teistsugune. Kasvu poolest oli ta teistest hoopis õrnem, kogu keha näis olevat habras, võis kergesti aru saada, et see on istutatud siia hoopis teiselt taimelavalt.
Tal olid küll ka kollased juuksed, aga see ei olnud lamekollane värv, vaid rohket mahla avaldav meeldiv hele vahakarv. Päikese kiirte all andsid need paksud juuksed otse helki. Minul tuli ette, nagu oleksid need juuksed kokku palmitud ehaaja merepinna virvendusest. Ta nägu oli intelligendim, näojooned puhtad, näoehitus mõõdukas. Suu oli väikene, veidi paksupoolsete helepunaste huultega, päris suudlemiseks loodud huuled ja selleks valmiski küpsenud. Ta sinised silmad viskasid veidi edvistavaid pilke ja hebutades loopis ta oma kingaotsaga ümmargusi kive eemale. Keha oli teiste omadest palju saledam, ta puusad ei olnud nii kõrgele kuhjatud ja ta liikumised esitasid vallatut painduvust.
Tüdrukute kobar liikus edasi piki mereranda.
Nüüd erines neiu, kes oli köitnud minu tähelepanu, läks veepiireni ja katkus kalda ääres kasvavate pilliroogude tutte.
“Kes see seal on, kes praegu läks mere äärde?” küsisin kõrtsi poole minnes Ruubilt.
“Eks see ole ju seesama Velsandi plika.”
“Või nii. Kelle tütar ta siis õieti on?”
“Kes jumal seda teab. Siin öeldakse ikka, et ta tulnud merest. Aga eks see ole tühi jutt, küllap on ikka niisama inimese laps nagu iga teinegi.”
Jõudsimegi rannakõrtsi.
Vihaselt ja inetult vahtis rannaküla kõrts meile vastu nõmme servalt. Laisalt ja lohakalt tee ääres koonutava kõrtsi paks samblakorraga kaetud katus oli nõkku vajunud ja koristamata esiselt lehvis vastik sõnniku ja virtsa hais. Kõrtsi ees lonkisid kaks suurt siga venivalt, laisalt ringi ja ainult suure hurjutamise peale liikusid nad röhkides kõrvale.
Kõrtsis istusid leti ääres paar rannavahti ja jõid toopõlut. Teisel oli mitmest kohast jahukliistriga lapitud harmoonika põlve peal, mida ta käed masinlikult kääksutasid. Poisikesed vaatasid mänguriista, lahti unustades selle juures oma paksude mokkadega suid.
Mind nähes tõusis kõrtsmik viisakalt üles, painutas oma hülgetaolist pehmet rasvast keha, pühkis varrukaga üle leemendava laua ja palus meid istuda.
Mu eelkäija oli olnud tal lugupeetud külaline.
Jõime krobelisest savikruusist õlut, pidasime võitlust kärbestega, kes tikkusid meie jooginõusse, ja vaatasime, kuidas randlasi kõrtsi kogunes.
Varsti keerutasid paarid põrandal.
Vaatasin randlaste tantsu.
Tantsuks ei oleks ma seda vahest kutsunudki, lihtne iselaadi hüppamine, trampimine. Aga nad hüppasid suure südidusega, jõuga, hööritasid tüdrukuid nii võimsalt, et need nende käes tagasihoidmatult karjatasid.
Vaatasin meeleheaga Velsandi plikat. Kuidas ta oli liikumises vilgas ja painduv. Oma paksude lahtiste juustega hebutades püüdis ta teha ennast tähelepandavaks ja minu kohta jõudes lükkas ta oma ettevajunud juuksesalgud kõrva taha.
“Merelt on ta tulnud,” tuli mulle Ruubi ütlus meelde ja minu meelest oli see selle tüdruku kohta väga kohane.
Ruubiga ühes tulid mõned poisid mu laua lähedale. Ma ostsin neile õlut ja viina, ise ühtlasi ka tublisti juues.
“Ka mina tahan teiega tantsida,” ütlesin ma üles tõustes ja sammudes tüdrukute juurde. “Kes tuleb minuga tantsima?”
Tundsin jalges tuikuma panevat raskust ja aastate eest lubjatud sein lõi vankuma mu silme ees.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
