II ja III osa pakuvad selliseks vaatluseks eri mooduseid. Praegu loodan vaid, et sa mõistad: depressioon ei ole üksnes psühholoogiline, „ainult kõrvade vahel” toimuv protsess ega märk nõrgast iseloomust. Depressioon on kinni selles, kuidas meie keha ja aju stressile reageerivad. Depressioon hõlmab meie pärilikku ja väljakujunenud tundlikkust. Ja muidugi võib ka depressioon ning kurnatud olek ise olla stressi ja depressiooni tekitaja. Kui tunned depressioonis olemise pärast häbi, pea meeles, et sina ei programmeerinud oma keha reageerima nii, nagu see teeb – eelistaksid kindlasti olla pigem depressioonist ja stressist prii. Kui sulle ei meeldi mõiste „depressioon”, siis ütle endale, et oled kurnatud või läbipõlenud või kannatad liiga kõrge kortisoolitaseme all, ning otsi abi. Kuid ära unusta, et on asju, mida sa saad ise ette võtta, et aidata endal teatud tasakaalu leida ning oma stressikarusell kontrolli alla saada.
Nüüd võid sa küsida: „Miks võimaldab loodus meie ajul ja kehal elusündmuste tõttu nii hõlpsasti ülekoormuse alla sattuda?” See on hea küsimus ning viib meid edasi järgmisele teekonnale, kus avastame põhjuseid, miks inimkonna ajaloo kestel on meis välja kujunenud võime sattuda depressiooni. See on huvitav lugu, nagu järgmises peatükis isegi näha võid.
Põhipunktid
• Depressioon hõlmab nii keha kui ka vaimu muutusi.
• Mõnel inimesel on olemas pärilik (geneetiline) risk depressiooni tekkimiseks, kuid bioloogiline tundlikkus saab võrsuda ka lapsepõlvekogemustest.
• Stressi korral toimuvad ajus biokeemilised muutused, mis võivad meid lükata depressiooni allakäigutrepile.
• Mõned meie negatiivsed mõttemudelid tulenevad sellest, kuidas stress organismis toimib – paneb keskenduma negatiivsele ja eeldama halvimat.
• Õppides oma elu ja mõtete üle suuremat kontrolli saavutama, aitame end mitmel moel, ning sugugi vähetähtis pole asjaolu, et see võimaldab aju biokeemial normaliseeruda.
3.
Depressiooni põhjused.
Kuidas on evolutsioon depressiooni kujundanud?
Teises peatükis vaatlesime me mõningaid depressiooni toimemehhanisme ning uurisime, kuidas asi seestpoolt välja näeb. Nägime, et depressiivset seisundit võib seostada geneetilise korratuse ning stressi eri vormidega. Kuid kas on võimalik, et sarnaselt mõnele meie emotsioonile kujunes depressioon välja seetõttu, et sisaldas ka teatud kasulikke funktsioone? Teisisõnu – kas ajus eksisteerib kaasasündinud mehhanisme, mis depressiooni genereerivad? Evolutsiooniteooriast lähtuvalt on see üsna võimalik – vähemalt võivad mõned depressiooni aspektid omada meie kõigi jaoks ühist kaasasündinud alust.
Asjast arusaamiseks vaatame esmalt, mida tähendab mõiste „emotsioon”. Erinevad emotsioonid kujunesid ajaloo kestel välja selleks, et aidata meil keskkonda adekvaatselt tajuda ja sellele erineval moel reageerida.
• Viha kaldub mängu tulema siis, kui meie eesmärgid on blokeeritud – see paneb meid rohkem pingutama. Viha saab kasutada ka teise inimese vastu suunatud kättemaksuna, kui tegemist on tõkke või ähvarduse allikaga.
• Ärevus keskendub ohule või ähvardusele – see tekitab meis pakilisuse tunde, õhutades midagi ette võtma, et potentsiaalse ohu eest põgeneda või seda vähendada.
• Vastikus paneb meid mürgiseid või kahjulikke aineid organismist välja tõukama või neist ära pöörduma.
• Armukadedus võib olla kasulik, et tagada tegeliku või potentsiaalse kallima lojaalsus.
• Armastus tsementeerib inimestevahelisi sidemeid, paneb inimesed üksteist toetama ja üksteisest hoolima.
• Süütunne muudab meid ettevaatlikuks teiste kahjustamise või enda huvides ärakasutamise suhtes ning kui halb on juba toimunud, õhutab meid püüdma suhteid parandama.
Seega on emotsioonidel täita teatud funktsioonid, isegi kui need on meile ebameeldivad ja valulikud. Kujutle vaid, milline oleks inimene, kes ei suudaks tunda viha, hirmu, armastust ega süütunnet. Need emotsioonid on inimesest lahutamatud, need on välja kujunenud osana meie inimlikust olemusest. Evolutsiooniteooria väidab, et me saame taluda mitmesuguseid valulikke meeleseisundeid sellepärast, et meil on olemas sisemine potentsiaal nende aktiveerimiseks. Näiteks armastatud inimese surma korral leiame end sügavast leinast. Koos kaasnevate uneprobleemide, nutmise, hingepiinade, viha ja tühjusetundega pole lein kuigi meeldiv tunne. Kuigi oleme õppinud neid tundeid teistega jagama või selga sirgu hoidma, valdab enamikku inimesi sisemiselt siiski kurb ja nukker meeleseisund. Teine näide – kõigil inimestel on olemas sisemine potentsiaal agressiivseteks ning kättemaksuhimulisteks fantaasiateks ja hoiakuteks. Kui keegi tegi su lapsele haiget, tekib sinus tugev soov kätte maksta. Ja muidugi on meil kõigil olemas potentsiaal seksuaalselt erutuda või ärevust tunda. Kõik need võimalikud tundeseisundid on kodeeritud meie geneetilisse ehitusplaani. Indiviidide vahel eksisteerivad geneetilised ja arengulised erinevused, mis mõjutavad nende emotsioonide vallandumise kergust või intensiivsust.
Tõsi, meil võib olla sisemine potentsiaal paljude negatiivsete (ja positiivsete) emotsioonide tundmiseks, kuid me ei pruugi neid kunagi (täiel määral) aktsepteerida. Oletame, et ükski inimene, keda sa armastad, ei sure enne sind. Sellisel juhul ei pruugi sul kunagi tekkida võimalust tunda tõelist leina, ning kuigi sisemine võime leina kogeda on sinus olemas, ei leia see kunagi rakendust. Ja kui keegi ei tee sulle ega sinu perekonnale tõsiselt liiga, ei pruugi sa kunagi tunda pakiliste ning korduvate kättemaksumõtete ja – tunnete tõelist olemust. Tõsiasi, et paljud inimesed teatud meeleseisundite all ei kannata, (näiteks lein, sadistlik kättemaksuhimu, depressioon) ei tähenda, et nad selleks võimelised poleks.
Muidugi võib tekkida küsimus, mis on kõigel sellel pistmist depressiooniga. Viha, ärevuse ja armastuse adaptiivväärtust on ülaltoodud näidetest lihtne näha, kuid depressioon tundub nii kasutu – ja kui aus olla, siis sageli see ongi seda.
Üks viis sellele küsimusele vastata on mõelda, mida depressioonis inimesed täpselt tunnevad ja teevad, ning kaaluda, kas nende reaktsioonide mõned aspektid on võinud olla kasulikud ajal, kui inimkond alles välja kujunes. Me teame, et depressioonis inimesed kaotavad sageli energia ning annavad asjaoludele alla; nad näevad end tühiste, koguni väärtusetutena; nad kaotavad enesekindluse ning käituvad pigem alistuvalt kui ennast kehtestavalt ja domineerivalt; nad muutuvad kergesti ärrituvaks ja püüavad inimeste eest peitu pugeda, nad pigem tahavad, et teised neile annaksid, selle asemel et ise teistele anda. Me saame küsida: „Millal oli inimestel kasulik vihastuda või ärevust tunda?” Kuid me võime küsida ka: „Millal võis meie esivanematele olla kasulik asjaoludele alla anda, end tühistena tajuda ning alistuvalt käituda?” Teisisõnu, milline on nende meeleseisundite võimalik väärtus?
Üks vaatenurk leebemat tüüpi depressiooni adaptiivfunktsioonile näitab, et see aitab meil loobuda püüdlustest, milleni me tõenäoliselt ei küündi. Kuna depressiivne meeleolu vähendab teatud asjadest saadavat naudingut, kaldume me suurema tõenäosusega neist eemale pöörduma. Ilma ühegi sisemise signaalita, mis võiks sundida meid saavutamatu püüdlemisest loobuma, võiksime me jahti jätkata, raisates sellele palju aega ja energiat. Halb tuju on selles tõlgenduses peamiselt „jäta järele” signaal. Sellisel juhul võiksime eeldada kergekujulise depressiooni tekkimist – meil tuleb ju loobuda asjadest, mida väärtustame, sest saame aru, et tõenäoliselt ei õnnestu meil neid saavutada või alal hoida. Selle tõdemuse üheks tagajärjeks võib olla frustratsioon, teiseks halb
