„väärtusetu”, „halb”, „ebaadekvaatne”, „kasutu” ja nii edasi, on tegelikult staatusemäärangud, mis määravad adressaadi sotsiaalse hierarhia madalamasse kihti. Meeleolu on aga teatud mõttes energia kontrollsüsteem, mis edastab teadvusele signaale inimese staatusest ja enesekindlusest. On ju nii, et mida parem tuju meil on, seda enesekindlamana end tunneme ning seda rohkem ilmutame huvi asjade vastu, mis on meile tähtsad: sõbrad, seksuaalpartnerid, hea töökoht ja nii edasi. Sarnaselt oma primaatidest eelkäijatele seisame ka meie seda sirgemalt, mida rohkem meil on enesekindlust, ning püüame seda enesekindlust muidugi ka väljendada. Kui meeleoluosuti allapoole langeb, haihtub ka enesekindlus ning me muutume madalat profiili hoides potentsiaalselt vaenulikule või tõrjuvale maailmale alistuvaks. Tõepoolest, depressiooni kogev inimene ei käi ringi, selg sirge ja nina püsti, vaid kaldub olema kühmus ja lontis, pea all ja pilk ära pööratud. Ta võib küll püüda vaprat nägu säilitada, kuid mida madalamale meeleolu langeb, seda raskem on tujutust varjata: tal pole enam söakust ega indu püüelda ja saavutada ning ta soovib üha enam teistel jalust ära olla ning peitu pugeda.
Muidugi, kui inimesele meeldib alluv olla (ja sageli see nii ongi), ning ta tunneb, et hierarhias kõrgemal olijad pigem aitavad teda, mitte ei vaata talle ülalt alla, ei ole madalamal positsioonil olemises midagi stressitekitavat. Lasta teistel juhtimiskoormat kanda võib olla üsna hea otsus. Sedalaadi alam seisund, mis tekitab stressi ja on seotud depressiooniga, on alati pealesunnitud ja/või soovimatu. Mitut laadi soovimatu alluvusseisund on hõlpsasti tuvastatav: näiteks koheldakse tagakiusamise, ahistamise või türanniseerimise ohvreid ja/või kritiseeritavaid, keda ei toetata, teiste inimeste poolt tähtsusetute, madalamal astmel olijatena. On ka peenemakoelisi näiteid. Darreni naisel oli romaan teise mehega. Darren järeldas, et põhjuseks oli see, et naine eelistas teist meest temale – seetõttu asus ta oma naise silmis armukesest madalamal ning oli sellisena ette määratud kaotama iga „lahingu”, et naise tunded tagasi võita. Mehel tekkis depressioon, millega kaasnes terav alistunud positsiooni (teisele mehele) tunnetamine ning suutmatus selle muutmiseks midagi ette võtta – välja arvatud vihatunne (ja risk oma naine seetõttu täiesti eemale peletada) või armastatud inimese mahajätmine.
Näitamaks, kuidas inimese mõtted on sageli seotud sellega, kuidas me (stressitekitavat) alaväärsust tajume, kujutagem ette kahte naist, kes kaaluvad ligi sada kilo. Üks ütleb: „Hüva, tervise peale mõeldes meeldiks mulle, kui oleksin saledam, aga kuulge, kõnekäändki ütleb et big is beautiful ja ma olen tõesti tore inimene.” Sellele naisele pole tema kehakaal seotud alaväärsustundega. Kuid teine naine ahastab: „Oh taevake, ma olen nii paks, et keegi ei armasta mind. Kui ma ajakirjadest pilte vaatan, saan aru, kui paks ma tegelikult olen. Ma ei saa lasta teistel end sellisena näha. Ma lihtsalt poen peitu ega lähe õhtuti välja ega pidudele.” Sellel naisel on terav alaväärsustunne ning ta tunneb, et asub madalamal kui teised (saledamad) naised. Ja kuna ta peitu poeb, süveneb depressioon veelgi.
Seega võime end alaväärtuslikena tunda paljudel põhjustel, kuid oluline punkt, mida rõhutada, on see, et soovimatu alaväärsus (mis tuleneb sageli sellest, millisena me end näeme ja mida endast arvame) tekitab stressi ning võib panna meid käituma alistunutena – me kaotame enesekindluse ning soovime pigem käia mööda seinaääri, mitte olla sündmuste keskpunktis. Põhjused võivad pärineda evolutsioonimehhanismidest, kus soovimatul alaväärtuslikul positsioonil olek võib soodustada alistunud käitumist ja enesekindluse närvutada. See mõjutab ka teises peatükis mainitud hea tuju kemikaale. Ja pangem tähele, kuidas sellise enesetundega inimene ise asjad veel halvemaks muudab – ta poeb peitu. Seltskonna vältimine ja omaette olemine toob aga kaasa veelgi suurema üksilduse ja eraldatustunde.
Tõenäoliselt oled ka ise märganud, et sõltuvalt meeleolust võid käituda rohkem või vähem kartliku ja ebakindla, madalamal positsioonil oleva inimesena. Mõnel päeval võid tunda, et maailm pole lihtsalt sinu jaoks. Kogu sinus varem olnud enesekindlus tundub olevat äkki haihtunud, ning sa ei soovi sugugi maailmaga silmitsi seista. Ka kõige ekstravertsem inimene, kes armastab seltskonda ja pidusid, võib ühel päeval depressiooni sattuda. Kui ta siis postkastist peokutse leiab, tekitab see temas üksnes ärevust ning ta mõtleb, et kogu see asi on liialt pingutav. Ta jätab peole minemata. Seega võid näha, et meeleolu on teatud mõttes tugevasti seotud sellega, kui alistunu või madalana inimene end tunneb, õhutades meid madalat profiili hoidma ning koosviibimistest ja muudest üritustest hoiduma isegi siis, kui me tegelikult ei taha, et asjad nii oleksid.
Kui suudad õppida neid alaväärseid mõtteid proovile panema ning katkestama seose alistatud tunnete (näiteks ärevuse, õnnetu oleku), käitumise (peitupugemise ja enesekindluse kaotuse) ja stressi vahel, tunned end kindlasti paremini.
Lüüasaanud tunne
Depressioonikogemus on sageli täidetud kurnatuse ja lüüasaamise tundega. Lüüasaamise võtmetegur on hõivatus teatud laadi pingutusega millegi ärategemiseks või saavutamiseks, ning tajumus, et see ei õnnestu. Lüüasaanud tunde on välja kujundanud evolutsioon, et panna kaotajaid oma püüdlusi ja naudinguid „kinni keerama”. Mõtle sellele, kuidas käituvad kaotajad näiteks spordivõistlustel ning kuidas see erineb võitjate käitumisest. Võitjad suunduvad linna peale tähistama, kaotajad aga lähevad vaikselt koju, püüavad mitte silma torgata ega soovi kuigi palju suhelda. Kuigi mõned kaotajad võtavad oma seisundit kergemini ega satu masendusse, on need siiski üsna universaalsed reaktsioonid, mille raskusaste inimeste lõikes mõistagi varieerub.
On äärmiselt oluline, et me õpiksime lüüasaamiste ja nurjumistega toime tulema, sest enamik inimesi nendest olukordadest elu jooksul ei pääse. Kuid on olemas mõtteviisid, mis muudavad lüüasaamise aktsepteerimise äärmiselt raskeks. Mõni inimene suhtub oma püüdluste nurjumisse või mõnes olukorras allajäämisse kui tõendisse, et ta on mingil moel küündimatu. Niisugune mõtteviis õõnestab pidevalt inimese enesehinnangut. Võime end sellele vastuvõtlikuks muuta, arvates, et „normaalse inimese” mõõdupuu on edukus. Mis juhtub siis, kui sa midagi püüad ja läbi kukud? Sellisel juhul pole sa ju enda kehtestatud mõõdupuu järgi „normaalne inimene”. Seega võime me teatud moel mõeldes lasta lüüasaamisel kaasa tuua läbikukkumise tunde – tunneme end alistatu ja alaväärsena. Allpool on esitatud mõned teised näited sedalaadi mõtteviisi kohta, millest enamikku käsitleme selles raamatus edaspidi veel palju kordi.
Ebarealistlikud standardid. Meile on sageli õpetatud: „Mil iganes asjad välja ei tule – püüa, pinguta ja püüa veel. Sa suudad teha kõike, mida sa tõesti tahad. Kui tema seda suudab, suudad sina ka.” Mõnikord on see julgustav, teinekord aga lihtsalt rumal soovitus. Muidugi võivad niisugused hüüdlaused inspireerida meid rohkem pingutama, kuid samal ajal muudavad need meid vastuvõtlikuks teostamatutele unistustele ning ootustele, mida ei saa täita ning mille püüdlemisel me paratamatult lüüa saame. Alistunud positsioonil loom, kes püüdis jätkuvalt välja kutsuda domineerivat maailma, sai varem või hiljem tõsiselt haiget. Talle olnuks parem oma positsiooni aktsepteerida ja püstitada endale realistlikud ootused.
Me võime end häälestada lüüasaamise lainele, kui püüdleme liiga kõrgele, ihates olla täiuslikud ega mitte kunagi vigu teha. Kuna seda on võimatu saavutada, tunneme end liiga kõrgeid isiklikke standardeid püstitades pidevalt lüüasaanuna (vt peatükid 17 ja 18). Ja inimlik kalduvus sattuda siis, kui asjad valesti lähevad, halva meeleolu küüsi, muudab meie taotlused veelgi problemaatilisemaks.
Teised on paremad kui mina. Meie päevil öeldakse sageli, et me oleme depressiooni suhtes haavatavamad, sest meie ootused on liiga kõrged, mistõttu me lõpuks vältimatult pettume ja tunneme end lüüasaanuna. Olen nõus, et mõne inimese puhul peab see paika. Nende mõtted on pidevalt hõivatud sellest, mida nad enda arvates peaksid omama või millised olema. Kuid probleem seisneb ka sotsiaalses võrdluses (ja suhtelises alaväärsustundes). See on nii sellepärast, et meie arvates on teised teatud tasemel (tulevad stressi ja probleemsete lastega toime) või omavad teatud asju (hea töökoht, kiire auto, ihaldusväärne figuur ja palju head seksi), mille suhtes meie
