hirmutunne ja üldine orientatsiooni kaotus
Võib-olla oled sa Sally juures tähele pannud kahte asja. Esiteks, tema inimestega seotuses ilmnes selge probleem. Lähisuhete loomine tekitas temas suurt ärevust ja ta tundis end mahajätmise ning hülgamise ees kaitsetuna. Ärevus ja hirm toitsid taustal olevat stressi. Kuid viis, kuidas ta käitus ja sellega toime tuli – tema strateegia teistega kontaktis püsimiseks – panid ta käituma alluva ning aeg-ajalt koguni teenijana. Tema suhted ei turgutanud ta enesehinnangut kuigi palju. Tõepoolest, välja arvatud asjaolu, et ta püüdis end „teistega sobitada”, tundis ta, et tal puudub jõud hoida häid inimsuhteid. Kui asi puutus tema enda vajaduste ja arvamuste kehtestamisse, tundis ta, et tal pole ei õigust seda teha ega ka ühtki põhjendust, miks ta peaks seda tegema. Selle tulemusena sõltus tema enesehinnang alati paarisuhtes olemisest. Ilma partneri ja temalt saadava ohtra julgustuseta tundis ta end tühja ja haavatavana ning tal oli sageli tunne, et ta on teistest alaväärsem ning nendega võrreldes madalamal positsioonil.
Üks võimas tegur, mille abil mõned inimesed oma väärtust hindama ja oma kogukondlikku asukohta määratlema õpivad, on äärmiselt valulikud lapsepõlvekogemused. Kui inimest on näiteks lapsena seksuaalselt väärkoheldud, võib ta hakata arvama, et seks on halb, vastik, räpane või ohtlik – ja et tema ise on mingil moel halb või räpane ning ta seksuaalsusega seotud tunded on ohtlikud. Tõtt öelda röövib niisugune lapsepõlvetrauma temalt kogu seksuaalelu ja oskuse seda kõrgelt hinnata.
Mõnikord ei suuda lapsevanemad igapäevaelu frustratsiooniga toime tulla, ja kui olukorrad muutuvad pingsaks, elavad nad end laste peal välja või paiskavad neile näkku inetusi. See on lastele äärmiselt valus kogemus, sest neil on raske tunnistada, et nende vanematel on madal stressitaluvus. Selle emotsioonipöörise vastuvõtvas otsas olevad lapsed võivad hakata ennast süüdistama ja mõelda, et nad on tõepoolest väga halvad. Peale selle ei suuda vanemad mõnikord ilmutada laste suhtes füüsilist kiindumust võibolla sellepärast, et nad ei tea, kuidas seda teha, või tunnevad lihtsalt kohmetust. Üks kurvemaid tõsiasju on see, et mõned vanemad arvavad endiselt, nagu võiks füüsiline kiindumus laste, eriti poegade vastu, nad ära hellitada ja memmekateks muuta.
Tundetu kontroll
Uurimused on näidanud, et paljud depressioonis inimesed vaatavad oma elule tagasi ja leiavad, et nende lapsepõlv möödus erilise lembuse ja kiindumuseta ning oli mõnikord lausa karm. Vanemad võivad seada lati laste jaoks liiga kõrgele või olla väga kontrollivad. Seda nimetatakse tundetuks vanemlikkuseks. Kuna enamik meist ei suuda lastena näha oma vanemaid ekslike inimestena, kellel on endal probleeme, kaldume me mõtlema, et kui nad meid halvasti kohtlevad, on see meie enda süü – nähtavasti oli meis midagi sellist, mis pani nad käituma nii, nagu nad seda tegid. Kui vanemad olid meie suhtes väga kriitilised, kaldume me seda hoiakut edasi kandma ja ka ise enesekriitilised olema. Kuid mõistmise, sisekaemuse ja teadliku tööga saame neid harjumusi muuta ning õppida enese suhtes osavõtlik olema.
Nagu eelmises peatükis nägime, võib positiivsete kogemuste (armastuse, kiindumuse, toetuse ja hoolimise) vaegus inimsuhetes tekitada depressiooni. Üks selle põhjus on, et aju vajab teatud hulgal positiivseid impulsse, et toota hea tuju kemikaale ja hoida stressitase vajalikul tasemel madalal. Üldiselt kalduvad ükskõik millises maailma osas elavad inimesed olema teatud olukordades õnnelikumad ja teistes õnnetumad. Vaatame mõnda näidet.
Peamiselt on loendis vasakul pool toodud olukorrad seotud madala stressihormoonide tasemega ning pigem soodustavad hea tuju kemikaalide tootmist. Need on asjad, mis muudavad meie enesetunde rõõmsaks ja heaks. Kuid paremal pool olev on seotud kõrgenenud stressitaseme ja hea tuju kemikaalide vähenemisega. Põhjus peitub selles, et inimese aju on häälestatud tahtma head enesetunnet tekitavaid asju. Inimesed, kes suutsid aju vajadused täita (kes olid evolutsioonimõistete kohaselt sotsiaalselt edukad) said elus paremini hakkama kui need, kes seda ei suutnud. „Paremini” all mõistame me seda, et nad tulid eluraskustega paremini toime ja said rohkem järglasi. Seega oleme me bioloogiliselt suunatud püüdlema vasakpoolses tulbas olevate asjade poole ning vältima parempoolses tulbas olevaid asju. Sotsiaalne edu on otseühenduses meie emotsioonidega. Mida enam meie veendumused hakkavad nihkuma parempoolses tulbas olevate asjade poole, seda ohustatuma ja õnnetumana me end tundma hakkame.
Põhiveendumused, hoolitsus ja seotus
Nagu eespool märgitud, saame me oma põhiveendumused endas ise välja kujundada – veendumused, et „südamepõhjas olen ma … niisugune või naasugune”. Arvestades, kui tähtsad on meie tunnetele ja meeleolule suhted teiste inimestega, vaatame lähemalt mõnda põhiveendumust, mis seda mõjutab.
Depressioonis inimestel on oma võime kohta pälvida teistelt toetust, abi, kiindumust ja tunnustust väga negatiivsed arvamused. Nende hulka võivad kuuluda järgmised veendumused.
Veendumused selle kohta, et ollakse teistele koormav
• Keegi ei taha minust hoolida.
• Minu vajadused on teistele tüütud.
• Ma olen teistele üksnes koormaks.
• Minu jaoks on armastuse ja julgustuse vajamine haletsusväärne.
• Ma ei saa elus üksi hakkama.
• Ma olen ka edaspidi alati üksi.
• Julgustuse ja toetuse vajamine on lapsik.
• Vajadustega inimene on nõrk inimene.
• Vajadustega inimene on ahne inimene.
• Minu vajadused on ükskõik kelle jaoks kaugelt liiga suured.
Niisugused veendumused muudavad teiste inimesteni jõudmise raskeks. Nagu kujutleda võid, suurendavad need ka stressi ja muudavad teiste inimestega positiivsete suhete väljakujundamise üsna keerukaks. Sõpradele neist tunnetest rääkimine võib abiks olla, sest sel moel teeme me katset teise inimeseni jõuda ning oma vajadusi „omaks tunnistada”. Kahtlemata on oma vajaduste teadmine ning võime neid teistele väljendada inimese vaimse tervise seisukohalt oluline, eriti siis, kui me kutsume seda tehes esile teiste inimese toetavad signaalid.
Muidugi võivad meil olla veendumused ka teiste kohta. Põhijoontes katavad need kaks avarat valdkonda: teiste inimeste keeldumine või võimetus hoolida, ning vaatenurk, et meil on õigus saada hoolitsust, kuid teine ei tee seda piisavalt.
Veendumused, et teised inimesed ei ole kättesaadavad või vihastavad
• Teistel on liiga kiire, et endale minuga tüli teha.
• Neil pole tahtmist minust hoolida.
• Nad karistavad mind minu vajaduste eest.
• Nad ei mõista mind.
• Oma vajaduste tõttu meeldin ma neile vähem.
• Neil on endalgi piisavalt probleeme.
Veendumused, mis nõuavad, et teised peavad aitama, võivad põhjustada nende eemaldumist
• Teised peavad mulle andma, mida ma tahan ja millal ma tahan.
• Minu vajadused on tähtsamad kui teiste omad.
• Kui
