polnud mingit küsimust.
„Olen küll,” ütles mees. „Jah.”
2
„Ma olen rongis,” lõugas suurt kasvu ülekaaluline beebilõustaga kiilaspea kõrval mobiiltelefoni. „Rongis. R-O-N-G-I-S!” kordas ta. „Jajah, levi jukerdab.”
Nüüd sõitsid nad tunnelisse.
„Oi raisk,” ütles kiilaspea.
Istmel konutav Tom Bryce, paremal käel toosama kiilaspea ja vasakul keegi imalmagusast parfüümist lõhnav tütarlaps, surus maha muige. See sümpaatne hea välimusega kolmekümne kuue aastane mees moekas ülikonnas, kelle tõsist poisilikku nägu joonis stress ja tumepruunid juuksesalgud tükkisid lakkamatult laubale, oli lämmatavas palavuses lotsis, just nagu pea kohal pakiraamil sinna-tänna veerev väike lillekimp, mille ta oli oma naisele ostnud. Temperatuur vagunis oli üle kolmekümne ja tundus veel kõrgem. Mullu oli ta reisinud esimeses klassis ja nood vagunid olid veidi paremini õhutatud – või igatahes vähem rahvast täis –, aga tänavu oli ta sunnitud raha säästma. Ehkki keskeltläbi kord nädalas meeldis talle ikkagi Kelliet lilledega üllatada.
Kui nad pool minutit hiljem tunnelist väljusid, vajutas kiilaspea nuppu ja luupainaja jätkus. „ME SÕITSIME LÄBITUNNELI!” röökis ta, nagu oleksid nad endiselt seal. „Jah, USKUMATU! Raisk, miks neil ei ole antenni või mingit seadet, et ühendus ei katkeks?Tunnelis, saad aru? Mõnes autotunnelis see juba on, eks?”
Tom püüdis kõrvu sulgeda ja keskenduda e-kirjadele oma rappuvas Maci sülearvutis.Taas ühe näruse tööpäeva närune lõpp. Üle saja e-kirja, millele tuli vastata, ja neid saabus iga minutiga juurde.Ta tegeles nendega igal õhtul enne magamaminekut – see oli reegel, ainuke viis, kuidas töökoormusega sammu pidada. Mõned olid naljad, mida ta vaatab pärastpoole, ja mõned semude saadetud ropuvõitu manused, mida ta oli õppinud targu mitte vaatama inimesi tulvil rongivagunis sestsaadik, kui ta istus ühe pepsi ilmega naisterahva kõrval ja avas topeltklõpsuga PowerPointi faili, kus alasti blondiin eesli riista imes.
Rong lõgises ja kolises, õõtsus, vappus ja värises lühikeste jõnksatuste kaupa, kui nad kodule lähenedes jälle tunnelisse sisenesid.Tomi pea kohal lahtise akna ümber tuhises tuul ja mustade seinte kaja ulgus kaasa. Äkitselt lõhnas vagun vanade sokkide ja tahma järele. Ülal pakiraamil libises portfell ja ta tõstis närviliselt pilgu, kontrollides, ega see talle pähe ei kuku või lilli ei lömasta. Vastasseina tühjale reklaamtahvlile, mille all istus ajakirja lugev kitsas seelikus matsakas ja mossis tütarlaps, oli keegi aerosoolvärviga sodinud kohmakad mustad tähed: SEAGULLS ON MUNID.
Niipalju jalgpallifännidest, mõtles Tom. Nad ei oska isegi munnid õigesti kirjutada.
Higipiisad nirisesid mööda ta kukalt ja rinda alla; neid nirises kõikjal, kus tema rätsepatellimusel õmmeldud valge särk polnud juba niiskele ihule kleepunud.Ta oli pintsaku seljast võtnud ja lipsu lõdvaks lasknud ning igatses jalast lükata mustad Prada mokassiinkingad, mis olid pigistama hakanud. Kui nad tunnelist väljusid, pööras ta higise näo arvutiekraanilt kõrvale, ja õhk muutus kohe, täitudes Downlandi maheda rohulõhnaga; mõne minuti pärast lisandub sinna La Manche’i väina kerge soolakas hõng. Neliteist aastat rongiga pealinnas tööl käinud Tom oleks kodu lähenemise ka kinnisilmi ära tundnud.
Ta vaatles aknast paistvaid põlde, farmihooneid,kõrgepingeliine, veehoidlat, kaugeid tasaseid künkaid ja uuesti e-kirju.Ta luges läbi ja kustutas kirja oma müügijuhilt, vastas seejärel mingile kaebusele: üks tähtis klient oli taas vihane, et tellimus polnud suure suveürituse ajaks saabunud. Sedapuhku personaalsed pastakad, eelmisel korral trükikirjaga vihmavarjud golfimängijatele.Terve tema tellimuste ja vedude osakond oli kaoses – pooleldi uue arvutisüsteemi ja pooleldi lollpeast osakonnajuhi süül. Niigi kehvas seisus turul tegi see ärile kõvasti kahju. Kaks suurt klienti – Avise autorent ja Apple’i arvutid – läksid ühel ja samal nädalal konkurentide juurde üle.
Kena küll.
Firma ägas võlakoorma all.Ta oli seda liiga kiiresti laiendanud, liialt hoogu sattunud. Kodulaen käis talle samuti üle jõu.Ta poleks tohtinud Kelliele kolimise suhtes järele anda, mitte ajal, kui turg oli languses ja äri kokku kuivamas. Nüüd olid tal makseraskused. Firma ei katnud enam tegevuskulusid. Ja Tomi keelitustest hoolimata ei lõpetanud Kellie sundmõttelist kulutamist. Naine ostis peaaegu iga päev midagi, harilikult eBay vahendusel, ja kuna need olid sooduspakkumised, ei tulnud need Kellie loogika järgi arvesse. Ja pealegi, väitis naine, ostab Tom ju endale kogu aeg kalleid disainerrõivaid, nii et kuidas ta saab vastu vaielda? Kelliele poleks justkui lugenud, et mees ostab riideid vaid odavmüükidelt ja peab tööl stiilne välja nägema.
Tom oli sedavõrd mures, et arutas naise kulutamisprobleemi hiljuti ka ühe sõbraga, kes oli lahutusjärgse depressiooni pärast nõustamisel käinud. Kui nad rüüpasid vodkamartiinit, jooki, millestTom viimastel kuudel üha tihemini lohutust otsis, rääkis Bruce Watts talle, et mõned inimesed on sundkulutajad ja neid on võimalik ravida.Tom mõtles, kas Kellie lugu on piisavalt hull, et ravi vajada – ja kui, siis mismoodi sellest juttu teha.
Kiilaspea alustas uuesti. „Tere, BILL, siin RON, jaa. Ron VARUOSADEST. JAA, JUST! MÕTLESIN, ET VIIN SIND KIIRESTI KURSSI … Raisk. BILL? HALLOO?”
Pead pööramata tõstis Tom pilgu. Levi katkes. Jumalik sekkumine!Vahel jäi tõesti mulje, et jumal on olemas.Ta kuulis, kuidas üks teine telefon kutsuma hakkas.
Tema enda oma, taipas ta kähku, tundes särgitaskus võnkeid. Vargsi ringi piiludes tõi ta telefoni lagedale, nägi, kes helistab, ja vastas nii valjul häälel, kui vähegi suutis. „TERE, KALLIS,” ütles ta. „MA OLEN RONGIS! R-O-N-G-I-S! SEE HILINEB!”Ta naeratas kiilaspeale, magus kättemaks pakkus korraks tõelist mõnu.
Kuni ta viisakalt häält tasandades Kelliega jutuajamist jätkas, sõitis rong Preston Parki jaama, mis oli viimane peatus enne tema sihtkohta Brightonit. Pisikest odava ilmega reisikotti käes kandev kiilaspea ja veel paar vagunis viibijat väljusid, rong läks jälle liikvele. Telefonikõne järel kulus natuke aega, enne kui Tom märkas kõrvalistmel, mille kiilaspea oli äsja vabastanud, vedelemas CD-d.
Ta korjas selle üles ja otsis vihjeid, kuidas omanikuga ühendust võtta. Karp oli tumedaks toonitud plastist, polnud silti ega kirja.Ta avas karbi ja tõmbas hõbedase diski välja, keerutas käes ja uuris tähelepanelikult, kuid ei avastanud sealtki midagi.Ta pistab plaadi arvutisse, käivitab, vaatab, kas leiab mingit infot, ja kui mitte, annab selle kaotatud asjade letti. Mitte et kiilaspea oleks seda väärinud.
Kõrge kriidiastang kerkis järsult kummalgi pool rongi. Siis andis see vasakul maad majadele ja pargile. Mõne hetke pärast jõuavad nad Brightoni jaama. Praegu polnud mahti CD-ga tutvuda; ta otsustas, et viskab sellele õhtul kodus pilgu peale.
Kui tal olnuks vähimatki aimu, millist hävitavat mõju see tema elule avaldab, oleks ta selle neetud plaadi istmele jätnud.
3
Madalas õhtupäikeses silmi kissitades kiikas paanitsev Janie kella Mini Cooperi armatuurlaual ja kontrollis igaks juhuks ka käekella. 19.55. Jestas. „Kohe oleme kodus, Bins,” ütles ta pineval häälel, kirudes Brightoni mereäärse promenaadi liiklust ja soovides, et oleks teistkaudu sõitnud.Ta pistis suhu närimiskummiliistaka.
Kass, kellel erinevalt perenaisest ei olnud õhtul ees kuuma kohtingut, ei kiirustanud kuhugi.Ta istus rahulikult oma punutud kandekorvis auto kõrvalistmel, vahtides veidi mornilt korvivitste vahelt – Janie mõtles, et küllap pani loomaarstil käik kassi mossitama. Janie sirutas käe, et korvi tasakaalus hoida, kui ta liiga suure hooga oma tänavasse pööras ja parkimiskohta otsides sõitu
