loom on väga allasurutud seisundis, ei ole tal kuigi mõistlik kõndida mööda asuala ringi näoga, nagu oleks tegemist jõulise, adekvaatse ja domineeriva isendiga – nii toimides tõmmatakse endale vältimatult kaela rünnakud, mille tagajärjeks on lüüasaamine ning ehk koguni võitluse käigus tekkivad vigastused. Seega on hierarhias alamal positsioonil oleva looma huvides hoida madalat profiili, hoiduda ambitsioonidest ning hättasattumisest. Hea tuju kemikaalide tootmise lõpetamine ja stressihormoonide taseme tõstmine on üks viis, mille abil aju võimaldab loomal käituda alistatuna – püsida probleemidest eemal ja olla sotsiaalselt valvel.
Pöörame nüüd pilgu loomadelt inimestele. Inimesed on välja kujunenud primaatidest, kes on kõik elanud miljoneid aastaid rühmades, kus mõned isendid domineerivad ja teised (enamik) on pigem alluvad ja ettevaatlikud. Seega on niisuguse eluviisi (allaheitlikkus ja madala profiili hoidmine) sisemised mehhanismid osa meie olemusest. Seepärast võib mõni depressioon olla seotud potentsiaalse meeleseisundiga, mille võivad vallandada teatud olukorrad, mis ettemääratult lõppevad nurjumisega ja/või kus toimib sunniviisiline alistumine (tunne, et sa pead tegema asju, mida tegelikult teha ei taha sageli hirmu tõttu; tunne, et teistel näib olevat sinu üle rohkem võimu kui sulle meelepärane). On olemas teatud laadi „püsi madalal” mehhanism. See võibki olla põhjuseks, miks depressiivsed inimesed tunnevad end sageli tähtsusetu ja väärtusetuna, nähes end asuvat kõigist teistest allpool (nagu hierarhias alamal positsioonil olev loom) ning pidades enesekehtestamist raskeks.
Alistatu mõtteviis
Alistatu mõtteviis või enese madalamal olevana tajumine etendab suurt rolli selles, millisena paljud depressioonis inimesed ennast näevad. Depressioonis olles
