Sotsiaalsed tegurid
See vaatenurk väidab, et sugudevahelised erinevused depressiooni esinemuses tulenevad erinevatest sotsiaalsetest võimalustest ning soorollidest. Naised hõivavad ühiskonnas ja perekonnas suurema tõenäosusega madalamad, alluva positsioonid, olles määratud rohkem koduseinte vahel elama ning allutatud mehe domineerimisele või isegi halvasti kohtlemisele. Abielu ei pruugi naistele kõikidel juhtudel sugugi soodus olla, vaid võib määrata nad alluvale positsioonile, piirates nende võimalusi teiste inimestega suhelda ning täita väljaspool kodu olulisi ja mõtestatud sotsiaalseid rolle.
Minu enda vaatenurk on, et sugudevahelised ja ka kogukondade vahelised erinevused depressiooni esinemise määras tulenevad lõppkokkuvõttes kõigi mainitud tegurite koosmõjust.
Depressioonimaastikule viib palju teeradu. Nagu teises peatükis märgitud, võivad oma osa etendada geneetilised tegurid või pingete ja stressi kuhjumine. Nagu nägime kolmandas peatükis, võib igal inimesel olla teatud valmisolek sattuda depressiooni, ning see on seotud viisidega, kuidas me evolutsioonilise ajaloo jooksul kaotustega toime tulime, alluval positsioonidel olime ning lüüasaamisi kogesime. Samas on neist asjaoludest tulenevate tunnetele ajastus, intensiivsus ja kestus inimeseti erinev. Meie depressiooni sattumise soodumust mõjutavad meie lapsepõlvetausta või kogetud elukeskkonna erinevused.
Seega pole depressiooni puhul ühte ja ainsat põhjust võimalik leida. Kuid kui me juba depressioonis oleme, toimuvad meiega teatud tüüpilised skeemid, nagu näiteks negatiivne mõtlemine ja positiivsetest käitumismudelitest loobumine. Kui me need vaenlased sihikule võtame, suudame depressioonikuristikust veidi rohkem välja ronida ning oma elu üle kontrolli saavutada.
Oleme nüüd mõningate depressiooni põhjuste avastamisega lõpule jõudnud. Raamatu järgmises osas keskendume sellele, kuidas depressioonis olevaid inimesi aidata. Annan sulle selle peatüki lõpus kaasa ühe olulise mõtte, mille juurde me kogu raamatu kestel korduvalt tagasi pöördume – viis, kuidas me asjadest mõtleme, võib juba ise olla äärmiselt stressitekitav. Kui me oleme enda suhtes kriitilised, kaotame perspektiivitaju ja väljavaate headele asjadele ning keskendume üksnes negatiivsele, muudab see meie depressiooni tunduvalt raskemaks. Kui suudad õppida, kuidas olla enda vastu vähem kriitiline ja ilmutada rohkem lahkust, leida viise perspektiivitaju säilitamiseks ja ka kõige raskematel hetkedel hakkama saamiseks, on see piisav, et anda stressisüsteemile võimalus rahuneda ja tervistuda.
Põhipunktid
• Depressiooni seostatakse negatiivse mõtlemise ja vähenenud positiivse käitumisega.
• Paljud asjad meie elus, mis toovad kaasa hea enesetunde, seostuvad meie suhete kvaliteediga; depressioonis olles kaldume nägema oma suhteid teiste inimestega sageli negatiivsena.
• Meie lapsepõlv võib olla üks põhjus, miks me suhteid teiste inimestega keeruliseks peame ega suuda luua või alal hoida selliseid suhteid, nagu tahaksime.
• Kaitsetus depressiooni ees võib tekkida seetõttu, et kanname kaasas palju meie enda kohta käivaid latentseid negatiivseid veendumusi, ideid ja vaateid (näiteks ebaarmastusväärne või hädavares olemine). Sageli kujunevad need välja juba lapsepõlves.
• Need põhiveendumused võivad siis, kui meile saavad osaks negatiivsed sündmused, taas aktiivseks muutuda. Selle tulemusena kaldume me selgitama või tõlgendama negatiivsete sündmuste põhjusi oma negatiivsete veendumustega: „See suhe purunes minu tõttu – mind ei saa armastada.”
• Meie eneseaustus ja enesest lugupidamine tuleneb sageli suuresti meie sotsiaalsetest rollidest ning väärtustatud sotsiaalse rolli puudumine võib mõjuda depressiivselt.
• Sotsiaalne keskkond võib eesmärkide saavutamisele ja väärtustatud sotsiaalsete rollide taotlemisele palju kaasa aidata või nende saavutamist pärssida.
• Depressioon ei viita kunagi isiklikule nõrkusele ega küündimatusele, kuigi me võime nii mõelda. Tegelikult on asi selles, kuidas meie organismi eri süsteemid üle koormatakse ja välja kurnatakse, tekitades meile lüüasaamistunde.
II OSA
Toimetuleku õppimine
Raamatu teine osa tutvustab mõningaid eneseabi lähenemisviise, mida depressioonis inimesed on pidanud kasulikuks. Mina soovitan esmalt kogu teise osa läbi lugeda, et saada asjadest ülevaade, seejärel minna tagasi algusesse ja töötada sammhaaval läbi need peatükid, mida pead enda jaoks kõige vajalikumaks, tehes kindlasti ära ka iga peatüki lõpus olevad harjutused.
5.
Esimesed sammud
Ühte konkreetset asja nimega „depressioon” pole tegelikult olemas. Depressioonil on palju tüüpe ja palju põhjuseid. Depressioon ei ole nagu gripi või külmetushaiguse põdemine. Depressiooni diagnoosi võib rakendada paljudele inimestele, kes kannatavad mitmesuguste probleemide ja raskuste all neile ainuomasel moel ning kelle depressioon avaldab kahjulikku mõju nende enesekindlusele ja energiatasemele. Mõne inimese puhul vallandavad depressiooni pöördelised elusündmused, nagu näiteks töötus, elukohaprobleemid, vaesus või ränk rahaline kaotus. Teiste puhul tundub, et depressiivne seisund on geneetiliselt suurema laenguga. Kolmandad on tundlikud negatiivsetest lapsepõlvekogemustest tuleneva depressiooni suhtes, ning on neidki, kelle depressioon võrsub perekondlikest raskustest ja keerukatest lähisuhetest või sotsiaalsest isoleeritusest. Ja muidugi võib inimestel olla raskusi korraga ka rohkem. Ei saa siis imeks panna, et me vajame depressiooniga toimetulekuks tervet hulka lähenemisviise ja ravivorme. Mis aitab ühte inimest, ei pruugi tulemust anda teise puhul.
Raamatu selles osas piiritlen ma mõned lähenemisviisid, mida saad ehk enda jaoks kasutada, et praegu kogetavate raskuste ja probleemidega paremini toime tulla või vähemalt olla nende puhul vähem koormatud ja pessimistlik. Kuna depressioonile on omane negatiivne mõtlemine endast ja oma tulevikust, on võimalik, et need sümptomid takistavad sul astumast samme, mis võivad teatud eluprobleemidele toimivaid lahendusi pakkuda.
Depressioonis olles tunduvad kõik igapäevased kohustused ja ülesanded üle jõu käivatena. Kuid sellegipoolest tuleks püüda organiseerida tööd ja toimetused nii, et neid saaks teha väikeste etappide kaupa. Võtame näiteks kogu päevaks voodisse jäämise. Kui see aitab sul end paremini tunda, siis miks mitte, kuid harilikult see depressiooni puhul nii ei ole. Me lihtsalt kasutame voodit mitte puhkamiseks ja energia taastamiseks, vaid maailma eest peitu pugemiseks. Seejärel tunneme end süüdi ja ründame ennast, et me ei tee asju, mida peaksime tegema. Peale selle võib tegevusetult voodis lebamine soodustada oma probleemide üle juurdlemist, neid mõttes ikka ja jälle üle kedrates. Kuigi voodi võib tunduda turvalise kohana, võib see pikaajalises plaanis muuta su enesetunde tegelikult palju halvemaks. Seega on kõige olulisem end hommikul voodist välja ajada ja planeerida igasse päeva vähemalt üks positiivne tegevus. Ära unusta, et aju ütleb sulle: sa ei saa praegu ühtki asja teha ja ära parem püüagi. Seega tuleb sul enda seda osa aegamisi veenda, et sa saad asju teha – tükikaupa ja natukesehaaval.
Kuid kuna depressioonis inimestel on kalduvus kamandada end voodist üles mõtetega nagu: „Marss voodist välja, laiskvorst! Misasja sa vedeled kogu päeva!”, võib mõnikord kasu olla hoopis vastupidise taktika proovimisest. Võiks katsetada, kuidas oleks mõnda aega tõepoolest lõõgastunult voodis lesida – näiteks üks päev nädalas – ja seda nautida, ajalehte lugeda või raadiot kuulata ning endale öelda, kui mõnus see on. Suutlikkus voodis lesida, ilma et seepeale tekiks
