Tontla mets. Friedrich Reinhold Kreutzwald

      TONTLA METS

      Vanal ajal seisis Alutaga ilus metsasalk, mida Tontla metsaks nimetati ja kuhu ükski inimeseloom jalga ei usaldanud pista. Mõned julgemad, kes kogemata olid sinna ligemale juhtunud ja luurima läinud, ütlesid paksude puude vahelt üht lagunenud hoonet näinud ja hulga inimestesamaseid elukaid hoone ümber, kus muru kui sipelgapesa neist kihisenud. Elukad näinud välja tahmased ja narakad kui mustlased; nimelt pidi seal vanu naisi ja poolalasti lapsi leitama.

      Kui kord üks külamees pimedal õhtul pidult koju tulles natuke sügavamale Tontla metsa eksinud, oli ta seal naljakat lugu näinud. Heleda tulukese ümber nägi ta otsata palju naisi ja lapsi. Mõned istunud maas, teised tantsinud õue peal. Ühel vanal eidel olnud lai raudkulp käes, millega ta vahetevahel tulist tuhka murul laiali pillutanud, kus siis lapsed kisaga tuulde üles tõusnud ja kui öökullid kõrgel suitsu ümber lennanud, kuni nad viimaks jälle maha tulnud.

      Siis tulnud metsast pika habemega väike vanamees, kott seljas suurem kui ta ise. Naised ja lapsed jooksnud käratsedes taadikesele vastu, tantsinud ta ümber ja püüdnud kotti ta seljast maha kiskuda, aga vanamees pääsenud siiski kotiga nende käest. Üks varsakõrgune must kass põlevate silmadega istunud ukselävel, karanud sealt vanamehe koti otsa ja kadunud siis vaataja silmist hurtsikusse. Aga et nägijal sel puhul pea puhkes ja silmad kirjud olnud, sellepärast ei võinud keegi täielikku otsust saada, kui palju ta jutust tõsi või vale oli. Küll tuli imeks panna, et isaisade päevil juba seesuguseid nähtusi Tontla metsast räägiti, aga keegi selgemat otsust ei võinud anda. Rootsi kuningas oli mitu korda käsku andnud kardetud mets hävitada, aga rahvas ei usaldanud seda teha.

      Üks julge mees löönud korra kirvega mõne puu sisse, sealt jooksnud sedamaid verd ja kuuldud kiljatust kui piinatud inimeste suust. Ehmatanud raiuja põgenenud värisedes pakku; hiljemini ei võinud kindlam sund ega rikkam palk hävitajaid enam Tontla metsa meelitada.

      Väga imelik näis ka, et kuskilt metsast teed välja ei tulnud ega sisse ei läinud. Niisama vähe nähti suvel ja talvel suitsu märki, mis inimeste asupaika oleks võinud avaldada. Mets ise ei olnud suur ja maa igal pool ümberringi lage, kuhu kõik silma paistis. Kui nüüd tõesti, nagu räägiti, vanast ajast juba elukaid siin asumas nähtud, siis ei võinud nad muidu metsast sisse ega välja käia kui urgasteed mööda maa alt või sortsisõidul tuuletiivul öösel, kui ümberkaudne rahvas magas. Viimast rändamise kommet arvati kõige tõelisemaks, sest et, nagu ülemal kuulsime, üks neist nägijatest lapsi oma silmaga näinud tuulde tõusvat. Ehk saame imelindudest täielikumaid sõnumeid, kui jutuvankril mõne sammu kaugemale sõidame ja naabrikülasse natuke puhkama läheme.

      Paar versta Tontla metsast oli suur küla. Üks lesk külamees, kes hilja aja eest noore naise võtnud, oli – nagu lugu mõnikord juhtub – ühe tulehargi majja toonud, nii et tüli ja riid palju iial ei lõppenud. Esimesest naisest järelejäänud seitsmeaastane tütarlaps, Els nimi, oli väga terase vaimuga loom. Sellele väetile tegi kuri võõrasema elu pahemaks kui põrgus: ta torkis ja vopsis last hommikust õhtuni ja andis halvemat toitu kui koerakutsikale. Et püksid naise jalas seisid, ei saanud tütrele isast palju tuge, sest tossuke mees pidi isegi naise pilli järgi tantsima.

      Rohkem kui kaks aastat oli Els seda rasket piinapõlve kannatanud ja palju silmapisaraid valanud, kui ta ühel pühapäeval teiste külalastega seltsis marjule läinud. Laste kombel luusides olid nad teadmata Tontla metsa äärde jõudnud, kus väga kenad maasikad kasvasid, nõnda et muru neist punetas. Lapsed pistsid magusaid marju suhu ja noppisid neid torbikuisse, niipalju kui igaüks jõudis.

      Korraga hüüdis üks vanem poisike, kes kardetud kohast aru oli saanud: „Põgenege, põgenege! Me oleme Tontla metsas!“ – See sõnum oli kurjem kui tuluke. Kõik lapsed pistsid punuma, kui kihutaksid Tontla kollid neil juba kannul.

      Els, kes teistest natuke kaugemale juhtunud ja puude alt väga ilusaid marju leidis, kuulis küll poisikese hüüdu, aga ei raatsinud marjamaalt lahkuda. Ehk ta mõtles: ega tontlasedki kurjemad või olla kui võõrasema mul kodus. Seal tuli üks pisike must koer, hõbekelluke kaelas, haukudes tema peale. Koera haukumise jälil jõudis sinna väike tütarlaps, uhkes siidriides, keelas koera haukumast ja ütles siis Elsele:

      „Väga hea, et sa teiste lastega seltsis põgenema ei läinud. Jää mulle seltsiks, siis tahame ilusti mängida ja iga päev üheskoos marjule minna; ema seda mulle vististi ei keela, kui lähen talt luba paluma. Tule, läki kohe ema juurde!“

      Else käest kinni võttes viis uhke võõras laps ta tüki maad sügavamale metsa. Väike must koer haukus nüüd lusti pärast, kargas Else najale püsti ja lakkus ta käsi, kui oleksid nad juba vanad tuttavad olnud.

      Oh sa kallis aeg, mis imet ja ilu nüüd Else silma tõusis! Ta arvas ennast taevas olevat. Üks kaunis rohuaed, õuna- ja marjapuudega täidetud, seisis ta ees. Puude oksadel istusid linnud, kirjumad kui ilusamad liblikad, mõnel kuld- ja hõbesuled kehakatteks. Ja linnud olid julged, lapsed võisid neid käpaga kinni võtta, kui tahtsid. Keset rohuaeda seisis elumaja, klaasist ja sõrmusekividest ehitatud, nii et seinad ja katus kui päike hiilgasid. Üks uhkes riides naisterahvas istus ukse ees pingil; see küsis tütre käest:

      „Mis võõrast sa tood?“

      Tütar kostis: „Ma leidsin ta üksi metsast ja võtsin endale seltsiks kaasa. Kas lubad ta siia jätta?“

      Ema naeratas, aga ei rääkinud sõnakest, vaid vaatas Elset terase silmaga peast jalgadeni. Natukese aja pärast käskis ta Elsel ligemale astuda, silitas ta palgeid ja küsis siis lahke sõnaga, kus ta kodu on, kas vanemad alles elus ja kas tal himu on siia jääda.