vähendamise ja hea tuju kemikaalide rohkenemisega. Isegi meie immuunsüsteem toimib toetavas ja lahkes keskkonnas paremini kui vaenulikus ja ebasõbralikus.
Niisiis, nagu me teises peatükis nägime, võivad meie mõtted toimida samamoodi. Kas mäletad, kuidas seksuaalfantaasiad ajuripatsist suguhormoone vallandavad? On lihtne mõista, et kui sa oled enda suhtes väga vaenulik ja kriitiline ning ütled endale halbu asju (ma pole piisavalt tubli, ma olen alaväärtuslik, ma olen kasutu), võib see mõjuda samamoodi nagu võimuka rünnak alistatule: see üksnes suurendab su stressi, muudab su enesetunde veelgi alistatumaks ja süvendab masendust. Sa võid selle kõigega nõus olla ja sellegipoolest negatiivsete, ennast ründavate mõtete meelevalda sattuda. Aga kujutle vaid, mis sinu ajus toimuks, kui õpiksid andma endale hoopis teistsuguseid signaale. Oletame, et sa hakkad oma depressiooni osavõtlikumalt suhtuma ja keskendud enda suhtes senisest mõistvamaks, andestavamaks ja toetavamaks muutumisele – eriti kui asjad ei lähe kõige paremini. See ei pruugi olla kerge, kuid oma ajule teistsuguseid signaalide edastades annad võimaluse vähendada stressihormoonide taset ning ergutada hea tuju kemikaalide tootmist – lihtsalt sellepärast, et aju on nii ehitatud. Kõige lihtsamalt öeldes: me võime õppida minimeerima negatiivset ja maksimeerima positiivset. See on tee tugeva psühholoogilise tervise ja heaolu juurde. Mõistagi ei lahenda see kõiki sinu probleeme, kuid kui mõistad, kuidas aju toimib ning missugused signaalid seal stressi vallandavad (näiteks enda ründamine, enda nägemine alaväärtusliku või kasutuna) ning neid vähendada (osavõtlikkus, enda toetamine), annab see sulle vähemalt sisemise arusaama, miks enese lahkemalt kohtlemine toob sulle tõenäoliselt bioloogilist kasu.
Olen püüdnud selles peatükis piiritleda keerulisi vastastikuseid toimeid, mis depressiooni tekkimise korral aset leiavad. Nüüd võime näha: kaugel sellest, et depressioon oleks nagu „meie süü”, tulenevad meie mõtteviisis ja emotsioonides toimuvad muutused osalt sellest, kuidas meie aju on ehitatud ja milliseks see evolutsiooni kestel kujunes. Kuid oleme ka rõhutanud, et palju sõltub sellest, kuidas me asjadest mõtleme – milliseid tähendusi me mõttes loome ja omistame. Järgmises peatükis uurime lähemalt depressiooni psühholoogilisi ja sotsiaalseid aspekte ning vaatame, kuidas need on seotud mõne teemaga, mida oleme kahes eelmises peatükis avastanud.
Põhipunktid
• Depressioon on oluline meeleseisund, mis seostub bioloogiliste protsessidega. Depressioonis inimese aju on teistsuguses füüsilises seisundis kui inimesel, kellel depressiooni ei ole.
• Mõnikord tuleneb depressioon millestki, mis on meis „sisse lülitatud”. Samamoodi, nagu armastatud inimese kaotuse korral võib meis sisse lülituda valulik leinaseisund, võib ka depressioon sisse lülituda probleemide tõttu, mis meile elus osaks saavad ja selle tõttu, millistena me neid probleeme näeme.
• Depressiooni teatud aspektid tunduvad olevat seotud aju nende struktuuridega, mis kujunesid välja palju aega tagasi (näiteks toimetulek armastatud inimese kaotusega ja/või toimetulek alistatuse ja/või lüüasaamisega).
• Seetõttu kaldub depressioon keskendama meie meeled teatud laadi mõtetele: ebaarmastusväärsus, alaväärsus, lüüasaamine või lõksusolek.
• Kui depressioon on juba alanud, võivad meie mõtted etendada jõulist rolli selles, kas depressiooniseisund jääb „sisse lülitatuks” või me saame selle tagasi oma kontrolli alla.
• Enese ründamine võib stressi süvendada, toetamine aga vähendab seda.
4.
Depressiooni põhjused. Lapsepõlv, psühholoogilised ja sotsiaalsed aspektid
Kui psühholoogid depressiooni uurivad, keskenduvad nad kahele põhivaldkonnale. Esimene on see, missuguse tähenduse me sündmustele ja tunnetele anname. Ühele inimesele on lahutus tragöödia, teisele kergendus. Ühele inimesele annab vihatunne jõudu, teises tekitab hirmu. Teine valdkond seisneb selles, kuidas me eluraskustega toime tuleme. Mõned inimesed suudavad suure probleemi väikesteks, saavutatavateks ülesanneteks tükeldada, teistelt abi küsida ja planeerida viise raskustest üle saamiseks, teised aga tunnevad end probleemi alla mattununa, ei jaga oma muresid ning loodavad, et raskused kaovad iseenesest (vt peatükk 2).
Selles kahes valdkonnas – millise tähenduse me sündmustele anname ja kuidas me eluga toime tuleme – on võti selle ukse avamiseks, mille taga on kognitiivteraapiaks nimetatav teraapia vorm. Selle lähenemisviisi visandab ka meie raamatule eessõna kirjutanud dr Le Fanu ja professor Peter Cooperi sissejuhatus, ning edasistes peatükkides uurime me neid asju tunduvalt üksikasjalikumalt. Kognitiivterapeudid rõhutavad, et kui inimesele näiteks õun pähe kukub ja ta parajasti depressioonis on, võib ta mõelda: „See on tüüpiline, ma ei saa isegi puu all istuda ilma, et midagi mulle pähe kukuks!” Kui tal on aga parajasti positiivne meeleseisund, võib mõtteks olla: „Oh, tänu taevale, et see polnud kookospähkel!” Ja kui ta juhtub olema Isaac Newton, ammutab ta juhtunust inspiratsiooni gravitatsiooniteooria väljatöötamiseks ja saab maailmakuulsaks.
Kognitiivteraapia aitab meil näha, et sündmustele ja tunnetele saab tähenduse anda paljudel eri viisidel ning mõned tähendused süvendavad depressiooni suurema tõenäosusega kui teised. Mis veelgi olulisem: õppides, kuidas teatud negatiivseid tähendusi proovile panna, võime saavutada oma tunnete ja meeleolude üle suurema kontrolli. Selle lähenemisviisi töötasid muust maailmast sõltumatult välja psühhiaater Aaron Beck ning psühholoog Albert Ellis. Seda on kasutanud paljud depressiooni käsitlevad eneseabiraamatud ning see lähenemisviis on tuntav ka paljudes selle raamatu teises ja kolmandas osas antavates nõuannetes.
Kognitiivne lähenemisviis väidab, et teatud konkreetsed mõttemudelid on seotud teatud konkreetset laadi probleemidega. Mõned näited.
Keskendudes teatud tüüpi probleemidega seostuvatele mõtetele, saavad inimesed õppida taipama, kui suurel määral nende depressiivsus surub neid negatiivsesse suhtumisse ja paneb asju nägema mustades värvides. Kognitiivteraapia aitab neil aga need mõtted tõendusmaterjali testides proovile panna ning õppida genereerima alternatiive. Näiteks võime me end näha jõuetuna, et midagi ära teha või oma probleemi lahendada ning tunneme, et oleme täielikult lüüa saanud; me võime halbu asju käsitada oma süül tekkinuna, nähes nende põhjusena isiklikku saamatust, häid asju aga pidada lihtsalt õnnelikuks juhuseks. Õppides, kuidas panna nende mõtete paikapidavus proovile, mõelda alternatiivseid mõtteid ja vältida ennast kahjustavaid negatiivseid veendumusi (näiteks „ma olen kasutu”), hakkavad depressioonis inimesed ennast ja oma väljavaateid nägema paremas valguses ning see annab neile sageli parema positsiooni, et tegeleda väliste probleemide ja asjaoludega.
Niisiis, depressioon käib sageli käsikäes teatud laadi mõttemudelitega (näiteks lüüasaanud, alistunud, alaväärne). Kuid see tõstatab järgmise küsimuse. Kuidas me üldse niisugusesse negatiivsesse mõttemudelisse sattusime?
Teises peatükis nägime, et varased elukogemused võivad inimesed teatud stressivormide suhtes bioloogiliselt tundlikuks muuta. Kognitiivse lähenemisviisi järgi arenesid meil lastena enda, teiste ja maailma kohta välja põhiveendumused. Aja jooksul hakkasid need põhiveendumused avaldama olulist mõju meie tunnetele ja hoiakutele paljude asjade suhtes. Näiteks, kui lastele pidevalt räägitakse, et nad on spordis saamatud ega saavuta midagi, kujuneb neil enda kohta tõenäoliselt välja just selline seisukoht. Järelikult võivad nad hakata sportlikke tegevusi vältima, ja kuna nad sporti väldivad, ei tee nad selles mõistagi mingeid edusamme, kinnitades seega kontseptsiooni, et nad on spordis saamatud. Kui need lapsed täiskasvanuks saavad, võivad nad spordi vältimist jätkata, sest mil iganes nad mõnes mängus osaleda püüavad, valdab nende mõtteid tunne, et nad näevad välja
