Südamel rinnus on sügavam kuristik kui kaljukaldal õues vee veerel. Niipalju jäi tõeks, et veel täna, peale poole aasta pärast, võõra kuju veel nii selgelt Miina silma ees seisis kui tuttaval pühapäevahommikul. Peksis ta õues küna ääres pesu, siis seisis teise kuju küna kõrval. Istus ta toas voki ees, siis kuulis ta rattavurina läbi võõra häält: «Anna andeks! sind ma ju elades ära ei unusta!» Kiikus ta rohtu väljal, siis nägi ta teise sirget kuju toominga varjust välja astuvat, ja käis ta allikalt vett toomas, siis vaatasid lainetest «kaks selget silma» temale otsekohe «kui taeva tähed südame». – Viimaks laskis siis Miina kiusakaid mõtteid minna, kuhu tahtsid: nõiduse vastu ei avitanud, Pahja Mareti sõna järele, ometi kellegi võitlemine! Mis see siis muud oli kui nõidus, kus mõistus peas teist ja süda põues ometi teist rada käis? Miina ohkas salaja, aga – imeasi! eide vastu, kes ju Pahja Mareti parem sõber oli, kes kõigele külarahvale häda vastu rohtu teadis, kes roosi parandas ja kurja silma terveks tegi, – eide vastu ei lausunud Miinakene oma vea pärast siiski mitte poolt sõnakest.
Nõnda sai ka täna õhtu jälle kirikuesine juhtumine vuraja vokiratta linaheide sisse kedratud ja sala ohkamine Miina rinnust pani loole tipu taha.
**
Ei tema tunne teise tungi,
targa keele keelamisi,
osava hääle hõikamist —
Tammiste Riinu kuuekümne-aastased mõtted aga ei olnud mitte kirikus ega kiriku ees pingi peal, vaid hoopis kodu siinsamas veskis; ei ka tundmata noormehe juures kelle üksisilmi oma ilusa lapse otsa vahtimist ta kirikus selle korra tähele ei pannudki, vaid veskisulase Karusta Hinnu juures, keda ta omale hea meelega väimeheks oleks võtnud, kui – Miina oleks tahtnud. Jah, aga! – Tammiste lagunud tuuleveski peremees Juhan hingas aastat 15 juba sügavas, kirikuaia mullaaluses sängis. Neljakümne viie aastane lesk perenaine oli sel ajal väikese veskiga ühes veel jalul küllalt, et mõni poissmees kahe käega Tammistesse peremeheks oleks heitnud. Aga Tammiste Riinu oli mõistlik naisterahvas. Ei ta tahtnud oma ainsale lapsele võõrasisa võtta: oli ju ise omal ajal võõraslaps olnud ja teadis laulusalmikesi sest põlvest laulda, mis pika nutuhääle peale nooti olid seatud. Sina jumaluke! Pärandus oli Miinagi kohta muidugi lühike kül-lalt, mis sest veel teistele pidi ulatama? Väike tuuleveski ei olnud nüüd 15 aastas ka just nooremaks mitte läinud. Katus venis tahapoole, nagu veskieit ise ettepoole, ja Riinu nimetas tihti: see tulevat sest, et neil mõlemail igatsus mulla poole käia, aga Riinul 6 jalga sügavamale kui hoonel. Jah, veski niihästi kui elutoakene ja köögikambrikene nõudsid ammust ajast kohendajat ja perenaine ise tugevat meesterahva tuge päriseks majasse, – mitte endale, vaid Miinale, kui Liiva-Hannus teda, eite, ära tuleks koristama, ja kauaks seda enam võis väldata? Selle ajani oli Riinu sulastega veskitööd toimetanud; aga paraku! küllap need parajad asjamehed olid! Üks neist joodik, teine pikasõrmemees, kolmandal veri sarve all: kõiges 15 aastas pärast Juhani surma olid kaks ainust nendest töö väärt olnud: esimene, kes teise valla mõisaveskile väimeheks oli läinud, kui Miina alles laps oli; ja teine oli Karusta Hinn, kes nüüd juba kolmat aastat Tammiste veskil elas. Mispärast Hinn väikesel, lagunud Tammiste veskil, mis nii teest eemal metsas seisis, jäädavat aset võttis, kui ta ometi oma osavusega igal suuremal paigal kohta oleks leidnud, seda ci teadnud keegi ja panid mitu imeks. Mis muud kui Miina pärast, mõtlesid ühed ja olid enese meelest selle aruga õige targad; aga teised kõngutasid pead: eks olnud neile teada, et Altveski rikas Mari ju Hinnu kahe käega oleks võtnud, – kellel ometi teist vara oli kui Miina peotäieke – , kui poiss oleks läinud? Veskil ise ei mõteldud selle üle pikemalt järele. Nii usin, virk ja hoolas kui Hinn ei olnud kaua keegi veskipoiss olnud, seda nägi Riinu küll, ja et Hinn hea meelega veskile väimeheks oleks tulnud, noh, seda oli ju silmaga näha. Eks ta olnud alati nagu sula mesi eide vastu ja Miina eest oleks ta nüüd õieti tulest ja veest läbi läinud. Titt ta küll enam ei olnud: oma 30 aastat ja mõni küünlapäev veel pealekauba olid tal rohkesti üle pea purjetanud. Aga mis sest oli? «Armastus ei päri aastaid taga» ja Riinu kadunud kallil oli ka 12 aastat enam kui temal endal olnud: eks nad siiski otsekui pääsukesed teineteisega ei elanud? Peale selle oli Hinn veel osav puusepp, kes ves-kit ise võis ilma ehitaja palkamata jälle järjele seadida. Kust Riinu selle kalli ajaga töötegijat pidi võtma? Ja poiss oli pealegi nii hea olnud perenaisele abi andma, kui – jäägu nimetamata! Et ta ajuti nii imelikult kulmu alt välja teise otsa luuris ja korra sekka tuline lõke tal silmist lõi: see võis jumalast loodud olla, mis tema selle ette võis parata? Süüd ei läinud ju keegi Hinnu peale tõstma, ja see oleks ometi nii ilus olnud, kui temast ja Miinast paar rahvast oleks saanud!
Parajalt niikaugele oli Riinu mõtetega jõudnud, kui äkisti emal ja tütrel mõlemal lõng pooli peal katkes. Kas mõtted kokku olid juhtunud? Võis olla küll. – Kui perenaise heie jälle paigal seisis, pööris vanake näo tütre poole:
«Kas tead ka uudist, Miina?»
«Mis siis, eit? Ei tea.»
«Hinn tahab ära minna – rääkis täna minuga.»
«Kesse? Hinn? – Head teed! Las ta joosta peale!» Eide kulm lõi kortsu.
«Sinul hea ütelda! Viska aga roojane vesi enne välja, siis otsi, kust paremat saad! Lähed sina veskiga õigeks saama, või lähen mina? Mis me teeme siis?»
Miina naeratas. —
«Mis muud, kui palkame teise.»
«Ja-jah, palkame teise?! Ole sina seda tuld näinud mis mina selles 15 aastas ära kannatanud, küll sa laulad siis teist laulu! Üks tuleb, teine läheb, et ukselävel puhkamist ei saa, ja uus ikka kõlvatum kui vana. Mis sul siis õieti tema vastu vaielda on?»
«Minul? Aga, eit! mina ei vaidle ju sugugi tema vastu. Ma ei või teda küll suuremalt sallida, aga kui sa temaga rahul oled: minu pärast jäägu ta viimsepäevani praegusesse paika sulaseks.»
«Sulaseks? – Sina ei salli teda suuremalt? Uih, laps! häbene ka! Sind leiab korra veel taevataadi nuhtlusevits niisuguse põlgamise eest! Mis ta, hea inimene, sulle on teinud? Kas ta ei silita su sammud ära, ütle ise? Mineval pühapäeval alles tõi ta sulle põlletäie riiet kirikupoest kaasa! Eks sa mäleta enam, ae?» «Oleks ka võinud – toomata jätta – » Eide nina lõi punaseks peas.
«Soo? Või toomata jätta? Kuula üleannetut! Arvad sa, et meie päevil kosilased puis kasvavad ja peigmehed põõsas vahivad? Oota aga seni! Ja minu heameele järele ei küsi sa märkigi. Eks sa ole peakoolis kuulnud, mis õpetaja ütles: «Lapsed, kuulge oma vanemate sõna!» Kes teab, mis sinul peas on, arvad vist, et mõni saks või mõisnik sind tooma tuleb! Tule jumaluke appi! mina ja veski, meie laguneme iga päevaga enam liiva poole: või jumal mindki ilmasambaks siia jätab? Mis siis sinust saab? Kes ehitab sulle siis veski üles? Uks lind pillab, kaks ikka korjavad, ja Hinnul on oma hea rahakopikas. seda võin mina sulle ütelda. Ja kas ta pole osav, usin. hoidlik poiss ja pikk, sirge pealegi? Mis sa muud tahad? Mõtle, mis raha ma oleks veski kohendamiste eest pidanud ära pillama, kui Hinn veskit poleks osanud siit ja sealt kohendada! Selle eest on nüüd su pärandus võlgeta. Aga kauaks ta enam võib pidada? Hinnu abiga üksi on sul lootust oma juurde jääda. Mis süüd ajad sa tema peale? Kõiges kihelkonnas ei leia sa hoidlikumat, hoolamat meest! Millal joob ta ja kirub päeve kaupa kõrtsides nagu teised veskipoisid? Iga pühapäev palvemajas ja neli-viis korda aastas jumalaarmul. Ja mis kena punasekaanelise lauluraamatu ta mulle viimati linnast ligi tõi ja sinule siidirätiku! Vaata, laps! suuremat rõõmu ma omale ei tea, kui sind veel enne minu surma nii viisaka, jõudsa mehega paaris näha! Ja kui sõrmeotsas ta sind peab! Rääkis mulle ka juba nii ääri veeri mööda omast nõust – mina tahtsin ammust ajast sinuga sõna-kaks kõnelda, aga ei olnud aega. Nüüd oleme parajalt nii ilusasti omakeskel koos: Hinn on juba puhkama läinud, nüüd ütle, mis sa arvad sest asjast?»
Miina oli ema rääkida lasknud ja silmad seina poole pöörnud,
