põhjused. Bioloogia ja stress
Järgmised kolm peatükki uurivad teooriaid depressiooni põhjuste kohta. Kui tunned end depressioonis, võib nende peatükkide lugemine olla sulle veidi raske, sest need on kohati üsna tehnilised ning depressiooni korral võib tekstile keskendumine olla raske. Ära sellepärast muretse. Enda aitamiseks võid soovi korral minna kohe teise osa juurde („Toimetuleku õppimine”). Kui end juba paremini tunned, võid ehk soovida nende peatükkide juurde tagasi pöörduda ning kirjapandut sügavamalt uurida. Olen neid kolme peatükki raamatu esmatrükiga võrreldes laiendanud, osalt sellepärast, et depressiooni all kannatavad inimesed ja nende sugulased on sageli soovinud täpsemalt teada saada, mis depressiooni põhjustab.
Praegu, mil tunned depressiooni, on teesid „kõik see on psühholoogiline” või „kõigest meeleseisund” küll viimane asi, mida kuulda sooviksid. Tõenäoliselt tunned end väsinu ja eesmärgituna, vahest ei maga sa kuigi hästi ning üldine enesetunne võib olla kurnatud. Võimalik, et tunned end hariliku enesetundega võrreldes füüsiliselt kehvasti. Üks mu patsient ütles: „Tundub, nagu oleks kogu mu organism täis topitud musta värvi vatti.” See on nii, kuna depressiooni sattudes toimuvad meie kehas ja ajus vägagi reaalsed muutused. On tõsiasi, et depressioonis olija aju toimib teisiti. Depressioon on sama palju kehaline probleem kui psühholoogiline. Kuigi inimesed kalduvad mõnikord ikka veel uskuma, et keha ja vaim paiknevad eraldi, ei ole see nii. Keha ja vaim on üks tervik. Juba üle 2000 aasta tagasi arvasid muistsed kreeklased, et depressiooni põhjustas organismis olev liigne „must sapp”. Sõna „melanhoolia”, mida depressiooni kohta kasutati, tähendabki tõlkes musta sappi. Kuid nagu kreeklased väga hästi teadsid, tõstatas see uue küsimuse. Mis põhjustab musta sapi liigset kogunemist? Neil oli üsna konkreetne arvamus ka selle kohta. Muistsed hellenid uskusid, et osadel inimestel, nn melanhoolsetel tüüpidel, oli juba loomupäraselt rohkem musta sappi kui teistel. Kuid nad uskusid ka, et stress, toitumine ja aastaaegade vaheldumine võib musta sapi ladestumist mõjutada. Kreeklased mõistsid, et elus ettetulevad olukorrad võivad meid teinekord endast välja ajada ning niisugune häiritud olek võib omakorda mõjutada organismis toimuvaid protsesse – seega musta sapi teket. Nende suhtumine depressiooni oli esimene tõeliselt holistiline lähenemisviis, võttes arvesse keha, vaimu ja sotsiaalset eluviisi. Tänapäeval nimetame me niisugust holistilist suhtumist biopsühhosotsiaalseks. See tähendab, et meil tuleb mõista mitte üksnes depressiooni kehalisi ja vaimseid aspekte, vaid ka meie bioloogia (organismis toimuvate protsesside) ja psühholoogia (kuidas me mõtleme ja toime tuleme) vahelist vastastikust toimet ning igat liiki sotsiaalseid olukordi, mille keskel me elame.
Tänapäeval ei viita me depressioonist rääkides enam „mustale sapile”, vaid pigem ajus toimuvatele keemilistele muutustele ja teistele kehaprotsessidele. Kuid idee, et mõned inimesed on sisemiste tegurite, näiteks geneetilise eripära tõttu teatud tüüpi depressioonile paraku juba põhiolemuselt vastuvõtlikumad, on uurimustes praeguseks kinnitust leidnud. Kuid uurimused on näidanud ka seda, et suurem osa depressioonidest võrsub varaste elukogemuste, jooksvate elusündmuste, elustiili ning eluga toimetuleku viiside kombinatsioonidest. Selles peatükis on meie peamine ülesanne mõista, kuidas need tegurid vastastikku toimivad, tuues kaasa kehalise ja mentaalse depressiooniseisundi. Mida rohkem me neid vastastikuseid toimeid mõistame, seda arukamaks ja tulemuslikumaks muutuvad meie eneseabivõimalused, kasutades mõnda selles raamatus edaspidi tutvustatud meetodit.
Depressioon mõjutab aju mitmel moel. Uni on häiritud; positiivseid tundeid (rõõm, armastus, nauding, heameel) ja negatiivseid tundeid kontrollivad ajupiirkonnad on vaikseks häälestatud; negatiivseid emotsioone (viha, ängistus, armukadedus, häbitunne) kontrollivad ajupiirkonnad aga võimendatud. Teisisõnu – peale selle, et depressiooni korral ei tundu elu enam elamisväärne, on inimene ka tavapärasemast ärrituvam, halvas meeleolus, kurb ja ängistuses. Need tundemaailma muutused tekivad seetõttu, et aju närvirakkude vaheline biokeemiline sõnumiedastus muutub.
Kemikaale, mis toimivad närvirakkude vahel sõnumi edastajatena, nimetatakse neurotransmitteriteks. Ajus on väga palju eri tüüpi neurotransmittereid. Ühte tüüpi nimetatakse monoamiinideks. Sellesse tüüpi kuuluvad dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin. Need kolm neurotransmitterit kontrollivad paljusid aju funktsioone, sealhulgas söögiisu, und ja motivatsiooni. Need on äärmiselt olulised ka meeleolu ja emotsioonide seisukohalt – võiks lausa öelda, et need on meie hea tuju kemikaalid. Depressioonis nende kemikaalide (dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin) hulk usutavasti väheneb ning need ei toimi enam tõhusalt.
Kui see tundub pisut liiga keeruline, jäta meelde vaid põhiline: meie meeleolu ja tundeid mõjutavad ajus paiknevad teatud tüüpi kemikaalisüsteemid. Antidepressandid toimivad, ergutades monoamiinide süsteemi seda osa, mis kontrollib positiivseid emotsioone ja surudes maha negatiivseid emotsioone kontrollivaid piirkondi. Erinevad antidepressandid teevad seda veidi erineval moel (vt lk 363–368).
Niisiis me teame, et ajus paiknevad kemikaalid, mis mõjutavad meie meeleolu ning kõikide raviviiside võti on aidata neil kemikaalidel tõhusamalt toimida. Depressiooni all kannatava inimese jaoks on võtmeküsimus – miks on niisugused muutused ajus tekkinud ja mida me saame teha, et kiiremini paraneda?
Tõtt öelda on olemas palju eri viise, kuidas saab inimese hea tuju kemikaale mõjutada, muutes meid depressiooni poolt haavatavaks. Kolm kõige olulisemat on geenid, isiklik ajalugu ja olemasolev stress. Vaatame neid kõiki järjekorras lähemalt.
Geneetiline struktuur
Geenid on DNA segmendid, mis kontrollivad tohutut hulka keemilisi protsesse. Geenid on elu jaoks vältimatult vajalikud. Need dikteerivad, kas organism on kala, küülik või inimene. Need on kõikide eluvormide ehitusplaan ning ka iga indiviidi ainuomaste iseloomuomaduste skeem. Meie geenid on kui tehniline joonis, mille järgi on kõik inimesed loodud. Iga inimene pärib oma geenid vanematelt, ning need määravad, mis värvi on silmad, nahk ja juuksed. Geenid vallandavad inimese kasvades ja arenedes organismis protsessid, käivitades näiteks suguelundite arengu.
Geenid etendavad olulist rolli ka inimese isikupäras, kaasa arvatud kalduvuses ärevusele ja depressioonile, sest mõjutavad meie ajusüsteemi (neurotransmitterite süsteeme). Imikute uuringud on näidanud, et isiksuseomaduste erinevused võivad ilmneda juba esimestel elupäevadel – näiteks on mõned sülelapsed olemuselt pärsitud ja ettevaatlikud, teised aga innukad avastajad; osad lapsed on väga aktiivsed ja elava loomuga, teised jälle rahulikud. Iga inimene (välja arvatud ühemunakaksikud) on geneetiliselt erinev, koopiate tekkimine on välistatud.
Esimene võimalus on seega pärilik bioloogiline vastuvõtlikkus depressioonile. Selle tõenäosuse kinnitamiseks peab depressioonikalduvus ilmnema ka teistel suguvõsa liikmetel. Kõige kaalukam geneetilise pärilikkuse kasuks rääkiv tõend oleks identsed kaksikud, kes on kohe pärast sündi teineteisest eraldatud ning kes kogevad täiskasvanueas täpselt ühesugust depressiooniriski. Just nii see ongi: kui üks ühemunakaksik satub depressiooni, kujunevad teisel kaksikul välja tunduvalt väljendunumad sümptomid kui mis tahes teisel inimesel, kes on juhusliku valiku põhjal üldisest elanikkonnast välja selekteeritud. Mida sügavam on depressioon (näiteks psühhootiline või bipolaarne), seda suurem on risk. Erimunakaksikute puhul on risk endiselt suurem, kui juhusliku valimi indiviididel, kuid ühemunakaksikute omast väiksem. Selle tõendusmaterjali põhjal tundub, et depressiooni mõne vormi puhul eksisteerib geneetiline või pärilik risk. Geenid võivad mõjutada depressiooniläve – seda kergust, millega elusündmuste mõjul tekivad depressiivsed ajuseisundid, ning viimased uurimused tõendavad, et need võivad mõjutada ka inimese depressiooniga toimetuleku võimet.
Tuleb olla ettevaatlik, et neist leidudest mitte liiga lihtsustatud järeldusi teha, näiteks seda, et „depressioon on alati pärilik haigus”. Palju sõltub esmajoones juba sellest, kuidas depressiooni defineerida. Mõnel depressioonitüübil (eriti bipolaarsel või maniakaalsel)
