kes ei saaks aru mida ma teen ja milleksSinu tulek on nagu koputus
mu vana, väikse puumaja ühekordse klaasiga aknale
Ma avan krigiseva puust ukse ja
mu lagendikuline kõledus muutub järsku mugavaks
kõikvõimalikuks mõttetuseks
mille kestel joon sind nagu suvist piparmünditeed
mis on värske ja tuttav müstiliselt ammusest ajast
Ajast, mis oli enne mind
milleski, mis jääb alles ka minuta
JUMALAT EI OLE KODUS
Milleks
sünnitada lapsi
kirjutada raamatuid
lõuendeid täita värvide kihtidega
milleks
eelistada või peljata
tunda või olla tundetu
kui kõik loob ja hävitab
end katkematult ju isegi?
Miski ei erine kunagi
ja miski pole kunagi sama
Kui läheb hästi
mängib armastus meiega mõne mängu
mis on alati ilus
ja alati
ilmtingimata kurb
Juhtuvad kõik asjad,
mis juhtuma peavadki
kaob, mis määratud kaduma
säilib, mis määratud olema
Ainult katkematu inerts ja graatsiatu gravitatsioon
tühine inimene – see looduse jõud
KAS KUSKIL ON KIRIKUT
kuhu ma saaksin minna?
Kas leidub treppi
tänaval, kuhu istuda?
Sest võib-olla ma ei taha veel surra
maailmas, kuhu mind sünnitatud
elades talves, mis on jäine
ja inimese soojusele kohatu
Kas kuskil on kirikut?
Sest ma tahaksin teada
et olen veel elus
kuigi kaotamas usku
et miski aus veel on
või nii püha
et mind jäätunud maad
kui miskit kaunist
vaatama suudaks panna
***
Mul on lõpuks ometi hetkekski rahu
sest mul on ükskõik
maailmast kuhu ma ei kuulu
See on suur õnn
milleni on olnud pikk tee
kuigi pikem on veel vist ees
aga vaevalt see muudab
mida jäetud maha
Kirkus teeb valu
mida tumedus ei pakuks
neelates meeleheite janu
mis seob ja soonib
mind kui teadvustamatuse patust vangi
Olen salaja kadunud kuhugi
kus sõnadel
ruumi pole öelda
mis määratud kehtima ütlemata
EESTLANE
kui kaua sa suudad
vastu panna
kiusule hakata orjaks
jääda orjaks
olla ori
kui kaua sa suudad
mässates nälgida
keha rääkimas keelt
mis mõistusele tundmatu
käed-jalad surnuks külmumas
otsaette graveeritud punane märk
SELLE TAUSTAL
kuri ilm ja hilinemine
must maa ja väike inimene
septembri lõpp ja kulund lehed
augusti armastus on otsa saamas
käes on laenude maksmise aeg
võlgu elatud elus
oma sõnade kaja võetud on panti
hind ripub paelaga kaelas
igal lool mis kord oli armas
üksindus tolmub lettidel
hind ikka sama
kuri ilm ja hilinemine
must maa ja väike inimene
JUMALAST
kuigi ma pole piiblit lugenud
ja mind pole ristitud
ja ükski mu sõber pole usklik
pean ma siiski tõele au andma:
jumal on olemas
teda on palju ja teda näevad kõik
kes teda kuulata oskavad
see on
proovides mõista arusaamatut
väärtustades lihtsat
ja hoides õrna maha kukkumast
sa ei näe jumalat
samas sa usud teda
sa näed inimest
ja samas pead teda eikelleksi
GOD KNOWS I ACHE WHEN I REBEL
jumal teab, et mu
süda valutab
kui ma mässan
et mu süda tilgub verd
sest see maailm pole ju
must ja valge
selles on palju inimesi
kõik oma tõe, usu ja veendumusega
ja mina
vastandudes ühele
löön teisele noa selga
ja jumal teab
mu süda valutab
et iseenda tõele vankununa
karistan neid
kes sellesse ei puutu
TEE LOOMULIKU MAAILMATUNNETUSENI
Leida tegevus, et varjutada elamise apokalüptiline tühisus
Конец ознакомительного фрагмента.
