pean olema parem, kui teised. Oliver James intervjueeris oma telesaates „Britain on the Couch” (ja samanimelises raamatus) jõukate inimeste erakoolis õppivaid poegi ja leidis, et vaid vähesed neist oleksid endaga rahul ka siis, kui ei saaks eksamil puhast A-d. Nende ootused ja vajadus „konkureerida kõige kõrgemal tasemel” oleks niisugune, et nad kaotaksid kogu perspektiivitaju ning oleksid halvatud läbikukkumise hirmust. Naised konkureerivad selle nimel, et näha moelavade ja meedia õhutusel välja nagu nukukesed. Mida intensiivsem on konkurents ja mida kõrgem püstitatud standard, seda suurem on depressiivsete läbikukkumiste oht.
Lüüasaamistundele järgnev enesekriitika. Lüüasaamisest tingitud pettumusele järgnev viha võib panna meid ennast ründama. Depressiivne meeleseisund keskendub sageli väärtusetuse tundele, alaväärsusele, suutmatusele „tasemel olla” ning teistega võrreldes küündimatusele. Sõnumid, mida teised või ka meie ise endale saadame, ei räägi armastusest, heakskiidust ja väärtustamisest – just siis, kui me neid asju kõige rohkem vajame –, vaid on kriitilised ja halvakspanevad. Mida vaenulikum on kriitika, seda rohkem stressisüsteem aktiveerub. Paljude depressioonide puhul eksisteerib seos lüüasaamistaju, enese alluva ja alaväärtuslikuna tundmise ning jätkuvalt üha enam allapoole surumise vahel.
Kroonilised konfliktid. Lüüasaamistunne võib tuleneda kroonilistest konfliktidest, mida me ei tundu iial võitvat. Sageli hõlmavad need palju (harilikult väljendamata) viha, mida rõhutab tunne, et neis võitlustes jääme me alati kaotajaks või „ei saa” lubada endale öelda, mida me „tegelikult tunneme”. Frani jaoks seisnes konflikt tema emas. Ükskõik, kuidas ta midagi ta tegi, leidis ema selles alati mõne vea ja rääkis tütrele, kuidas too oleks pidanud selle asemel toimima. Fran ei suutnud emale kunagi öelda, mis tunde niisugune jutt temas tekitas, ning tal kujunes välja sügav arusaam, et ta on täiesti kasutu ning et mida iganes ta ka teha püüaks, poleks see kunagi piisavalt hea. Kui nad kunagi üldse vaidlusse laskusid, tundus Franile alati, et ta ema oli temast palju tugevam inimene ning hoidis teda peos. Paljudes inimsuhetes tundis Fran end sageli lüüasaanud alluvana.
Positiivse väljavaate kaotamine. Suure tagasilöögiga kaasnev viha ja kaotustunne võib tekitada lüüasaamistunde ka siis, kui põhjust tegelikult ei ole, mis võib omakorda panna meid silmist laskma seda, mis on meie elus head. Võime ülehinnata kahju, mida tagasilöök meile teeb. Põhjuseks võib olla see (nagu me teises peatükis nägime), et stressi bioloogia kaldub keskendama tähelepanu negatiivsele. Üks tudeng pidi doktorikraadi kaitsmiseks suure osa tööst ümber kirjutama. See tekitas temas nii suure lüüasaamistunde, viha ja ülepinge, et ta võttis endalt elu. See, et tal oli olemas töökoht, mis oleks teda rahaliselt toetanud, palju sõpru, märkimisväärne spordianne, ning et ta oleks võinud oma doktorikraadi kaitsta mõne aja jooksul lihtsalt rohkem pingutades, jäi olukorras, mida ta tajus suure lüüasaamisena oma elu ühes valdkonnas, hoopis tähelepanuta. Ta oli veendunud, et kui ta oleks olnud piisavalt tubli, poleks seda temaga juhtunud ning nüüd tundis ta liiga suurt kurnatust, et end kokku võtta ja vajalik töö ära teha.
Üks teemadest, mida me selles raamatus käsitleme, ongi see, kuidas lüüasaamine ja pettumus võivad meid nii lihtsalt perspektiivitajust ilma jätta, ning kuidas meis selle tulemusena võib võimust võtta äärmine negatiivsus (viha ja veelgi suurem stress). Selle asemel, et niisugusel olukorral tekkida lasta, on tähtis mitte lasta meie arenenud ajul meile dikteerida, mida me peaksime tundma.
Lõksusolek
„Lüüasaanud depressiivse aju seisund” aktiveerub eriti suure tõenäosusega sunniviisilise alistumise olukordades, kui tunneme end lõksuaetuna. Õnnetu abielu, talumatu töökoht või elamine kohas, mida inimene vihkab, kuid kust ta mujale kolida ei saa, võib hõlpsasti tekitada tunde, et oleme nurka surutud ning väljapääsu ei ole. Sedalaadi tajutud lõksusolek on krooniline stressor. Vaatame kahte näidet.
• Kui David, kõrgelt tasustatud tegevjuht, pidi hakkama tööl üha rohkem ületunde tegema, hakkas ta oma tööd vihkama. Olukord halvenes veelgi, kui ametisse määrati uus, läbinisti kriitilise suhtumisega ülemus. Kuid Davidil oli maja peale võetud suur hüpoteek, ta oli harjunud üle keskmise elustiiliga ega suutnud mõeldagi, et peaks hankima madalamalt tasustatud töö. Olukorras, kus talle pidevalt survet avaldati ja teda kritiseeriti, tundis ta end lõksuaetuna.
• Cathy elas vaeses piirkonnas, kus töötuse määr oli kõrge. Abikaasa kohtles teda halvasti, tal endal oli väga väike sissetulek ning ta tundis end pere kahe lapse eest täielikult vastutavana. Cathy tundis, et ta on lõksu aetud, madalaks surutud ning igasugusest toetusest ilma jäetud.
Olen koos oma töökaaslastega depressiooniga kaasnevat lõksusoleku tunnet lähemalt uurinud ning me oleme leidnud, et seda kogevad paljud depressiivsed inimesed. Sageli seostub lõksusoleku tunne sooviga ära joosta või minema pääseda. Mõnikord ei suuda inimesed seda teha lihtsalt sellepärast, et neil pole piisavalt raha või pole kusagile minna, kuid nad võivad kohale jääda ka sellepärast, et tunnevad lahkumisele või teiste juurest ärakolimisele mõeldes süütunnet. Mõnikord on tegelikust äraminekust kasu, kuid teinekord vähendab põgenemissoovi oma elu üle suurema kontrolli saavutamine või tõhusam enesekehtestamine. On hea teada, et tugev ihk põgeneda tähendab, et „võitle või põgene” süsteem on aktiivne, ning see on osa stressisüsteemist. Seega, mida enam inimene soovib minema pääseda, seda suurema tõenäosusega viibib ta parajasti suures stressis. Ja muidugi, mida rohkem ta haudub oma lõksuaetuse mõtteid, seda suuremaks muutub stress ja sügavamaks depressioon.
Ülevaade
Niisiis on selge, et teatud olukorrad võivad inimeses käivitada teatud meeleseisundid. Põhjusi, miks me neid ideid selles raamatus koos sinuga käsitleme, on kaks. Esiteks, see aitab sul paremini mõista teatud ilminguid, mida sa depressioonis viibides koged. Depressiooni ei vallanda sugugi igasugune stress, vaid üksnes teatud liiki stress – see, mis on seotud (tajumuslikult või tegelikult) kaotuste ja lüüasaamistega, mis tekitavad inimestes sageli alaväärsuse, väärtusetuse ja lõksuaetuse tunde. Need tunduvad olevat stressi ja depressiooni vahelise seose kõige olulisemad aspektid. Teiseks, ja võib-olla on see kõige tähtsam – kui sa mõistad selle lähenemisviisi põhijooni, siis näed, et see, mis inimestega depressiooni korral toimub, on seotud potentsiaalsete sisemiste seisundite aktiveerumisega. Suhtudes depressiooni kui osasse endast, mis on teatud põhjustel valla pääsenud, saab inimene oma depressiooni paremini kontrollida. Depressioon on kõigest üks paljudest võimalikest meeleseisunditest – see pole üheski mõttes rohkem „päris” sina kui mis tahes teine meeleseisund, mis sind võib vallata.
On oluline rõhutada, et kuigi me võime depressiooni varjatud mehhanisme mõista ning näha, kuidas mõni neist mehhanismidest võis evolutsiooni kestel täita kohanemisvõimet soodustavaid funktsioone, ei tähenda see, nagu oleks depressioon kohanev ka tänapäeval. Sageli see pole seda. Miks võib depressioon kui fenomen olla mittekohanev? Esiteks ei saa evolutsioon minna tagasi inimkonna joonestuslaua juurde ja süsteeme ümber kavandada. Need peavad toimima koos kõigi juba olemasolevate komponentidega. Mõelgem näiteks enamikule loomadele, keda me teame. Kui paljudel neist on kaks kopsu, üks süda, lihased nelja jäseme liigutamiseks, kaks silma, mis paiknevad ühe nina ja ühe suu kohal, kaks kõrva pea välisküljel, vereringe, immuunsüsteem, seedeelundkond, mis võtab ühest otsast sisse toitu ja teisest otsast eritab jääke ja nii edasi? Inimesed ja paljud teised loomad põhinevad kõik ühel ja samal üldskeemil, millele on lisatud erinevusi ja mida on siin-seal modifitseeritud. Aju on kaasatud sellesse üldisesse süsteemi – need aju osad, mis töötlevad ähvardavat informatsiooni ja vallandavad stressihormoone on rottidel, ahvidel ja inimestel suhteliselt sarnased – ning kõikidel liikidel etendab võtmerolli ajuripats.
Kuigi elu on paljudele meie seast märksa
