kohal paiknevatele, adrenaliini tootvatele näärmetele – neerupealistele. Sõnumi kohaletoimetajaks on vereringesse paisatav hormoon nimega adrenokortikotroopne hormoon ehk kortikotropiin (lühendatult ACTH), mis käsib neerupealsetel alustada stressihormooni kortisooli tootmist. Kokkuvõttes saadab hüpotaalamus ajuripatsile ning ajuripats omakorda neerupealistele sõnumi, mille põhisisu on: „Meid ähvardab oht – tegevuseks valmis olla!”Kortisool on oluline hormoon, mida leidub vereringes kogu aeg, ning mille hulk suureneb ja väheneb iga 24-tunnise perioodi jooksul. See hormoon teeb palju kasulikku: mobiliseerib organismi tarbima energiat kehasse ladestunud rasvavarudest, on põletikuvastane toimeaine, on kaasatud maksa talitlusse ning võib ka suurendada organismi tundlikkust ohu või ähvarduse tuvastamisel ning sellele reageerimisel. See kõik on hea ja vajalik. Kuid medalil on ka teine külg: stressi korral paisatakse vereringesse rohkem kortisooli ning tuleb välja, et pikaajaline kõrgendatud kortisoolitase mõjub inimesele halvasti. See avaldab negatiivset mõju immuunsüsteemile (näiteks kroonilise väsimuse sündroomi all kannatavate inimeste seisundi üheks põhjuseks võib olla just kortisooli mõju) ning põhjustab mitmes mäluga seotud ajutalitluse piirkonnas soovimatuid muutusi. Probleemid mälu ja keskendumisvõimega võivad olla suure tõenäosusega äärmiselt kõrge kortisoolitaseme tundemärgid. Kortisool mõjutab ka hea tuju kemikaale, eriti serotoniini. Lisaks võib kortisool muuta inimese ähvardava ohu suhtes ülitundlikuks, mis ei pruugi tingimata kasuks tulla, pannes meid liigselt keskenduma olukorra ja sündmuste negatiivsetele aspektidele.
Uurimustes on selgunud, et paljudel depressiooni all kannatavatel inimestel on HPA süsteem hüperaktiivne ning kortisoolitase kõrgenenud. On olemas aine nimega deksametasoon, mis tervete, depressioonist vabade inimeste organismis kortisooli tootmise harilikult umbes 24 tunniks pärsib. Kuid kui anda seda ravimit depressioonis inimestele, tuleb välja, et mõnel neist ilmneb nähtus, mida on hakatud nimetama „ennatlikuks põgenemiseks”: nende HPA süsteem tõrjub deksametasooni pärssiva mõju kõrvale ja kortisooli ülemäärane tootmine jätkub. Teisisõnu, stressisüsteem jääb endiselt ülekaalukaks.
Seega oleme me varustatud niisuguse stressisüsteemiga, mis on lühiaegse ohu, ähvarduse või kaotusega toimetulekuks küll kasulik, kuid võib pikaajalises plaanis muutuda tõeliseks puuduseks. Järgmises peatükis vaatame, kuidas evolutsioon on võimaldanud organismil välja kujundada nii puuduliku toimemehhanismi – stressisüsteemi, mis võib muid organismis toimuvaid protsesse otseselt kahjustada. Kuid enne mõtleme korraks ühele teisele olulisele stressi aspektile – kontrollile. Kas meil on võimalik oma stressi ohjes hoida ja mis juhtub, kui me seda ei suuda?
Kontrollimatu stress
Mõned aastad tagasi leidis Ameerika psühholoog, professor Martin Seligman, et kui mõjutada loomi stressiga, mida nad ei suuda kontrollida, muutusid nad väga passiivseteks ja hakkasid käituma nagu depressioonis inimesed. Kui aga loomadel oli võimalus stressi kontrollida, siis seda ei juhtunud. Nende äärmiselt oluliste leidudega töötasid hiljem edasi teised teadusuurijad, kes tahtsid näha, millised muutused kontrollimatusse stressiolukorda asetatud loomade ajus toimusid. Ilmnes, et mõned neist muutustest sarnanesid nendega, mida seostatakse depressiooniga. Näiteks vähenes nende ajupiirkondade aktiivsus, mis kontrollivad positiivseid emotsioone ja käitumist, stressisüsteemid haarasid juhtimise ja meie head sõbrad, hea tuju kemikaalid dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin jäid vähemusse ning neid juurde ei toodetud. Kuid kui samasugusele stressile allutati teised loomad, kellel oli võimalus stressi kontrollida, leidsid aset hoopis teistsugused muutused: positiivseid emotsioone ja aktiivset (mitte passiivset) käitumist kontrollivad ajupiirkonnad asusid täie hooga tööle ning hea tuju kemikaalide hulk suurenes. See räägib meile midagi väga olulist. Üks ja sama, kuid erineva kontrollitasandiga stress põhjustab meie kehas ja ajus täiesti erinevaid muutusi. Kui oled stressis ja saad oma olukorra parandamiseks midagi ette võtta, reageerib aju ühtviisi, kui aga stressi leevendamiseks ei saa midagi teha, on reaktsioon teistsugune. Võtmeküsimuseks jääb see, kuidas inimene stressiga toime tuleb.
Võime ka aru saada, et meie suutlikkus stressiga toime tulla mõjutab seda, kui stressirohkena me teatud sündmust või kogemust tajume. Tuleta meelde eespool toodud näidet selle kohta, kuidas keegi sulle ootamatult kallale kargab. Oletame, et sa oled maailma parim karatespetsialist – võid rünnaku puhul küll korraks ehmuda, kuid tead täpselt, kuidas teha ründaja kiiresti kahjutuks. Või kukud eksamil läbi, kuid ütled endale: „Pole hullu, järgmisel aastal proovin uuesti.” Olukorraga toimetulek muudab meile osaks saavate sündmuste tähendust ning see omakorda vähendab või suurendab stressi, mida need sündmused meis tekitavad. Need tähelepanekud on väga olulised, tõendades ilmekalt – mida suurem on meie kontroll stressirohkete sündmuste üle, seda väiksem on tõenäosus, et meie hea tuju kemikaalid kõrvale lükatakse ja stressisüsteemid juhirolli endale haaravad. Nagu allpool näha võime, pole see alati siiski lihtne.
Udusulg, mis murrab kaameli selgroo
Me räägime sageli „viimsest udusulest”, sest teame, et stress võib kuhjuda ja avalduda kumulatiivselt. Võtame näiteks Nicky. Tema firma oli sattunud majanduslikku kitsikusse ja ta uskus, et kaotab tõenäoliselt oma töökoha, jäädes silmitsi üsna ebakindla tulevikuga. Koondamisähvardused olid kontori kohal rippunud juba paar kuud ning õhkkond töökollektiivis äärmiselt sünge. Siis aga sattus Nicky ühel hilisõhtul koju sõites autoõnnetusse. Kes selles süüdi oli, jäi ebaselgeks, kuid naine tundis, et osalt oli selle põhjuseks tema suutmatus liiklusele keskenduda. Ta ei saanud kuigi raskelt vigastada, kuid auto oli hävinud ja mõnda aega oli naine endast väljas. Õnnetusest taastumise ajal sai tema ema infarkti. Nicky polnud umbes kuu aega öösiti hästi maganud ning peagi pärast ema haigestumist süvenes uneprobleem veelgi. Ta hakkas autoõnnetuse ning oma vastutuse üle üha rohkem juurdlema. Ta mõtles ka, et võib-olla oli tütre pärast muretsemine ja sellest tulenev stress soodustanud ema infarkti. Nicky tundis, et peaks ema aitamiseks rohkem tegema, kuid leidis, et ema külastamine võtab liiga palju aega ja energiat. Teda valdas masendus ja tusameel, järjest enam süvenes ärevus ja ärrituvus ning ta tundis end saamatu ja küündimatu inimesena. Ta leidis, et hommikuti on raske voodist välja saada ning kaldus mõtlema: „Pole mingit mõtet rabeleda, sest asjad juhtuvad nagunii väljaspool minu kontrolli.” See, et ta ei suutnud oma endist energilist seisundit tagasi saada, tekitas juba iseenesest depressiooni.
Paljudel juhtudel ongi depressioon eri stressorite ja tagasilöökide kombinatsioon. Inimesel võivad olla rahamured, mure töö (või selle puudumise) pärast, konfliktid kodus ja tööl, laste kasvuprobleemid, tervisemured ja nii edasi. Aja jooksul madaldavad need kumulatiivsed stressorid inimese stressiläve ning toovad lähemale raskestikohaneva tagasiside piiri, kus inimene hakkab oma probleemide üle liialt juurdlema ja mõtisklema, lastes end kaasa kiskuda depressiooni allakäiguspiraali.
Väikesed asjad muutuvad raskemaks
Üks, mida paljud inimesed depressiooni sattudes märkavad, on see, et väikesed asjad (või need, mille ärategemine oleks varem olnud hõlbus), nagu näiteks autoteenindusse helistamine ja aja kinnipanek või sõprade õhtusöögile kutsumine, muutuvad väga raskeks. Inimene hakkab neid asju eemale tõrjuma ning samal ajal muretseb, et need asjad pole ära korraldatud. Äkki on väikestest asjadest saanud suured. Kui nii juhtub, tuleks püüda need väikesed elulised asjad iga hinna eest ära teha, laskmata neil kuhjuda ning end nende alla matta. Toimetuste tegemine muudab enesetunde paremaks, isegi kui see võib nõuda tugevat pingutust. Kui aga tegemata toimetused kõrvale jätta, võib inimene hakata nende üle juurdlema, mis aga suurendab stressi veelgi. Peale selle tuleb endale teadvustada, et niisugust olukorda esineb paljudel inimestel, see on üsna levinud ega tähenda, nagu oleksid sa „isiklikult kasutu”.
Mõtted võivad kaasa tuua (suurema) stressi
Kas on võimalik, et probleemidesse ja iseendasse kui inimesse suhtumise tõttu võime sattuda veelgi suuremasse stressi? Kas on võimalik, et üks meie stressisüsteemi käivitajatest on see, mis meie mõtteid täidab ja mille
